Kauneid pühi!

Mm, kolmapäev, vaheaeg, jõulud...see kõik on ju nii super. Minu jaoks algasid küll pühad juba reedel. Koolis vaatasime "Klassi" ja jagasime kinke. Sain palju kommi ja Stellalt imeilusa kaelakee ja Kätult viirukitekomplekti, ta on vist mõttelugeja. Jubearmas. Päev lõppes Karolini juures Meero istumisega, mis oli ääretult muhe ja mõnus, väga kurb samuti, aga sellised need jõulud juba kord on. Laupäeval oli Raekoja platsi kontsert, mis lõppes sellega, et kaks hiina meest tahtsid minuga pärast kontserti mingisugust nn. fännipilti teha...Mõeldud, tehtud, olid nemad hullult õnnelikud ja endalgi läks meel rõõmsaks kui näed, et sain kellelegi rõõmu valmistada. Pärast olime emaga umbes 7 tundikingitusi otsimas-hullumeelne. Pühapäeval tuli vanaema ja kõik oli aina jõululikum, siis tõime kuuse ka ja sekord juhtusime eriti pika ja ilusa peale. 24. siis tulid Tädi pere ja paljud muud toredad tegelased meile ja oli tore. Jõuluvana tuli ka, kahju, et mina ainult teda ei näinud. Üle tunni jagati kinke, sest neid oli tõeliselt palju...Süüa oli ka üüratult nagu tavaliselt. Kristel oli oma gaseerimismasina ka kaasa võtnud ja nad tegid Peebuga koguaeg erinevaid limonaade ja loomulikult pidi ju kõik ikka järele proovima, sest kõik maitsesid ülihästi, aga kõhul pärast nii hea ei olnud...Eile käisime sugulaste juures ja vaatasime telekat...ahjaa, saade oli täitsa tore sellel aastal, tähendab, igal aastal on ta omamoodi jõululik ja ühteviisi armas, teine osa oli parem, nägin ise ka seal natukene parem välja, heh, ja miljöö oli hubasem ja mõnusam ja laul liikuvam. Tahaks DVD-d ka, kui sellel aastal tehakse, aga sellega peab natuke ootama, ma arvan...Aga egas`midagi muud kui head pühade jätku kõikidele ja varsti algab ju aasta 2008, mis tulgu siis parem, põnevam ja teguderohkem kui käesolev, nagu ikka:)!

Jõulurabelemine

Tänane päev on olnud hullumeelsus, sõna otseses mõttes. Kolm tööd, palju pingutamist, närvidel viiuli mängimine...´Ag apraeguseks on kõik korras, seda õhtut olen ma kaua oodanu-see kõik on nüüd korras ja paigas ja koolis on ka mõnus olla, pingevaba, rõõmus. Tegelikult on üldse mõnus tunne, tänasega on kõik läbi, reedest tänaseni oli iga päev kontsert plus veel proovid ja lindistused ja mitu tükki ühel päeval. Täna oli Jaani kirikus viimane jõulukontsert või noh, kui me tulevaid Raekoja platsi omasid ei loe ja saateid ka mitte. Läks suhteliselt hästi...aga alati saab paremini, aga praegu ma ei hakka enda kallal nokkima, sest jõulude ajal on põhiline, et asi tuleks su seest, mis täna kindlasti ka tuli ning üllatus-üllatus kogu Jaani kirik oli rahvast täis...küllap oli see siis hea reklaam, mille eksisteerimisest mida kõige viimasena teada sain, selle läbi, et Madis ütles, et nägi mind telekas, ta ei olnud ainus. Tore muidugi näha, et reklaam tõepoolest täitis oma ülesannet. Natukene kurb oli ka, jõuludega seotud asjadega käib se ikka kaasas, aga tegelikult see kurbus polnud tingitud mitte üksnes lihtsalt sellest. Aga õnneks olen ma selle juba tänaseks nii endale ära teadvustanud, et ma loodan, et mul ei tule sellist emotsionaalset pauku....äkki?!Ma eeldan.
Pärast kontserti läksime otse isa sõbra sünnipäevale ja peaks mainima, et ma üritasin kõigest hingest paista välja mitteväsinud, kuigi tegelikult olin omadega ikka väga läbi, aga see proovimine väsitas mu veel rohkem ära...praegu just jõudsin koju.....soe voodi ootab:)

Elu on seiklus 2

T2ta on nii ebatavaline laup2ev. Ma pole viimasel ajal laup2eval enne 10 yles saanudki, ag at2na 2rkasin pool 7 ja pool 8 l2ksin Meerosse, buss oli juba ees,, Suss tuli ka, K2tut ja Mariat polnud kahjuks, Agnest ka. Varsti hakkasime N6o poole liikuma ja ma suhteliselt magasin terve tee ja kuulasin m6nusat muusikat, sest buss oli suur, meid oli v2he, igayks mahtus igalepoole yle istmete laiutama. Kell 1 j6udisme umbes sinna, N6o kirik oli kylm, aga seal oli ka ahi, mille l2hedusse me ennast maha s2ttisime, nii et meil hakkas palav, samas meeter eemal oli kylm. Siis enne proovi algust tuli mu vanaema ka ja t6i piparkooke ja sokolaadi. Kontsert l2ks h2sti, inimesed j2llegi nutsid ja armas oli. P2rast saime veel sokolaadi, siis l2ksime kuskile restorani, mis meile oli kinni pandud ja s6ime k6hud ilusti t2is. Tagasiteel vaatasime Kreisiraadiot ja naersime....Jyrioo!Raamatut ma ei j6udnudki lugeda, kuigi teisp2evaks peab l2bi olema, oleks viimane aeg alustada, v6i mis, aga mis ma teha saan, kui TP Morti k6rvalt midagi muud lugeda ei suuda, alati on nii, mulle ei meeldi kohustuslikud asjad, aga mittekohustuslikud..neid igakell. Homem mul pole ka aega, hommikul j2lle lindistama, mull on h22l laulmisest l6plikult 2ra...okei, ag anoh, kuna Haara mikker k2ib taustaks, siis nii hullud lood ka nyyd pole, siis Dorisega kontserdi proovi, 6htul 6ppima....esmasp2eval ka ei j6ua, kuulge, t2nane oo on vist kenasti Tuglasega sisustatud. Mis r66m!

Elu on seiklus

Vabandust, ma pole ikka veel oma kovaketast korda saanud!
Tana hommikul arkasin pool tundi hiljem kui tavaliselt, siis laksin poole 9ks Meerosse ja sealt laksime kaheksakesi yhe autoga Raekoja platsi, et minna Karl Friedrichisse saadet filmima...jubeilus koht. Meie alustasime esimestena, kahe korraga saime esimese loo filmitud, sama oli ka teisega. Ma ei oskagi midagi muu dkommentaariks oelda, et ma arvan, et teine video meeldib mulle rohkem...Tegelikult mind enam ei huvitagi see, milline ma valja naen seal, vaid tervik, tore oli. Seejarel ostsin endale yhe cappuchino ja laksin Rootsi Mihklisse proovi oma rogiseva haalega ja seejarel tulin koju. Kella poole viieks laksin sinna tagasi, et jouaks ikka oigeks ajaks, et haaled lahti laulda saaks, sest mul oli niigi sellega jamasti, aga sellist tegevust ei toimunudki yldse...Meil on tore lastekoor, nii umbes kymme inimest oli kohal. Oma laulu sain lauldud, mina rahule ei jaanud, kuigi noh, hasti selle kohta, et eile hommikul ma ainult piuksusin, aga ma ei jaa vist kunagi endaga loplikult rahule. Aga siiski ilus kontsert oli, vaiksed olid armsad ja koos suurtega see Haldjate laul oli vorratult nunnu lihtsalt, kirik oli rahvast tais, ja selline monus ohkkond oli. . .
Haal hakkab jalle ara minema ja homme on Noo kontsert. Dorisega oleks proovi ka vaja teha. Miljon asja oleks vaja teha, aga miks ei voiks olla paevas 50 tundi, siis umbes jouaks vabalt omad asjad ara tehtud. Ma lahen tuttu nuud. Appi, kirjutada ilma t2ppideta t2hti on nii imelik ja veel koomilisem on seda asja siin lugeda..kui mul kujnagi kurbus peale tuleb, loen seda siin ja saan monusa kohut2ie naerda enda yle!Ma avastasin, et kui m aarvutiga kirjutan, korduvad mul sagedamini sellised vead nagu>ikka on ikak!

Viimaks!

Ma hoiatan, et midagi hea see ei tõota, see siin. Tahtsin just kirjutada, et arvuti sai 3 korda suurema mahutavusega kõvaketta, aga klaviatuur ei funktsioneeri veel täielikult; täpitähtede poolest. Aga oh imet, mis ma näen, õ, ü, ö, ä täitsa eksisteerivad, saab jälle normaalset eesti keelt rääkida. Viimased päevad on hullus olnud, ma arvan, et see on ka põhjenduseks, miks ma täna peale kooli kohe magama jäin ja pärast hirmuga avastasin, et kell oli pool 7.
Esmaspäeval läksin kooli, siis Dorise juurde, sealt Anni ja Anne-Mari kontserdile, sealt sõna otseses mõttes jooksin Meerosse, pool 10 jõudsin koju. Eile läksin peale kooli raamatukokku, sest järgmisels nädalaks on kohustuslik kirjandus(4 novelli plus 4 valmi plus kohustuslik Tuglase "Suveöö armastus" )....ja arvake ära, mida raamatukogus polnud-loomulikult seda viimast, aga need ülejäänud 8 asja sain, aga ma pole veel neid lugema hakata jõudnud, sest laenutasin ka Terry Pratchett`i "Mort"-i. Läksin Selverisse ja ootasin seal ema ära ja mõtlesin, et hakkaks lugema...Ma arvan, et oli teistele päris koomiline vaatepilt: Tuleb neiu...ühelt poolt, kiviga, .....(Mulle tuli see kuulus lause jälle meelde, et lihtsalt pidin ära mainima)Ühesõnaga, istub Leeni kuskil Selveri pingil ja naerab seal üksi, raamat käes, ma vist ei julge enam kunagi avalikes kohtades midagi naljakat lugeda. Ühesõnaga jätkasin kodus ja mul on juba üle poole läbi. Pagana geniaalne on TP ikka. Võib-olla mu väikesele ajukesele ei jõua lihtsalt kohale, kuidas inimesel saab olla niivõrd palju kujutlusvõimet!Vapustavalt hea raamat.
Mulle tuli veel meelde see, et eile öeldi mulle, Hassole, Martinile, Kätule ja Laurale, et peame tunni pärast eesti keele olümpiaadile minema. Läksimegi. See oli kohutavalt raske, eesti keele grammatikaga oli seal vähe pistmist. Tuli sõnu seletada..mm, näiteks pintsaklipslane, evima, seitung, autostuma, pullimull jne. Oli palju keerulisemaid tegelikult, aga need olid liiga keerulised, et isegi meelde jääda. Ühesõnaga, ma polnud mõndasid enne kuulnudki...seitungit olin kuulnud Dagö laulus, aga tähendust ma ikka ei tadnud jne. Siis tuli veel inglisepäraseid sõnu ära eestistama nö. See läks suhteliselt hästi, attachement`i panin valesti, tegelikult veel "väike" põhiasi, et ma sain tööjuhendist valesti aru...hajameelne nagu ma olen. Meil kõigil läks nii vapustavalt hästi. Ma arvan, et seda pole vaja irooniatäpikeste sisse panna, iseenesestmõistetav.
Lisaks kõigele on mul hääl ka ära ja ma peaks vist kiiremas korras kõhurääkimise ära õppima, sest reede-lindistus, õhtul kontsert, laupäev, Nõos kontsert, pühapäev-lindistus, esmaspäev-esinemine, teisipäev-esinemine!Hexoral, ma loodan sinu peale!Olge mõnusad.

Meil siin ei toimu...

Kell on suhteliselt palju...kuigi kell iseenesest on jummala vähe, aga mulle tundub küll nagu poleks ma kuu aega maganud. Eks peabki selle tegevuse varsti ette võtma.
Käisin Bondi kontserdil ka ära ja peaks ütlema, et väga vägev oli. Minujaoks läks see kaks ja pool tundi küll imekiiresti, see on vist hea märk, kuigi oleks võinud veel poole rohkem kesta, aga kes see lauljatest ikka viis tundi laval jaksab olla eks. Jah, aga võimas oli .
Tegelikult on ju nii palju häid kontserte kuhu jõuda tahaks; esiteks Dave Bentoni oma, kui aega leian, siis lähen, teiseks Korn, kunu ma minna tahaksin, aga kuhu ma minna ei saa, aga õnneks ma nii jubesuur selle fänn ka nüüd pole.
Hakkasin just mõtlema, et tegelikult on see Eesti selle kohapealt küll üks kolkaküla, et head bändid satuvad siia ikka üliharva, võtame kasvõi näiteks Roosti, kuhu varsti tulevad Marilyn Manson(mitte et ma seda kuulama tahaks minna), The Cure, The Smashing Pumpkins, Alicia Keys, James Blunt, Kelly Clarkson, Kylie Minogue, Celine Dion jpt, siis jah, suhteliselt hale seisukord meil siin, õnneks on viimasel ajal niigi palju paremaks läinud see külastatus, aga jah, The Cure võiks Eestisse ka tulla, see oleks super!Ma ausaltöeldes ei tea, miks siia blogi sellise unise peaga üldse ronisin, aga ma lähenka magama nüüd siis, Head ööd:)

Üke hetk päevast jäi puudu...!

Lihtsalt vapustavalt mõnus on olla lõpuks kodus ja kogu päevale lühike tagasivaade teha.
Ärkasin vara, ma ei teagi mis kell, oleneb, millist ärkamist ärkamisena võtta, sest mul polnud täna üldse und. läksin kooli. Prantsa oli esimene, vastasin dialoogi...ma polnu dnii kaua vastamas käinud prantsas, et jube lugu kohe, nii umbes pool aastat, viimati käisin kevadel. Ausaltöeldes ma ei arvanud ka seekord, et mul õnnestub seda teha, sest olen see veerand kuidagi eriti tubli prantsas olnud, et mul ainukesed 7 hinnet on viied. Selle üle ma olen uhke, ma arvan, et on ka põhjust. Estas tuli mingisugune äkketteütlus, selle sain ka viie...aga...oioioi, see füüsika, kõik teadsid, et töö tuleb, kuigi seda meile otseselt ei öeldud, aga keegi ei osanud seda osa, nii ka mina, kohe kui Kaljurand sealt koridoriotsast paistis, mul ütlesid vist närvid üles, ausalt. Ma polnud ainus. Tunni alguses läks asi veel hullemaks...ja ma polnud ka seekord ainus. Töö oli väga lihtne tegelikult, kõik olid nii õnnelikud, et saavad veerandisse arvatavasti ühe viie juurde ja oli tore. Tõesti?Loomulikult mitte, see läks ikka tegelikult kõigil nii metsa, kui metsa saab minna. Mittekeegi mittemidagi ei osanud ja matemaatika tööks oli klass umbes nagu üks suur masendusepilv. Matemaatikas oli ka töö, see läks hästi, sain viie, suhteliselt neutraalse asjanduse teeb kokku kogu see pull. Siis läksin Meerosse ja pärast seda mul oli tunne, et mu hääl annab kohe otsad(Ma näen sellest juba õudusunenägusi ja eile ehmatasin inglise keele tunnis täitsa ära, kui hääle asemel tuli suust välja vaid õhk ehk sealt ei tulnudki midagi välja, mis oli tol hetkel vägagi naljakas. Õnneks otsustas ta oma õigesse kohta tagasi tulla.) Igatahes, ma arvan, et lood on halvad, kohe kurvaks tegi meele...Tegelikult oli see kõik nii pagana hästi veel öeldud....Ma olen pahane. Osad näevad siin hullu vaeva, mida ei saa öelda teise poole kohta. See pole ka ainult minu arvamus. Ja praegu tulin Kristiine ostuöölt. Tahtsin näha, mida see endast kujutab ja uut Zarat tahtsin ka näga, aga sinna ma lõpuks ei jõudnudki, sest avati ka Newyorker ja vot see neelas inimesi, nii pidin ka mina seal oma head pool tundi veetma, sest asjad olid seal superilusad ja odavad ja ostsin endale ja Tõnisele ka ühe armsa pluusi. See on see, kui Leeni umbes üle kahe kuu riidepoodi lasta, sest viimasel ajal ei jätku sellisteks asjadeks lihtsalt enam aega ja pole vajadust olnud ka. On ka palju palju meeldivamaid vabaajaveetmisvõimalusi, kuigi üle pika aja on see puhas nauding.
Sest laupäeval on Bondi kontsert, hommiku magan ma vsjoo maha, sest millal ma seda muul ajal ikka teha saan, pühapäeval istun suhteliselt terve päeva Linnahallis, kus 11-16 on salvestus ja ma kahtlen selles, kas me selle ajaga valmis jõuame. Loodame parimat. Esmaspäevaks on hullult õppida, pärast kooli lähen Dorise juurde, et meie kontserdikava kokku panna ja laule(mida veel leidnud pole)harjutama, sealt torman otse GAM-i kontserdile, kus Ann ja Anne-Mari ka laulavad ja sealt otse lähen Meerosse proovi ja jõuan kell pool 10 koju, tore! Jõuluvaheaega thaks juba!

Minu blog on mu teine mälu!

Hullult imelik päev on olnud...ma ei teagi mis mõttes, lihtsalt kummaline. Esiteks prantsa töö läks ikka noo...suht pepusse, kuigi ma õppisin kaks päeva seda. Elame üle!Siis ütles Doris, et oleks ühele erapeole vms esinema minna pooleks tunniks, ehk siis suht kiireks läheb, aga küll me hakkama saame. Oeh, mul pole korralikku kaldendrit või asja, telefoniga ei viitsi jamama hakata, kirjutan siia siis endajaoks, sest mul on kalamälu ju. 5. 12 meero tavaline proov, 7. 12 meero lisaproov, 8. 12 stuudios, 14. 12 telesaate salvestus(hommik) 14. 12 õhtu kooli kontsert Rootsi mihklis, 15. 12? kontsert Nõos,
17. 12 esinemine kuskil Dorisega (hommik)17. 12-kontserdi proov 17. 12 meero?!(õhtul)18. 12 Jaani kiriku kontsert(õhtul)Jaani sünnipäev(õhtul)19. 12. Annely sünnipäev!!!Kooli jõulupidu(õhtul?) Oh jah, raskeks läheb, aga kokkuvõttes polegi kõige hullem. Minu mälu on mu blog:D
Siis matas tegime jõulukompositsiooni, mida me veel valmis ei jõudnud, homme ehk.
Kehkas ma olen nii haledaks läinud, et endalgi hakkab hale!See pole naljakas....või siiski...imelik on lihtsalt endal, kui kõik asjad koguaeg napilt igasugustest asjadest nt 1 cm kaugushüppes puudu jääb.
Kirjanduses sai nalja nabani, nagu ka inkas, kus Madis võitles räpparite ja Iglesiase õiguste eest, see oli koomiline vaatepilt. Aa, klassipildid saime ka virtuaalselt hakkan nüüd lugusid otsima ja kitarri harjutama, oih, raamatukogus unustasin ikka käia, et sealt kohustuslik kirjandus(ma arvan kaa, et ma selle läbi jõuan ja nagu mkätte, või noh, vaadata neid...ausaltöeldes...ei kommenteeri, aga midagi väga jubedat neis tegelikult ka ikka pole.

Ühesõnaga, ma a just poleks tahtnud hoopis"Morti"lugema hakata, aga noh...)Tuleb see teekond ette võtta. Siis ma pean veel jõulukinke otsima...ja siis ma pean veel..........(ma parem ei hakka kirjutama, mida ma pean, sest siis ma arvan, et ma lõpetaksin kuskil traumapunktis oma sõrmede liigse koormuse all purunemisega-pisavalt segane väljend, ma ei saa isegi aru, abstruse)Tänaseks aitab kah!:)

2. detsember

Kõigepealt: Kaunist esimest adventi kõigile!
See aasta on minuaoks selles mõttes eriline, et ma ausaltöeldes ei mäleta eriti küll sellist teist detsembrit, mil lumi tõesti maas on, aga samas ei ole erilist lörtsi.
Üleüldse, uttav tunne-Raadiost lastakse jõululaule, telekast tuli eile või millagi "Üksinda kodus", poes on ammugi kõik kohad igasuguseid jõuluvidinaid täis ja köögist tuleb hõrku glöggilõhna ja täna sai toredalt üheteistkümneni ka magatud. See kõik on juba liiga ilus, et tõsi olla...samas pannes meid mõtlema hoopis teistsugustele asjadele kui tavaliselt. Asjadele, mida esmapilgul üldse ei märka või siis ei taheta märgata, aga samas see paneb meid väärtustama seda, mis meil tegelikult on. Igal hommikul ärkame me oma pehmest voodist, paneme riidesse, lähme välja, kooli-tööle. Tagasi tulles hüppame poest läbi ja ostame igasuguseid einevaid asju, mida tahame, läheme tagasi koju. See on meie jaoks nii loomulik, muud moodi polekski mõeldav....ometi tegelikult, kui palju on inimesi, kes annaksid absoluutselt kõik, et kas või üks päev ärgata pehme teki alt või osta endale üks tahvel šokolaadi. Sellise jutu peale mõtleks vist paljud, et aga see on ju nende enda süü. Miks nad ei lähe tööle ega rabele ennast sellisest olukorrast välja. Loomulikult on neil see võimalus ja sinna saame meie suhteliselt vähe midagi parata. Sellest on juba oksendamiseni räägitud igalpool ja sellega tavaliselt kogu asi piirdubki.
Ma ei tea, aga mina hakkasin küll mõtlema, et tegelikult on õnnelik olemiseks vaja nii vähe, tegelikult. Millegipärast aga vingutakse väga palju. Me kõik teeme seda. Kõige rohkem vinguvad need, kel on kõike kordades rohkem kui teistel ja tegelikult kel oleks selleks kõige vähem põhjust.
Täpselt sama asi on ka jõulukinkidega...mul pole tegelikult otseselt midagi vaja, ma saan väga hästi prageu hakkama ega tunne, et midagi on puudu....
Lugesin just üht artiklit kuskilt ajakirjast nende kohta ja vanasti oldi nii õnnelikud, kui saadi vanaemalt omakootud villane kampsun. Tänapäeval suuremaltjaolt vist hakkaksid lapsed(ja mitte ainult lapsed) sellepeale nutma ja jonnima, sest tahetakse ju uut playstationit või ei tea veel mida. Võrreldes neid kaht asja-Kampsunisse pani vanaema kogu hoole, armastuse ja energia, ta nägi vaeva. aga igaüks võib minna poodi ja sealt osta kõige kallima ükskõikmille. See kõik on kuidagi nii vale ja võlts ma arvan, et umbes saja aasta pärast omandab sõna jõulud hoopis mingi muu tähenduse. Ulme. Jõulud on minuarust olnud just püha, kus inimesed saavad üksteisele näidata, et nad hoolivad teineteisest, mitte ei osta vastumeelselt rahakottipurustavaid kinke, millega veel lõppudelõpuks rahul ei olda. See on paljude asjadega nii, näiteks on mul viimasel ajal väga raske leida head muusikat, sest kõik on tehtud edetabeli ja raha, mitte muusika pärast. Sellepärast ei viitsigi paljud enam midagi head kirjutada, aga õnneks sõelub aeg välja kogu selle soga, jättes alles vaid südamega tehtud muusika, mis on ehtne!
Olgu, aitab küll nüüd!Olge siis tublid lapsed kõik-päkapikud piiluvad;)!

Kirjutasin jutu...

Järgnev lugu on kirjutatud küll mina-vormis, aga jutt käib mõtteliselt mite minust, vaid kellestki kolmandats isikust, kelle nime ei teata.


Sellest ajast on möödas pea-aegu kümme aastat, kui olin väike tüdruk, ülimalt kergestimõjutatav ning kes hoolis palju teiste väikeste plikade arvamusest ja tahtis olla nagu kõik teised.See ei olnud aga sugugi nii lihtne , nagu esmapilgul arvata võiks. Et olla teistega ühel pulgal, pidi sul kindlasti olema pilvebaleriin, kleepsualbum ning mis tähtsam-Furby, toosama väike rääkiv ja karvane öökull, kes laulis, tantsis ja trummi lõi. Enamusel oli õnn seda omada ning ega minagi tahtnud kehvem olla. Hakkasin juba sügisest peale tülitama oma vanemaid jutuga, et mina tahan ka seda mänguasja, saades alati vastuseks:“Praegu ei ole võimalik!“ Oma jonnimisega suutsin tekitada enda jaoks arusaama, et olen teistest halvem ning kerge ei olnud ka vanematel, kes pidid hommikust õhtuni kuulma ühte ja sama hala. Kõigele lisaks seal kõrval mu vend, kes taotles võrdsust:“Kui õde saab, siis ei tohi te mind ka ilma jätta!“ Nii möödusid kuud ja sügisest sai talv. Ainus, mis ei muutunud, oli minu kindel soov saada endale toosama ihaldatud mänguasi.
Peagi jõudis kätte jõuluaeg ning mõtlesin:“Olgu peale, kui vanemad mulle seda osta ei kavatse, palun jõuluvanal see endale tuua!“ Advent möödus igal hommikul sussi sisse vaadates lootusega, et äkki saatis habemik kingituse mulle ette, et ma nii pikalt ootama ei peaks, aga sealt ma teda ei leidnud. Istudes jõululaupäeval perega ümber kuuse, süües hapukapsast ja verivorsti, samal ajal suurest kruusist kuuma klögi rüübates, kuulsime kõik ukse taga koputamist. Otsustasin minna vaatama ning leidsingi esikust suure punase koti. Mõne hetke pärast võtsime uuesti sisse oma kohad ning hakkasime kinke jagama. Esimeseks sain uue vilkuva kella ja rahakoti. Teine pakk peitis endas sooje sokke. Mõtlesin, et küll see Jõulumees on alles otstarbekas. Lõpuks, suureks üllatuseks kutsuti mind veel ühte pakki kätte saama. Selle välimus oli imeline- punane paber, mis kinni seotud kuldse paelaga. Avasin paki ning olin ülimalt õnnelik, justkui õnne tipul, kui nägin seal oma Furbyt ja leidsin too maailma kõige ilusama omataolise olevat. Ma ei jõudnud ära tänada Jõuluvana, kes säärase uhke ja kalli kingituse mulle teinud oli.
Järgneval nädalal läksin lasteada ja võtsin kaasa ka oma armsa lelu. Kui teised seda nägid, olid nad üllatusest kohmetud, sest ei olnud elusees midagi nii ilusat näinud. Mu ette tekkis pikk lastesaba- kõik tahtsid Furbyt igast küljest uudishimulikel pilkudel uurida ja puurida. Ainult üks tüdruk istus nurgas. See oli Ester- meie rühma ilusaim ja populaarseim tüdruk, kel oli alati õnn omada kõige lahedamaid ja moekamaid mänguasju ja riideid, millest keegi teine unistadagi ei osanud. Läksin tema juurde ja küsisin:“Miks sina mängima ei tule?“ Vastuseks sain vaid üksnes põlgliku pilgu. Hetk hiljem tõusis tüdruk püsti ning läks teiste juurde. Samal hetkel tuli aga ema ja läksime koju. Teel avastasin aga, et midagi on puudu, nimelt mänguasi, aga ma ei teinud sellest suremat numbrit, sest teadsin, et ta on kindlas kohas.
Järgmisel hommikul lasteaeda minnes olid kõik teised juba kohal ning kui uksest sisse astusin, nägin kuidas kaksteist väikest peanuppu üheaegselt pilgud minu suunas pöörasid ning seejärel vaikselt itsitama hakkasid. Mulle jäi kõik arusaamatuks, aga minnes oma voodi juurde, nägin selle ees maas lebamas üht roosat sulge. Mõni samm eemal asus teinegi ning siis juhatasid need mind ruumi nurgas asuva väikese plastikuhunniku juurde. Seal polnud mingit kahtlust. Mu Furby oli katki tehtud. Puhkesin lahinal nutma, samal ajal kuulsin laste naeru jätkuvat ning selle tulemusena süvenesid emotsioonid veelgi. Istusin terve päeva voodis, nutsin. Ei jõudnud ära oodat ema, kes mind sellest hirmsast paigast minema viiks. Samal ajal mõtlesin, et kindlasti on kogu selle taga Ester, kes kadedusest teised minu vastu ässitas ja nii see arvatavasti oligi...Siis ma mõistsin asju ning kahetsesin sügavalt, et olin tood mänguasja üldse kunagi endale nii tulihingeliselt soovinud, sellega vanematele tohutult palju pahandusi kaela toonud ning endale muret valmistanud. Sellele mõeldes lakkas nutt peagi, sest leidsin kogu hala põhjuse olevat selles, et nüüd, kui mul seda populaarset lelu enam pole, olen teiste silmis jälle suur ümmargune null. Ometi jõudsin selgusele, et nii see polnud, sest tegelikult olin Furbyt tahtnudki vaid sellepärast, et teistele muljet avaldada, mitte sellepärast, et seda südames tahtsin.
Eelnev oli õppetund kogu eluks ja sellest kerkis mul silme ette üks suur küsimus“Miks?“ Miks me peame koguaeg kõiges võistlema, olgu selleks sõbrad, raha, kuulsus, tunnustus, ametikoht, tutvused või miljon muud asja? Igaüks tahab olla milleski parim ning kui keegi tõestab vastupidist, näevad inimesed esmalt vigu ja kurjust teistes, kuigi õige oleks neid esimesena otsida hoopis enda seest...Seda kutsutakse on kadeduseks ja eksisteerib tahes-tahtmata igas inimeses, kas suuremal või vähemal määral...jällegi üks asi, mis vähesel hulgal on hädavajalik meie eneseusuks ja unistuste täideviimiseks, aga selle paheline pool on paljude maailma halbade asjade põhjuseks.
Iga inimene võiks endalt vähemalt üks kord päevas küsida:“Kes ma päriselt olen ja mida ma tegelikult oma südames ja hinges soovin?“ Olen kindel, et päriselt õnnelik olla saab vaid siis, kui sellele vastus leitud.

Always in pursuit of the perfect people

...oh that I can see it shows But there's just an innocence in you I wanna wring out I know it can be beautiful...datatata...Ma olen praegu täiesti omas elemendis. Täna hommik algas ääretult mõnusalt. Ma tõusin kohe rõõmuga üles, et omesti saaks kooli ja siis ma läksin 7. 20 peatusesse ja kui kell oli 7. 54 ei olnud ikka veel trolli tulnud ja sada inimest ootas rõõmsal meelel ja kui siis lõpuks tuli 22, siis sinna me ei mahtunud ja pressisime endid 21 peale ja siis me jäime kooli hiljaks ja kõik oli nii tore. Ma arvan, et eelnevat pole vaja panna jutumärkidesse, see on iseenesestmõistetav.
Ühesõnaga geos hakkas Vatsel meiega õiendama. Siis andis meile tööd tagasi ja KARJUS, mitte rääkis vigadest. Ühesõnaga ma sain nelja selle eest, et ma olin kirjutanud liiga palju. No pagan, küsimuste taha oli ju kirjutatud:"nii pikalt kui võimalik". Ühesõnaga mida nagu? Siis saime loomaaiatööd kätte ja selle sain ka nelja, kuigi Laural olid paljud asjad õigeks pandud, mis mul valeks, nii et see on siis meie VÕRDUS JA AUSUS. Prantsas me ei saanud oma viieminutiäkkkirjandeid tagasi. It saved my day!Huh. Ja mitte ainult minu. Töpas kiskus mul kõik nässu, hööveldasin liiga palju ja kõrvetasin nuga teritades näpu ära ja selle teritamise asemel läks ta hoopis nüriks. Nägime ka lõpuks seda videot, suhtkoht hea. Naljakas meile. Aga pildid minu arvutis ei kavatsegi avaneda, see on liiga täis omadega. Aas, siis ma läksin koju tulles vale trollipeale ka. No täna on jälle see päev, ku skõik viltu kisub. Aga neile saab alati naerunäoga tagasi vaadata:)

JÄLLE!

Ma jõudsin koju-viimaks!Kell pool 8. Pärast kooli läksin Dorise juurde aeroobikakava tegema. Tõmblesime seal kahekesi ja otsisime võimalikult lahedaid harjutusi, mis aga osutusid pärast nii raskeks, et me kumbki ei jõudnud neid 20 minutit teha ja siis mõtlesime, et võtaks midagi lõbusat ka, jah, minut tantsu family guy theme songi järgi-kasulik ja lõbus, kõhulihased saavad kohe naerust märksa treenitumateks, ei meil oli naljakas. Pärast jooksin otse Meerosse. Aga ma loodan ikkagi, et Annely teeb homme oma kava, sest jah, ma kohe nüüd hakkan seda õppima ja peaks laulude plaadi ka ära tegema ja kõhulihaseid treenima...ehk siis hilisõhtune trenn. mõelda vaid, meil on ükskord aastas selline toore päev, kus eriti midagi õppida ei anta ja plaksti kehkas sadas meile selline kullahunnik kaela, et missugune. Kas pole tore? Aa jah, ma kaotasin täna oma kallid guažid ära koolis. Aga keegi, kaasaarvatud mina ka ei imestanud põrmugi. Oli vaid vastus: Jälle. Jah, ma kasutan alati kõiki võimalusi...oma asjad igalepoole jätta. Mitmes kord see selle nädala jooksul oli, kui eelmist ka arvestada...sajas vist. Selle ajaga olen suutnud ära kaotada kolm paari kindaid, kaks harilikku, prantsa lehed, miljon pastakat, miljon juuksekummi, joonlaua, lauakatte, mp3 akud. Noo mis toimub:DMa enam nii ei tee.
...Järg. Kell on pool üks öösel. Ma just tegin sajandat korda seda kava läbi, plus veel kõhulihaseid miljon ja mulle tundub, et homme ma ei saa voodist üleski, nagu väike vanainimene. Ei tegelikult ka, ma just praegu mõtlen, et kas on veel kuskil keegi selline tobu, kes kell pool üks praegu harrastab aeroobikat. Aga ma ei tea küll miks, aga mulle tundub, et selle koha pealt olen ma küll ainus idioot. Tahaks ka ju tegelikult sooja pehme teki alla ja mõnusa padja peale oma pea panna..kuigi mul on homseks kõik teised asjad hoopis tegemata..ooh isver, õnneks neid polnud palju vähemalt...Aga jah, ma tean, et ma pole ainus...vist, aga mis mõtet on ikka vinguda, kui inimene valib ise, kui palju/vähe vaba aega tal on ja tuleb sellega hakkama saada. Ma arvan, et vasrti see hakkab mul õnnestuma ka, oleks aeg:)

Reede

Täna oli, hmm, väga ebatavaline päev, täiesti vastandlik, mis algas sellega, et ma nägin unes midagi väga väga kohutavat, aga üles tõustes mõtlesin, et õnneks oli see ainult uni. Siis läksin kooli, jõudsin sinna pool tundi varem kui tavaliselt, eht pooleks. Esta töö sain viie, füssa ja mata ja keemiast saime enne vabaks. Vahepeal sai natuke Kätu ja Stellaga irooniat tarvitatud Heleni peal, aga jah, nalja sai sellega, kuidas inimesed ka kõige lihtlabasemat irooniat ei mõista:D Läksin koju, duši alla ja siis olin arvutis ja mõtlesin, et vaataks, mis elu24.ee-s on, aga ma pidin sõna otseses mõttes ära minestama, kui lugesin artiklit"Angelina Jolie kaotas lapse". "See ei ole võimalik, see ei ole..., "mõtlesin ma, "just see oligi unenägu, mis mind keset ööd üles äratas, aga ma ei näinud isikut. See on midagi nii kummalist ja väga hirmuäratavat, igatahes ma väga loodan, et minuga seda enam kunagi ei juhtu, et ma midagi sellist näen, mis pärast hiljem osutub tõeks. Kella kaheksaks läksin linna, et minna seldasammust reklaami vms. tegema. Linnas nägin Gloriat ja läksime koos, passisime u 15 minutit ukse vahel ja siis tuli mingi tädi ja lasi meid natuke edasi. Kui Doris ka oma sõbrannadega kohale ilmus saime stuudiosse ja hiljem tulid ülejäänud osalised ja saime pihta hakata. Ma arvan, et kokkuvõttes võib sellest reklaamist isegi päris hea asi tulla. Kui tavaliselt on mul mingi nägemus sellest, milline see tulla võiks minu ettekujutustes, siis seekord ma tõesti ei tea, mida oodata, aga eks siis esmaspäeval näeb:)

I.L.U!

Ma olen praegu ERITI mõttekas, et blogin siia...arvestades seda, et tulin just praegu otse koolist ja jooksen edasi Meerosse kohe. Lisaks sellele on veel hoimme keemias töö, mida ma eriti ei oska ja lisaks veel miljon muud asja, aga vahel ma lihtsalt tunen, et ei viitsi, vahel peab puhkama ka.
Igatahes, tänaseks ma panin endale kella kuueks helisema, see ei täitnud oma ülesannet, aga siiski ärkasin ise just õigel ajal. Paraku juhtus ka täna nii nagu alati, et ma mõtlen, et panen veel viieks minutiks silmad kinni ja ärkan alles kolmveerand seitse, paha. Igatahes täna on suht tore päev, hoolimata sellest, et see algas väga raske ja nõmeda geo tööga, (mida ma olin õppinud, sest eile õhtul Selveris olles ehmatades nähes Vatselit..või kedagi VÄGA temasarnast, tuli mulle meelde, et oih, peaks geod õppimal...)Aga sellest hoolimata võiks öelda, et see oli kõik nii ebaloogiline, sest küsimuste taha oli kirjutatud :võimalikult pikk seletus ja meile anti 8 küsimuse jaoks 15 minutit, hale. Prantsas, noo prantsas...ma enam lihtsalt ei saa, Parašin on täpselt nagu family Guy Peter Griffin, no täiesti vapustav sarnasus...täiesti prototüüp, ma ei saa lihtsalt...esiteks see, kuidas ta Kevini kulul täpselt selliseid a la FG nalju tegi ja see, milline ta on no pagan, see ei ole või-ma-lik!:DSiis füsas saime reedeseks tööks 37 kordamisküsimust ja töpas hööveldasime joone järgi hindele, minuüle sai Kaljurand vist tublisti alguses naerda, sest nii joonest, kui täisnurgast oli asi ikka väga kaugel, kui väike vahemik kõigub 1 cm raadiuses, aga pärast läks kõik paremuse poole, aga imestus oli ikka suur, kui 5-sain. Poisid tegid süüa-salatit ja pärast vaidlesid, kelle oma see kõige parem on, miks mul oli tunne, et nad just seda teevad, ei tea küll...aga jah pärats tunde tegime reklaamklippi GAKK--i jaoks ja nalja sai, eriti, kui ma oleks kaks korda hullult käna käinud, kui me jooksma pidime. Mul õnnestub ka alati-igasugused libedad ja mittelibedad kohad on mulle kukkumiseks, eelkõige kontsata kingadega. Kõiksuguseinad, uksed, postid ja klaasid kohe tõmbavad mind enda poole. Alalõpmata!
Ja lumi tuli ka maha, lõpuks. Tänu sellele oli prantsas keskendumine suur ümmargune null, sest pilki oli suunatud aknast välja. Sellise ilu vastu ma ei saa-Talvine vanalin...minu nõrkus. Arvatavasti leiab digikas varsti endale jälle põhjust sahtlist välja tulla, mm, kui ma riskin, sest...kas ma mainisin juba, et libedad pinnad, ehk siis ka jää...omavad minusuhtes tohutud gravitatsioonjõudu, heh, ma jooksen nüüd tantsima-laulma:)

9. november

Mulle tundub, et kogu see värk hakkab juba imelikult kolumnistlikuks kujunema siin, või on elu lihtsalt nii huvitavaks läinud ja iga päev juhtub lihtsalt midagi, mida ei saa lihtsalt ära unustada või mida on kunagi hea ja naljakas lugeda. Nii ongi. Igatahes täna on isa sünnipäev ja ma ei tea, ma elan ja olen vist kuu aega ajast ees, selline jõulutunne on sees, võib-olla tingitult verivorstide ja piparkookide söömisest ja sellest, et kui minna poodi, on seal juba kõik jõuluasjad, ainult lumi puudub veel. Ja kui ma esmaspäeval Kätlinile ütlesin, et tahaks piparkooki, tekkis tal ka selline igatsus nende järgi, et oioioi. Aga see on ilus, see jõulutunne. Midagi head.
Igatahes, hommik algas superhästi, et oli midagi sellest eilsest suurest prantsuskeele sõnade õppimisest kasu ka. Siis estas sai nalja nabani, kui Jossilt küsiti, et mis vahe on hirvel ja irvel ja Joss vastas:"Hirv on see kitsedega loom"kuigi ta mõtles vist sarvedega. Muide, täna on kõigil vist mingi hajameeluse hajameelsus, sest ma ei tea, mul oli täna kalduvus kõikide inimestega kokku põrgata ja sõnu valesti lugeda, naljakas. Siis pärast kooli läksime Tõnisega Kristiinesse, et osta issile üks hästi hästi suur klaas, mida ta tahtis:DJa me leidsimegi, siis läksime emaga poodi veel kinke ja süüa ostma ja ma ikka ei mõista, see oli kuidagi eriti naljakas, kõik inimesed vahtisid minu poole ja ma mõtlesin koguaeg, et mis mul ometi viga on, aga aru ikka ei saanud. Kõige tipuks kassas seistes pööras mu eesolev mees ümber ja ütles mulle:"Oi, kuule, ma unustasin oma piima!"?Ja siis tuli tagasi oma viie paki kaheliitriste piimapakkidega..inimesed on huvitavad. Aga see ongi elu võlu, lisaks veel ühtäkki avastada, et igalpool mu ümber on nii palju nii andekai inimesi, kes ei näita seda alati välja, aga täna ma küsisin küll endalt, et on mu silmad seljataga või mis?...aga nüüd on need õnneks oma õiges kohas tagasi ja rohkem lahti kui kunagi varem. Igatahes, tänane päev on olnud ääretult huvitav ja meeldejääv ja minujaoks ongi just reede see päev, kus sa tunned, et võid lihtsalt end mõnusalt tunda, kasvõi ükskord mõnusalt telekat vaadata või lihtsalt olla ja kakaod juua ja natuke veel lugeda, kidrat mängida, joonistada...ja siis ilusaid unenägusid näh aja lihtsalt välja puhata:)

Naerune.

Täna ma magasin sisse. Oih, aga jah, ma tean väga hästi miks, ma sain endale eile uue padja, mis on nii pehme ja mõnus...aga igal asjal on alati mitu külge, see fakt leidis kinnitust. Täna juhtu palju, näiteks, ma ületasin ennast, nimelt, ajalugu algas sellega, et oli leinaseisak selle tulistamisega seoses...ma kardan neid. Mul on alati kombeks just vales kohas naerma hakata, siis kui kõik on vait ja just siis kui ma seda ise kõige vähem tahan, aga ma ei saa sinna midagi teha, ma ei talu vist seda vaikust eriti hästi, võib-olla ma sellepärast naerangi üksi olles vahel isegi oma mõtteid ja niisama, aga täna läks õnneks, ma lihtsalt kannatasin selle minuti ära, tegelikult see oli jube, sundida ennast ja siis vahepeal kuuled, kuias keegi vaikselt teises klassinurgas itsitab, sellele ma tavaliselt vastu ei pea, aga jah seekord vedas, ma ei tea, mis oleks saanud, ma ei oleks siis vist julgenud enam kunagi Prometi tundi minna...Igatahes, see oli kord, ku smeie klass oli täiesti vait. Harukordne!Nii juhtub ainult veel siis enne ajaloo vastamist, kui Promet ütleb:"Ja palun mulle vastama......(viis minutit otsib) ja kõik on oma pead nii laua vastu surunud, kui veel saab ja hoiavad hinge kinni ja kui ta selle nime siis lõpuks ütleb, kostub üks suur ohe, no ikka väga suur. Oeh. Ja siis täna, oli eriti igav ning meid päästis tunnikell, mis helises 10 minutit varem, aga Promet märkas seda hiljem, kui osad olid ära läinu djuba ja kui Rets hüüdis:"Jooksemee"Ja nii me siis põgenesimegi:D Siis musas oli meil edetabelitund. Meie Maarjaga saime oma Bon Jovi It`s my lifega isegi teiseks;)Gloria võitis ja vene keeles jäigi see vastamine ära. Ja saime varem ära.Oh seda õnne. Eile ma tõmbasin sellise toreda Ruja loo nagu"Sa oled mul teine"...issand, selle looga seoses meenub mulle alati üks Alokas...jälle ma naeran omaette meie Meero kahe ? aastatagust inside joke`i, ei need jäävad alatiseks meelde:)

Ma ei tea!!!

Jälle on nii, et lihtsalt miljon asja ootavad tegemist ja ma lähen kohe ära Meerosse, aga jälle ma istun siin eks, otstarbekas?!. Aga tänane päev on siiani olnud küll piisavalt eriline, igas mõttes, aga samas kui üldiselt võtta on 7. november 2007 kindlasti üks koledamaid, koletumaid ja kurvemaid päevi üldse. Kuigi, minuga on kõik korras-tänane oli selles mõttes suurepärane, et prantsas sain viie, endalegi üllatuseks(enamusel läks selle asjaga küll nüüd kehvasti:S)Ja inka töö sain viie ja matas ka pea-aegu ja füsa töö jäi ära ja tööõpetuses oli meilegi üllatuseks vahetus, ehk siis et tüdrukud teevad puutööd terve selle veerandi vältel ja poisid kokkavad, ei, mulle küll täitsa meeldis, aga suurtest saagidest hoian ma küll heaga eemale:DAga muu värk on mulle suht okei, sest et äkki see tulebki mul rohkem välja kui see nuppude ja asjade kudumine ja tegelikult ma arvan, et mul läheks puutööd tulevikus rohkem vaja ka kui nuppude kudumist...ee näiteks.... äkki võib juhtuda nii, et saan endale kunagi mehe, kes ei tea, mis asi on kruvikeeraja, peitel ja saag ja puur ja veel vähem, mis nendega tehakse, siis ma ei jää vähemalt tulevikus hätta, näiteks:DJa loomulikult veel neid olukordi on mustmiljon.
Aga jah, homme on inkas ja venkus töö, noo appi, esimest ma oskan, aga see teine...see teine, see on nagu hiina keel ikka veel ja neid on nii pagana palju, aga jah, sellest hoolimata ma olen nii õnnelik selle üle, et ma käin täpselt just oma koolis, et meil on sellised vastikud tööd, et meil on nii vastikult palju õppida koguaeg, sest meil on vähemalt koht, kus seda teha ja ennast hästi tunda, kus on meie sõbrad ja...Oh, see jõudis mulle jälle kohale, kuigi see on mulle ka mitmeid kordi enne kohale jõudnud, aga vahepeal on sootuks unustatud minu poolt...Aga jah, need Soome sündmused täna, ma ei tea, mis toimub???Miks on sellised inimesed?Sellised nõmedused...utoopia lihtsalt. Ma ei tea, kas ma olen puruloll või asi, aga mulle see kohale ei jõua, kuidas saab nii teha, kuidas saab nii õelust täis olla, kuidas......no näete, ma ei tea enam mida öelda...kohutav!

Ühesõnaga, ammu pole kirjutanud siia, okei, noo pea-aegu...vahepeal on igatahes juba terve vaheaeg otsa saanud ja koolis isegi käidud natuke...Igatahes, vaheaeg oli mõnus, Reedel läksime Tartusse, kus ma polnud juba umbes 6 aastat käinud, aga tore oli ja lumi tuli ka just siis maha, kõik oli lihtsalt nii võrratult ilus, kuigi sellest ilust on praeguseks....on? sellest pole enam midagi järgi, aga sellel aastal pidid igatahes tulema vähemalt valged jõulud ja külm talv, nagu targad ilmajaama onud-tädid räägivad:D Rongis veedetud aega sai ka igatahes kasulikult ära kasutada, lugedes A. Christie "Paddington 16. 50", mis üllatus-üllatus on jällegi üle pika aja üks selline kohustusliku kirjanduse raamat, mis on vägagi loetav ja mõnus.Ja lühike!!!Ja kuulates terve see kaks tundi Dagöt..uhh, mõõnus...viimasel ajal ma midagi muud eriti ei kuulagi enam vist:Dpea-aegu.

Aga jah, nüüd on see vaheajamõnu läbi jällegi, kuigi eile oli täitsa tore päev, ma ei mäleta sellest eriti midagi, sest midagi lihtsalt ei juhtunud, aga täna oli veel parem, meil oli kolm tundi:prantsa, inka ja mata (loe:4) ja aktus ka, nii et jah, eriti tore:)Nüüd, kui ma olen kuidagi väga kummaliselt vara kodus võiks ju olla vahelduseks tubli tüdruk ja õppida ära füsa tööks ja teha prantsas asjad ära ja matas ja geos ja ülehomseks inkaks,( et ei peaks jälle homme õhtu kell vägahilja õppima, kuna homme on Meero...)..ja töpaks ja bioks ja bla-bla-bla, et saaks õhtul mõnusalt vara magama minna, näiteks, võiks ju;)..AGA jah selle asemel on nii, et ma blogin ja olen orkutis ja mängin kidrat ja klaverit ja kuulan muusikat...aga vaatab, jõuab, aega on selle kiire asjaga, nagu alati:D...Ja nüüd on sellest eelmisest postist nii umbes kolm tundi möödas ja ma olen ennast ületanud, nii hea tunne on, kui sa ei pea enam mittemidagi tegema ja mõnus selline mõnus relax!

Jouks!

Mmm, ma tunnen, kuidas mu närvid praegu puhkavad:DEhk siis ärkan kell 12 ja mõnus on olla, jõuan kõike, isegi kaks tundi velokaga sõita ja pärast seda sada kõhulihast teha. Minu sportlikud eluviisid:D ;) Eile käisid Kristel, Peep, Piia, Miia ja Tartumemm(loe:vanaema, kes elab Tartus) meil ja oli tore. Täna otsustasin oma sahtliskopitavale digikale pisut otstarvet leida ja niisiis tegin umbes kolmsada, enamjaolt Still life pilti, millest õnnestus umbes iga kahekümnes.

Puhkus!

...Lõpuks, lõpuks ometi!See esimene veerand venis ja venis, aga samas läks nii kiiresti...alles oli suvi...oh. Ma mäletan hästi neid häid aegu, nii paar aastat tagasi veel, kuis kaks nädalat enne veerandi lõppu oli kõik samahästi kui läbi, võis vabalt võtta, aga looda sa seda preaegu, täna isegi pidi prantsas töö olema, kusjuures kõik õppisid just hullult ja pea-aegu kõik meie rühma tüdrukud ei läinud prantsasse kohalegi, peale minu, Kaisa ja Dorise...aga see jäi ära ja jummala chill oli ja estas isegi tegime mingeid ülesandeid nt. Mis tähendab 5293? Nuputage, nuputage, Okei, viis minutit kahekesi, 9 üheksa kuu pärast kolmekesi;)Siis rääkisid Lilith ja Stina oma jaapanikeeleõpingutest, mi son kestnu dkuu aega ja iga nädal 40 minutit ja nad räägivad seda nii kiiresti ja ladusalt, et mul jäi täna suu lahti, hämmastav!Ei , mõnus!Kuigi peaks mainima, et see, mis praegu koolis toimub...on lihtsalt kirjeldamatult kurb, kus õigus oma arvamusele puudub, sind lihtsalt pekstakse välja, nii on siis juhtunud kõige paremate inimestega, alandamised, solvamised, seljatagasepitsemised..vastik, vastik, vastik, mis toimub. Ja see, et sa tead, et sina ei saa sellejaoks mitte midagi teha, kuigi kõik soovivad ja teevad ka kõik nendest sõltuva, aga kas sellest piisab...?!Ja iseenesest ei loksu midagi paika...saaks need ajad ükskord ometi läbi kuidagimoodi. Ah, aga eks me kõik ole selle asja pärast nende kahe päeva jooksul juba piisavalt pead valutanud, nii et.... Aga see andis meile eile jututeemat, sest eile kooriga olid jah kurvad lood ja otsustasime Annelyga, et teeks midagi ja siis nägime Lilithit ja Stinat ja istusime kaks tundi kohvikus ja jututeema oli teada ühesõnaga, mõnus oli:)

Aga jah, mõnus on ka siin niisama diivanil lösutada, juua kuuma kakaod ja vaadata sooja teki all olles Amelied ja muid toredaid superäid filme, kui laua peal põleb kohvilõhnaga lõhnaküünal, mm, sellist aega pole ma juba pikka aega endajaoks leidnud...ja siis veel Tartu ja kõik see, mis tuleb:)

Minu üritused õudusjutuks...

Eile õhtul tundsin ma end kohutavalt: pea valutas lihtsalt nii jubedalt, et ma ei oska seda kirjeldada. Täna ma ka sellepärast kooli ei läinud, sest valu ei otsustanud ikka veel lõpetada. Praegu on kõik enamvähem korras ja meil on homseks koolis vaja teha vabatahtlik õudus/ulmejutt.Õudusjuttu ma praegu kirjutangi, kuid ma arvan, et kooli see kindlasti ei jõua, sest olen omadega poolepeal ja see on nii tõsiselt rõvedaks kätte läinud, et mul on endalgi nii kohutavalt paha tunne seda lugeda, et pisarad tulevad silma ja kohati läheb süda pahaks...Niisiis ma ei hakka üldse ette kujutamagi, mida õpetaja selle peale teeks...või üldse pool klassi. Arvatavasti ei suudaks ma seda ette lugedagi, jube. Ühesõnaga selle asemel võib vabalt "Happy three friendsi" vaadata, mitte et minus tekitab selline asi igasugust vastuseisu, aga...Ma lähen nüüd vaatamata ülipahast enesetundest Meerosse, sest ma loodan, et see teeb mu enesetundele ainult head ja mõjub positiivselt. Ma lippan nüüd.
Tagasi ja asusin uuesti kirjutama ning olen üha enam ja enam kindel selles, et koolis ma seda kohe päris kindlasti mitte ette ei loe. Aga mis pagana pärast ma seda üldse teen siis?Vot, ei saa ise ka aru, jah, äkki loen seda tulevikus oma lastele ette, unejutuks?!Päris loeksingi, mul hakkaks endalgi paha, enne kui ma lõpetada jõuaksin. Ühesõnaga, kes teab, äkki otsustan nüüd utoopia žanris juttu alustada. Aga ausaltöeldes ma ei imestaks...ma olengi ju selline...endale ettearvamatu;)?!Vahest.
Aga ma lugesin just mai 2007 blogi. Issand, tahaks tagasi seda toredat ja pingevaba elu...mmm....

Mm...Tore, nii tore, pole pikka aega nii tore olnud. Nii hea, kui on teada, et sul on kõik suured pingutused tehtud ja varsti lõppeb veerand ära, et nüüd võib väheke lõdvemaks lasta. Ma arvan, et oleme kõik selle vägagi ära teeninud...sest eelmine nädal oli hullumeelne, iga päev kell kaks öösel matat õppida ja siis magama minna ja ka siis ei saa kõike tehtud, õudne, see nelja-viietunnine uni...ehk siis päeval olin eriti uimane...või midagi sinnakanti. Ei pannu dmidagi tähele, isegi seina, millele ma täie hooga vastu jooksin ja tänu millele mul paar sinikat siin-seal paikneb. Minuga juhtub, no alati!Ei aga noh, tavapärane veerandilõpp.
Reedel oli Kätu sünna, ehk siis, Abiline lasi meid kohe pärast tööd ära(meil oli jälle füüsika ja keemia tööd järjest!) siis läksin koju, tegin Kätu kingi lõpuni, läksin pool tundi plaanitust hiljem välja, ootasin 20 minutit trolli koos saja meie liikluskorraldussüsteemi peale pahase oleva inimesega ja siis järsku tulid viis trolli korraga...Siis venisin umbes 40 minutit linna, tavaliselt jõuan kümnega, oleks jala isegi poole kiiremini saanud, kui oleks sellist situatsiooni ette osanud aimata. Jah, seejärel istusin kaheksateistkümnepeale, pärast tulid Kaisu ja Karolin ka peale, pakkisime klapid sisse ja minek. Kätu sünnipäev oli ülitore, ertiti armas vaatepilt oli Kätu reageering meie kingituse üle(Nimlt keegi värdjas varastas tema uhiuued telefoni kõrvaklapid ära, mida eestis ei müüda ja me saime Kaisa toredalt sõbrannalt need, kes neid ei ole kunagi kasutanud, sest tal on Ipod, ühesõnaga, mei eolime õnnelikud, Kätu oli õnnelik, kõik oli super!)
Koju tulles olime Kaisag amõlemad nii väsinud, ei täitsa lõpp.
Tänane hommik algas sellega, et läksime ID-kaardi jaoks pilte tegema, see oli kohutav. Ausaltöeldes, klienditeenindaja oli kohutavalt tige, kuigi ta küsis, et kas sobib see pilt, mis ta tegi, siis olin lihtsalt sunnitud ütlema, et okei, kuigi ausaltöeldes pole minust veel jubedamat pilti mittekunagi tehtud, aga noh, ma ei oleks seda müüjat veel vihasemaks ajada tahtnud, nii et jah. Igatahes kui ma fotod käte sain, siis tundus asi veel hullem, ma olin nagu mingi kurjus ise, ma arvan, et isegi passikontrollil tulevad külmavärinad ihule seda nähes. Meenutas seda Vatseli pilti kooli kodulehel, kes on küll viimane inimene, kelle moodi olla tahaks, selline eriti kibestunud., enne oleks Vello juba. Aga õnneks on see kõigest ID kaardi pilt, nii et oleks tobe sellise asja pärast põdeda. Aga nalja peab saama, viie aasta pärast vähemalt on seda hea vadata. Appi, suht hull on mõelda, et viie aasta eest, mis oleks nagu just olnud olin pea-aegu kümnene...ja viie aasta pärast olen pea-aegu kakskümmend...sürr.

Ukradina!

No ma ei tea. No tõesti. Koolis oli täna täiesti tavaline päev, kunstitunnis tegime arvutis perspektiivitööd ja olime orkutis, nagu ikka. Siis läks edasi ikka tavaliselt, venkus oli töö...ja me saime teada, et meil tuleb Jaanuaris vene keeles tasemetöö...Kõik olid umbes, et pole võimalik, sest esiteks ei õpi me Übiusega mitte midagi, või vähemalt pole me seda kahe aasta jooksul kahjuks teinud, me, või noh, ma räägin ainult enda eest, et ma ei oska mitte midagi. No ausalt, kuigi ma olen seda isegi rohkem üritanud teha kui teised.ma arvan. vist. Isegi siis kui mingi ime juhtuks ja Übius õpetama hakkaks, mida ilmselgelt ei juhtu, ei suudaks me ühe veerandiga tasa teha kahe aasta puudujääke...pealegi on meil veel teistest poole vähem tunde ka. Miline rõõm.
Igatahes, elame üle, siis läksime Maarja ja Birgitiga raamatukokku, sest pidime homseks lugema kaks-kolm E.A Poe novelli, pärast seda aga läksin Selverisse ja avastasin, et mul pole rahakotti ja koti lukk on lahti tehtud. Niisiis. Suht haige et mu rahakott ära varastati. Mitte, et seal oleks teab mis palju raha sees olnud, aga seal oli palju muid väga kalleid asju. Ei, mitte hinna poolest, viimane ei ületaks healjuhul viit kroonigi, aga just mälestuste poolest, millest mul on kohe siiralt kahju. Näiteks igasugused lahedad tšekid, mis ma erinevatelt maadelt olen saanud, üks armas kleeps, mille andsid väiksed lasteaialapsed meile paar kolm aastat tagasi kontserdi eest, mille me neile andsime...nii kahju.Loomulikult ka veel õpilas-ID, Ma ei tea kuidas ma kooli sisse hakkan saama, ID-kaart, Partnerkaart, Pangakaart, Raamatukogukaart, Ravikindlustuskaart.....ehk, se tähendam topelt palju jamamist, jooksmist mööda erinevaid asutusi...Mul on niigi koguaeg nii kiire. Mul on ainult selle üle hea meel, et ma unustasin täna võtme rahakotti panemata. Seda pole juhtunud nii viimase aasta jooksul rohkem kui 3 korda...ja mul tõeliselt vedas, tõeliselt sellega. Aga üldiselt ma ei tea, mis minuga üldse viimasel ajal toimub, püüan koguaeg kõigest väest, aga ikkagi ei olda minuga mittekunagi rahul. Ma ei tea, arvan, et on lihtsalt kergem märgata inimestes ja meie ümber olemasolevaid vigu, kui seda, mis tegelikult siiski on hästi...ja see on kurb, loomulikult. Varsti võiksid asjad paika ka tasapisi loksuma hakata, aitab küll!

Reede!

Täiesti kohutav, mis toimub.....õues. vihma sajab palju ja tuul on ka nii tugev, et tegi minu ja Keidy vihmavarjud silmapilkselt katki...minu oma näiteks murdis pooleks ,nii pea-aegu. Aga juhtub, mis siis ikka teha, hea, et vähemalt talvejopega käima hakkasin:)Ei, tegelikult vahelduseks on täitsa tore!

Täna oli selline "mõnus" päev, milles siis viimases kolmes tunnis olid tööd ehk siis füsas, matas ja keemias-milline õnn. Isegi Aino küsis, et kuidas me saame sellesse tunniplaanipaigutusse nii rahulikutl suhtuda, et nemad küll protestivad klassijuhatajaga. Loomulikult on see nii tobe kui veel olla saab, reedel on kõik niigi väsinud.Aga sellest poleks ju mingit kasu, kui meie protestiksime. Kedagi ei huvita, mida meil öelda on. See on juba suht aastatega selgeks saanud. Igahates jah, ja eile olin ka mingi kella veerand viieni koolis ja pea hirmsalt valutas, pole ka ime. Siis läksin veel Stockmanni, et sealt midagi süüa osta ja niisama ringi vaadata, aga hullude päevade ajal on ju seal pea-aegu et võimatu käia, ehk see nägi välja umbes nii, et olin alalõpmata ametis igasuguste kärude ja asjade eest ära jooksmisega, lõpuks ikkagi väljusin umbes kolme suure kotiga.Kell pool kaheksa. trollipeatuses ootas vist ligi 200 inimest, sest palju trolle oli ära jäänud, ma ei mahtunudki peale, kui see ükskord kunagi tuli. Igatahes kuangi jõudsin koju ka ja siis sõin Caesari salatit ja hakkasin õppima, nendeks kohutavateks asjadeks, et omadega kuidagi ots-otsaga kokku tulla...Ma ei saa aru. Ma tunnen, et lähen varsti lihtsalt hulluks ära...ma ei tea, seitsmes klass tundub nüüd nagu lapsemäng selle kõrval, mis praegu toimub. Suht pingutan poole rohkem, aga tulemustes pole mittemidagi näha nagu...see on imelik.Okei, järgmine aasta ma ei tea mis me kõik teeme siis...lihtsalt "vapustavalt optimistlik" tunne. Aga mis sellest ikka mõelda, praegugi on juba liiga palju asju, millest tuleks mõelda...aga varsti on vaheaeg. Tartu!Lihtsalt ei jõu aära oodata, pole seal linnas vist nii oma head viis aastat käinud. Aga nüüd siis õnnestub lõpuks!Jeih!

Kiiresti ja...mõnusalt!

Jälle on nii märkamatult ja kiiresti käes nädalalõpp. Täitsa kohutav, kuidas aeg möödub. Igatahes, laupäeval käisin Draamateatris "Sortse" vaatamas. Ehk 3 tundi ja kümme minutit tihedat teksti, palju tegevusi, mis üksteisega kokku ei lähe ja millest mitte kui midagi aru ei saa...täiesti arusaamatuks see jäigi, aga näitlejad olid kohutavalt head, Mait Malmsten on ikka no ülekõige. No ausalt ja loomulikult need teised ka. Ma ei tea, nii palju teksti, nii pikk lavastus ära õppida, see on meeletu töö...ma ei oska ette kujutadagi, kuidas asjad nii pika asja puhul käivad. Plus see oli Tolstoevski. Igatahes, näitlejate pärast oli ikkagi väga hea tükk.
Jah ja siis pühapäeval tegin ma herbaariumit, mis oli vaja esmaspäevaks ära teha. Kuidagi väga minulik on kõik asjad edasi lükata nii palju kui annab ja lõpptulemuseks ongi see, et kõik asjad kuhjuvad ühele päevale. Tõeliselt tobe!
Eile oli nii tavaline päev, no tõesti...inkas oli töö tulemas ja oli küll plaanis kirjutada kirjanduses kriminaaljutt, mis oli küll vabatahtlik, aga kuna mul oli eile veel Meero õhtul, siis pärast olin ma liiga väsinud, et seda teha. Selle asemel vaatasin inka veelkord üle. Okei, mitte ei vaadanud, ma ikka suht mõõnusalt õppisin neid väljendeid mingi tund. Rasked noh! Siis otsisin teiselt lehelt teise väljendite tõlkeid. Sain ikkagi selgeks, hommikuks olid jummala peas igatahes, kuigi alguses tundus suht võimatu, okei, mitte päris nii, aga raske noh.
Täna siis prantsa möödus eriti naeruselt, siis tuli inka, töö. Ma ei tea ma tõesti kurat küll oskasin, aga millegipärast on mul ju lihtsalt vapustav anne kuulda ainult tööjuhendi lause esimest poolt,(antud juhul et moodustage väljenditega kolm lauset, mis sisaldavad igaüks kaht väljendit). Kusjuures prantsas oli kunagi aastaid tagasi sama lugu ja maksis mulle suht kurjalt kahega. No võiks ometi sellest midagi õppida kaa juba ükskord!Aga ikkagi, suht elu keerab mulle millegipärast viimasel ajal ikka mõnusalt!Ma loodan, et se lõppeb üsna varsti, sest see oli praegu mingi väike asi, aga kui see nii jätkub ja ma ikka midagi tähele ei pane, sii ssee võib mulle veel oi kui kurjalt kätte maksta..Igatahes, Doris ka ei kuulnud, me oleme kahekesti omas kontekstis, omas mullis niiöelda. Edasi jätkuski päev suht nii, et kehkas oli hull trenn nagu alati ja kirjanudseks olid kõik rampväsinud...oeeh. Okei davaiks, ma lähen nüüd klaverdama...ll take a cup o`T....kuulan Bruce Hornsbyt edasi ja siis ongi sellien mõnus lounge tunne, sest homme läheme loomaaeda geograafia(ma küll ei mõista, mis on giograafial tiigrite ja muude loomadega pistmist, see rohkem bio teema, ag anoh) raames ja meil toimuvad ainult 3 esimest tundi.Jouks.

Õpetajatepäev

Täna oligi õpetajate päev-ehk päev, kus saad naerda nii, et terve aasta jooksul pole niipalju naernud plus veel piinlikult palju lolli mängida, ükskord aastas:)
Esimene oli prantsa.Kui tund oli juba umbes 5 minutit peal, hakkas keegi ukse taga koputama. Teadupärast keerab Parašin peale kella ukse lukku ja kedagi eriti sisse ei lase. Meie rääkisime talle, et tehku lahti, sest see koputamine oli juba tagumiseks muutunud.Viie minuti pärast otsustas ta, et aitab, teeb ukse lahti. Seal oli aga üllatus üllatus-Talme...kes oli maruvihane Parašini peale ja siis nad karjusid natuke teineteise peale, aga see esmane pilt oli nii koomiline olukord, et annab olla.
Esimene eesti keel oli Anu Kellaga ja teise andsid juba kaheteistkümnendikud, see, kes Kadajat mängis oli no nii Kadaja kui veel üldse olla saab, see oli naljakas. No täielikult.
Kui see ka läbi sai otsustasime söögivahetunnil teistesse tundidesse minna ja vaadata, mis seal toimub. Kõigepealt tahtsime minna Geosse, aga "Vatsel"oli oma rolli nii sisse elanud, et ei lasknus meid sisse. Siis läksime venkusse, seal ei toimunud midagi, sama oli rootsi keelega. Seejärel läksime võimlasse, kus"muusikaõpetaja" õpetas 11. klassile vist missivärki,meie pidime otsustama missi ja misteri:)Seejärel sattusime peale , kuidas õpetajad ise võimlas tantsisid, aga meid ei lastud sisse, niiet pidime kuskilt uksepealt vaatama:/Siis läksime inkasse, aga sealne"Salum"ütles, et ta ei viitsi meile tundi anda, istus oma läpakas. Siis läksime teise inkasse, seal oli mingi Ameerika ja Vietnami teema , et otsustasime sealt lahkuda, kuigi meid võeti seal kahekäega vastu, siiski hullult toredasti tehti järgi. Siis mõtles Kätlin, et tahaks ka käskkirja, sest Martin või keegi oli sellega vastu tulnud ja öelnud, et sai"Salumilt" teised rääkisid, et direlt saab. Kuna "dire ei nõustunud ka meile seda andma, siis küsis kätlin"Salumilt" see siis pika lunimise peale andis, aga kahjuks oli tal ainult 2 tükki neid, et ainult Stella ja Kätlin said:)Siis nägim epäris Vatselit ja Kätlin karjus talle, et hästi tantsisid, sellepeale pööras vatsel ringi ja ütles midagi õujeah sarnast ja vibutas kätt,nagu mida:DJärgmine oli füüsika, seal oli hullult vasakule kõik, alustades sellest Madise vetsuskäigukirleldamisest lõpetades sellega kuidas Margus peegeldumisseadust ära kasutab, sinna vahele jäi ka veel silikoonrindade jutt ja poistele selgekstegemine, et nad kõik on geid... Naljakas oli. Tõesti, ma kohe tundsin, kuidas kõik need energiaülejäägid, mis olid terve aasta jooksil minusse kuhjunud välja pääsesid. Tegelikult rahmeldasin nii palju nagu mingi väike laps noh, kasutades seda päeva ära, kus peabki ennast lolliks tegema:DAga pean tunnistama, et pole kerge olla rahmeldis, hullult ära väsitab!

Sügis käes!

Oh, üks järjekordne nädal hakkab taas lõpule jõudma, kusjuures iga oäevaga on tunda, kuidas talv hakkab üha enam kätte jõudma...seda muutumist on võrratult thuvitav vaadata:)

Igatahes laupäva hommikul mõtlesin, et loen selle Robin Hoodi ometi läbi, lugesin 50 lehte, rohkem ei jõudnud, vahepeal käisin õues, tegin pilte õuntest ja muudest toredatest asjadest, mis meid praegu ümbritsevad natukeseks ajaks. Siis tulin tagasi, tuppa, laaisin need ära, töötlesin neid natuke. Siis mõtlesin, et sõidaks natuke velokaga, aga Tõnis oli ees, ei viitsinud oodata, joonistasin parem ja kuulasin head muusikat, kuumast tassist teed juues, üli mõnus oli olla...oeh:)Siis lugesin Robin Hoodi lõpuni. Siis oli mu enesetunne noo nii super, kui üldse olla saab. Sest, et nagu öeldakse, Look at a day when you are supremely satisfied at the end. It`s not a day when you lounge around doing nothing;Its when you had everything to do, and you`ve done it!
See oli kirjutatud laupäeval. Nüüd on kõik see möödas, mis siis oli oodatud. Mingit Robin Hoodi lugemiskontrolli ei tulnudki, oli kirjand teemal"Mis mind köidab seikluskirjanduses?"Jah, aga ma siiski üldse ei kahetse, et selle läbi lugesin, Õš asendas kirjandust ja ta tunnistas ausalt, et tema seda teinud pole. Üldiselt oli teisipäev kohutav, esmaspäeva õhtu ka. Magama läksin kell kaks öösel.Tore. Pragu on kõik super, 3 nädala pärast on vaheaeg, reedel õpetajatepäev, mõnus, lihtsalt mõnus. Okei, ma jooksen nüüd tantsima-laulma.

Täna hommikul oli kõik nagu tavaliselt, ainult Helenit polnud trollis. Ta on Rootsis. Ühesõnaga, suhteliselt mõttetu tõotas tulla, ega midagi eriti ei olnudki, inglise keelt asendas jälle kaljurand, tunni esimeses pooles tegime midagi teisest õpikust ja siis mängisime sõnaseletusmängu, nalja sai, nagu selles alati saab. Kõige meeldejäävam oli, kui Kätlin seletas meie kirjutatud chicken soup-i....chicken in the water, ma ei tea, see pole midagi nii naljakat, aga minujaoks tol hetkel eriline huumor. Me saime Dorisega 1 punkti. Aga siiski kaotas Laura ja Maarja tiim. Vahet pole, asi oli seda väärt. Siis läks kõik edasi nagu tavaliselt, ag akui koju jõudsin helistas ema ja ütles, et pean kell5 hambaarstijuures olema. Mul oli, et mis mõttes. Mul oli number alles umbes kuu pärast, aga sain enne. Nüüd ma mõtlen, et ma ei joo enam kunagi ei coca-colat ega söö kommi ja pesen neli korda päevas hambaid, edaspidi. Okei, esimene variant on isegi võimalik, aga ülejäänuid on võimatu teostada. Aga jah, mulle tehti 3 tuimestust, ehk siis pool nägu on paistes plus keel ja huuled, mis on paisunud gigantsestesse mõõtmetesse, peaaegu nagu Angelina Joliel. Nüüd ma mõistan, kui raske tal nendega hakkama saada võib olla, aga t aon harjunud ka. Minumeelest see nii tore ei ole.
Õppida on homseks meeletult:Estas kontrolltöö miljoni asja peale, keemias töö, asja peale, milles ma endas eriti kindel pole, oeh. Lisaks sellele otsisin ma tunni eesti keele töövihikut, mis kadunud oli ja mõtlesin, et jätsin selle kooli. See oleks olnud juba teine kord kahe nädala jooksul,mil ma midagi kooli jätan...mõtlesin, et see ei saa minuga juhtuda, aga õnneks leidsin selle. Imestasin ise ka, kui palju rõõmu üks eesti keele tv inimesele teha võib, tore!

Tahaks lihtsalt omada....rohkem aega...

Oojaa, tegelikult on ju väga tore olla, hea tuju, juba mõnda aega, Palju õnne:)Ühesõnaga tegelikult ka, aga jällegi olen nii roppväsind, et kui saaksin, magaksin terve päeva jutti...aga sellel ei saa lasta sündida, niisiis pean vaatama, et ma magama ei jääks, loogiline, kas pole.?
Niisiis täna hommikul oli kuidagi eriti kiire...aga siiski suutsin ennast õigeks ajaks peatusesse lohistada. Siis oli prantsa esimene, nagu alati, peaaegu. Seal me...kirjutasime midagi, keegi, Johan või Mihkel jutustasid tänaseks õppida jäänud teksti, ma ei pidanud, mul vedas, kuigi, vahet pole, mul oli see siiski õpitud, aga ikkagi. Siis kuulasime mingit pubekate laulu, nagu Parašin selle kohta ise ütles, Madis luges, Helen tõlkis, kui t asellega ükskord lõpule jõudis ütles Parašin, et noonäed, kui Mart su maha jätab, siis tea, et sellised tunded hakkavad ka sind valdama...Helen sellepeale:"Eh, mis Parts?"nagu ta kuulis, kõik hakkasid naerma, kõige rohkem Parašin ise, kui t ajälle kõnevõimeliseks sai, ütles ta:"Noh, ma ei teadnudki, et sulle kodulinnud meeldivad"Mille peale jälle kõik naersid, mina isiklikult pisarateni välja ja ma lihtsalt ei suutnud lõpetada, niutsusin edasi isegi siis kui kõik teised vait olid ja tunniga edasi mindi. See oli selle kooliaasta kõige naljakam tund siiamaani.
Siis inglise keel, mida pidi šmirnova asendama venekeele pähe, aga klassis oli hoopis Timmermann kes vaatas Salumi jäetud märkmeid ja ütles, et tal pol etänaseks midagi kirjutatud, ehk, mi smeile omakorda tähendas ühekorraga:"Wordygame"just, seega oli meie tund sisustatud. Me Maarjaga oleme ikka geniaalne tiim, kes suudab i tähega tervelt viis sõna välja mõelda:Dhaha, igatahes 290 punkti, alla arvestust, aga viimaseks siiski ei jäänud, Madis & Co loomulikult võitis, aga see oli juba ennegi teada...igatahes tore. Matemaatika oli tavaline. Kehalises jooksime kilti hindele, ma võib-olla isegi parandasin tulemust, enne seda jooksime veel kilomeetrise soojendusringi, pärast mängisime üle pika aja lippu, siis venitusharjutused. Ei, üldse pole väsinud.(haa)Estas sain viie, jess, mul ongi hea hinneteleht, kõik hinded ongi matas ja eesti keeles ja kehalises, mis on kuidagi jõle kahtlase maiguga hinded seal e-koolis...ma ei tea, liiga segane. Ahjaa, homme tõotab tulla tore päev, jutumärkides. Sest arvan, et see füüsikatööhinde teada saamine rikub mu tuju jälle ära, aga ma pole ainus vähemalt. Vähemalt ma tean, et m aoskan seda täielikult, suva, mis see hinne näitab. Aga tühja sest, mu head tuju ei suuda tegelikul miski rikkuda!Vot:)

Ilme sünnipäevast

Ühesõnaga, pühapäevahommik. Igav on, sellepärast kirjutan siia. Või õigemini, sest et ma ei viitsi lihtsalt midagi muud teha, kuigi oleks vaja. Jah, oleks ju vaja homseks ajalootööks õppida(okei, õhtul jõuab, nagu alati) ja bioloogiatööks(aah, seda jõuab ka õhtul) ja siis oleks vaja veel Vassilile jälle see parandatud menüü ära saata ja siis veel Robin Hoodi lugeda. Aga selle viitsimise ma igatahes kuskiltkohast täna hommikul sain isegi, niiet mul on 185 lk-d loetud, ohh jess, "kõigest"nii umes 160 veel...:S

Igatahes eile oli ülemõistuse mõnus päev. Olgu, selle jätame välja, et Laura ja Helen mu oma helistamisega üles ajasid(okei, kell oli pool 11, aga ikkagi:D) ja tahtsid et ma läheksin sinna korterisse aga jah, nagu öeldud, et see jäi loomulikult ära, sest ma tahtsin veel natukenegi veel magada ja loomulikult miljon muud põhjust. Siis millalgi ärkasin üles, läksime poodi, et osta tort ja lilled ja muud värki, et minna sugulase sünnipäevale. Jõudnud koju, jäigi suht vähe aega, panime riidesse ja hakkasime minema. Okei, olime natuke varajased tõesti, aga pärast tuli Suss ka koos teistega ja siis oli vägatore:)Igatahes, nagu alati seal sõime igasuguseid asju, siis avastasime luubi, mille kaasabil sai vägagi toredaid pilte teha ja nalja sai oi kui palju, rääkisime igasugustest asjadest ja peab ütlema et ülimalt mõnus oli tõesti, aga see läks nii kiiresti, et kui kell sai 12 öösel umbes, hakkasime minema. Mõtlesime jala minna, aga noh siis otsustasime ikkagi trolli oodata, aga kui 15 minutijooksul seda ei tulnud(sest trollid graafikujärgi ei pea käima peale kahteteist) läksime ikkagi jala järgmise peatuseni ja seal nägimegi et meist sõitis mööda kaks uut trolli depoosse, esimene meid ei mõelnudki peale võtta, teine võttis ja lasi meid otse meie majaees maha-on ikka toredaid inimesi ka, igatahes olime ülitänulikud ja siis läksin väga väsinult magama:)

It`s not easy....to be....me.

Pole siia tükk aega kirjutanud. Või kas just nüüd tükk aega, aga siiski. Olen koguaeg mõelnud, et võiks seda teha, aga endalegi tundub uskumatuna, et tõesti pole võimalust leida aega selle viieteist minuti jaoks...nüüd on. Olen koguaeg nagu orav rattas olnud, aga ma tean, et ei tohi vinguda, paljudel on veel raskem.

Igatahes, kolmapäeval läksin kooli, hääl oli täiesti ära läinud, olin päris hirmul, käisin praktiliselt koguaeg om ahexorali pudel näpus, ma kohe ei teagi,midagi peale toidutunni ei toimunudki, märkimisväärset, kuigi söögid tulid imehaead, missest, et tundsin end pärast nagu pirukas...

Siis läksin ruttu-ruttu koju, sõin, vahetasin riided, läksin tantsima, mis jäi ära, selle asemel oli lauluproov, pärast läksime koos esinema, hääl oli ikka veel väga valus, aga sain sisi endale selle ajutiselt kuskiltkohast paariks vajalikuks tunniks tagasi, hiljem ta jälle kadus. Susanna ja Ingrid tulid ka, missest, et nad enam meeros ei käi, millest on meeletult kahju, ag ama saan neist ni hästi ikkagi aru ka:( Igatahes, see oli esimene esinemine uue koosseisuga, eks see, nagu iga asi vajab harjumist, aga seekord kohe eriti palju...ei tea.

Neljapäev oli nagu iga teinegi. Koori ei läinud, hääle pärast, loomulikult. Läksin koju, mängisin kuni Tõnise kojutulekuni klaverin mõnusalt jazzi, ükskordki natuke mõnus olla, siis aga läkdin kohe õppima. Hullult oli õppida, Prantsas u 50 sõna, Füüsikas oli vihjatud tööle, saatsin Vassilile toidumenüü ära, õppisin geemiat ja matat, kus oli ka kaks väga pikka rida, pm. hull.

Täna siis, hommikul läksin kooli, Gloria oli ka 22-s, siis seitsmes oli Helen, prantsas tegime töö alles tunni kõige lõpus. Alguses pidi tulema 39 sõna, aga aeg aega ei jätkunud j aoli 23 sõna, just sellis, mida ma olin natuke vähem õppinud kui teisi, aga kuidagimoodi suht normaalselt läks.

Siis tulid üllatavalt normaalsed estad, vahetund, kus ma ei teagi mida ma tegin...Stella, Doris, Anneli, Kätlin läksid saiakasse, ma ei viitsinud, lihtsalt olin.Kuidagi eriti väsinud. Nii füüsikas oli ka töö. Kui mul tundus, et kõik oli valmis, sain aru, et olin suht valesti teinud, tegin ümber õigesti, ag asiiski läks üks viga hooletusetõttu sisse, aga just kõige rohkem punkte andvasse ülesandesse j ahindamissüsteem oli eriti range, suht kõigil rikkus see päeva ära. Siis tuli mata, kus ma enam midagi mõelda ei suutnud. Ja siis keemia, ku saino abiline sai tõeliselt vihaseks, no ikka tõsiselt, kui keegi meist enam võrrandeid ei mäletanud...aga asjad ju ähevad meelest ära, mis teha. Läksin trollipeatusesse, sisi tulid Helen ja Laura, mul on tunne, et mul jääb iga päevaga ainult vähem asju , millest nendega rääkida, kui nad mõlemad koos on.Neil on koguaeg sellised hullud pidude, poste ja reedete teemad...millest ma suht midagi ei tea, ei peagi teadma, pole minu asi teada...

Tegelikult olen ma kohe päris kurb, kui ma mõtlen selle peale, et just Laura oli see, kellega sai absoluutselt pea-aegu kõigest räägitud, aga jah mulle tundub, et see tüdruk hakkab iga päevaga rohkem ja rohkem ära kaduma. Aga selles ei saa kedagi süüdistada, on põhjus, aga mitte tahtlik, asjad lihtsalt on kord nii. Inimene siiski teeb ise oma valikuid...olgu siis sõltumatult või muudmoodi, aga pea-asi, et midagi halba ei juhtuks, see on kõige kõige tähtsam. Aga ikkagi Kurat küll!:(teema lõpetatud)

Jah, aga kuulan Five For Fightingh-Superman-i!Juba 40. korda järjest, ilm on ka sügis, mis sügis.Tegelikult on see nii ilus, aga ikkagi, arvan, et ka sellest on tingitud see mitte-just-kõige rõõmsam meeleolu...oh, puhkus, lõpuks siiski:)Ära teenitud täielikult!

Kätu juures!Tore!

Et jah, reedel saime kaisaga lilles kokku, et minna Kätu juurde. Sõitsime miljoni(tegelikult küll kahe)bussiga bussipeatusesse, kus Kätu meid ootas ja läksime poodi. Ossajummel, mida me kõike kokku ostsime, kõike ebatervislikku ja seda hiigelkogustes. Siis läksime majja, ta kutsa oli jubearmas ja jubesuur ja väga väga sõbralik.Siis vaatasime telekat, tegime makarone, jap, ma arvan ka et me kolmepeale terve paki makarone ära sööme, ega see meil ei õnnestunud eriti. Siis tuli Kätu endine klassivend ja teised tegid vesipiipu, ma proovisin ka, üks kord, aga jah, see pole minujaoks. Ma olen korralik :)Aa, siis helistasid Helen ja Laura, kes olid meie kõigi kolme arust mitte just kõige kainemas seisundis. Okei, tegelikult kainest oli asi ikka väga kaugel. Nad olid omadega ikka täitsa iugöguug . Ja kui nad kell 8 juba sellist seosetut teksti ajasid , siis ma parem ei taha teada, mis öösel juhtus. Vaesed rikutud lapsed. Siis läks Oliver ära ja me mõtlesime, et läheks koeraga jalutama, kell oli ikka päris palju juba, öösel, aga teatavasti võib noorteööl olla väljas ükskõik kui kaua. Niiet jah, kutsa jalutatud, läksime uuesti jalutama, seekord tegime päris suure ringi. Siis olime arvutis ja vaatasime, kuidas preili Spears laval oma niigi miinustesse langenud maine veel rohkem allapoole tiris, ajades sõnad ja tantsusammud sassi, plus veel see jube kostüüm...ma ei tha mõeldagi, palju õnne talle. Siis vaatasin, mingi kahepaiku, et näe Helen helistab, aga jah, tema telefoni pealt helistas mingi Peeter ja hakkas ka sellist segast juttu ajama ja hiljem saatis sõnumi ka,või midagi, edu talle siis. Jah, aga seda ma arvasingi, et neil seal selline asi toimuma hakkab, sest jah, mida muud saabki juhtuda, eriti kui asukoht on vanalinn. Okei, tegelikult, nende jamad, ise teavad. Aga jah, mis teha, et ma nende pärast muretsen, keegi peab ju seda ka tegema, kui nad seda ise ei tee...igatahes teine teema nüüd. Pärast vaatasime vanu esinemisi, nii seitsmeaastataguseid, nalja kui palju. Hommikul oli mul igatahes selline tunne, et ma ei taha vist kuu aega enam midagi süüa, okei, kui siis jäätist, millega me hommikul ka kohe kenasti alustasime..ja siis tõmbasime Kätuga talle photoshopi peale ja olime muidu toredad. Sii spidin minema hakkama, alguses keerasin valest tänavast, aga lõpuks sain ka kenasti paralleeltänavast, siis mõtlesin, et miks minna bussiga, kui saab ka jala, ehk kõndisin Käti juurest jala Hiiuni, kust läksin 33 peale. Ossajummel, seal oli üks vanainimene, kes küsis igalt mööduvalt inimeselt, et millal Nõmme tuleb, ag abussis oli ka üks teine tädikestepunt, neist üks oli põline Nõmme elanik ja rääkis teistele, et see tädike on tegelikult eluaeg nõmmel elanud j aküsibki igakord bussiga sõites, kus Nõmem on. Siis see teadja tädi ütles, et paljun ärge tülitage inimesi oma küsimusega. Ja siis see vanem karjus omaette:"ossa, ta on ikak üks vana mõrd, kuri nõiamoor"lõpuks nad läksid ikka omavahel päris karvupidi kokku. No kujutate ette, 70-80-aastased. Siis võttis see hull mutt ette ome järjekordse ohvri ja küsimus oli teadagi mis, kuigi me olimegi juba Nõmmel, siis hakkas ta võhivõõrale rääkima, et käib laulukooris ja sõidab Saaremaale või Hiiumaale, ta ei teadnud isegi, sisi ta ütles, et ta kardab seda reisi eluest, sest ta kardam nii hirmsasti merd....oehjah. Tüütu, kahju inimesest, aga....kahju ka teistest.
Kokkuvõttes oli meeletult tore reede, parimate inimestega!

Ohjess, teisipäev on samahästi kui läbi...nüüd annab küll see igapäevane koolirutiin tunda...õlg valus ja muud mured, ah mis ma vingun:D
Igatahes tänane hommik tõotas tulla hea, kui me Heleniga nägime Parašinit,kes oma pisikese tütre käekõrval kooli viis...siis me jõudsime järeldusele, et jah, ta on tõesti hea isa...igatahes see oli nii nunnu vaatepilt:)Aga jah prantsuse keele tund algas tunnikontrolliga, mida keegi ei osanud oodata...see ei läinu djust mitte kõig paremini, kuigi ma teadsin kõiki sõnu....aga sellest on vähe, sest õigesti kirjutada ma veerandit neist ei osanud,e kriipsud ja futur samplid ajavad segadusse ja loomulikult see teadmine, et sul on vähe aega ei lase sul korralikult ja loogiliselt mõelda, aga nii see juba kord on, eks siis tuleb edaspidi natuke ettenägelikum olla:)
Siis inka,nagu inka ikka, ilma Maarjata, sama lugu oli ka mataga...jah, spordipäev teeb inimesed haigeks, nagu välja tuleb...niinimetatud.
Kehaline ei olnudki seekord eriti hull, aga kirjanduses väsinuna istuda ei ole ka kõigeparem variant.Ühesõnaga, igav päev, midagi pole teha muud,kui siia blogida. Kuigi ma ei taha parem päevikust vaadata, mis meil homseks õppida on, aga tuleb karmile tõele näkku vaadata, enne kui mul see viitsimise tuju üle läheb j aalles öösel tagasi tuleb nii, et jah, lähen.

Spordipäev

Täna oli siis spordipäev koolis, ärkasin kell veerand 9, ja läksin üheksaks Selverisse, ostsin midagi juua ja siis läksin koju tagasi ja läksime Tõnisega kooli...
Orienteerumine oli esimene...suht hea, nagu mina peaaegu üksi käisingi, Maarja ja Helen ja veel üks tüdruk lihtsalt ootasid mind kuskil, kui mina puktijdejärgi linnas ringi jooksin...okei, see üks tüdruk jooksis ka alguses, ag asisi väsis ära, saan aru, täiesti, aga Maarja ja Helen ei teinud algusestpeale mittemidagi suht...Vale võistkonna valisin ja pärast oli nii hullväsind olla ja aega läks ja üle tunni, nii et tore, Õpetajatel olid need punktid ka omavahel sassis ja kirjutasid sina mingeid korduvaid numbreid, okei, esimene aasta ikkagi teha sellist asja, arusaadav...
Siis oli söömine, hea toit oli, AGA söögiisu oli null...niisiis jah..jäi suht ära. Hiljem läksime staadionile, ku sootasime tund aega niisama ja siis hakkas soojendus. Gümnaasiumiomad tegid mingit soojenduskava, ilma selleta ma ei tea, mis oleks saanud, täitsa külmalt joosta on ikka parasjagu hull....Siis tuligi 60 m. Jooksin Kätlini ja Maarjaga...jah, esimesena lõpetasin(tegelt sellel pole mingit vahet), aga ajast seda küll näha polnud, kui see mis ma kuulsin minu aeg oli.Kätlin vaeseke tõmbas oma jala ikka suht hullult ära, aga hiljem sai kõik no enamvähem korda. Ootasime veel tund aega 300 m, kaks liitrit joodud jooke hakkasid tasapisi tunda andma:DMõtlesin, et saaks ruttu ära teha, või tuleb jooksu ajal seisma jääda ja öelda :"Stop, metsapeatus"ja siis jätkata...aga siis kunagi tuli meie aeg ka kätte ja selles lõpetasin esimesena(nagu mida?mina?pole võimalik)Eelmisele aastale mõeldes... . Ahjah, aga pole vahet, mitmendana keegi lõpetas, sest mingi jooks, see ei loe mittemidagi, hinne...aga jah ikkagi. Kõige parem on see, et see kõikide aastate kõige kardetuim ja vähemoodatuim sündmus lõpuks läbi on!Huuh:)
Nii mõnus on nüüd jälle rahulikult olla, õhtu lähen veel Meerosse...selles asjas võik kõik küll endine olla...
Magama.

Koolis siis

Pole siia jõudnudki kooliajal, sest lihtalt aega pole enam eriti...mõtlesin küll, et esimene nädal on selline lohva, aga oo ei. Meil on uus klassiõde kaa-Annely..tohutult hea mulje on mulle jätnud ja täisesti hämmastav on see, et kohu oma elu Prantsusmaal elanud tüdruk räägib perfektselt eesti keelt aga jah, meeletult tore!Aga eile juba anti õppida...Igatahes esimene tund oli geo, me teadsime, et see esimene tund on Vatselil õiendamiseks, aga seda, mis tegelikult toimus, ma küll oodata ei osanud....alguses tahtis Vatsel mingeid reegleid rääkida, aga siis hakkas üks teatritegemine pihta, täpselt selline väga ülepakutud ja ehtne esinemisvajaduse rahuldamine....me olime jummala vait ja ta pidas pika loengu sellest, kuidas me karjume ja ennasttäis egod oleme, siis võttis ette Retsi ja hakkas lampi panema, et ta tundis ta rastade pärast kogu suve muret ja et Rets piinas teda sellega kogu suve, et kas ta ikka peseb neid ja ega tal täisid pole ja tundis ääretud muret ta hügieeni pärast(no tule taevas appi!),siis tahtis, et Rets kirjeldaks üksikasjalikult ja täpselt,mis kohti ta hommikul peseb, siis rääkis Ossile, et hommikul söögu singivõileiba, siis ta ei lähe lolliks vms., siis tõstis Juku käe, aga küsida ta vist ei saanudki, sest vatsel hakkas kohe ütlema, et mis sa segad vahele, siis ütles Juku, et ei sega, aga siis nii läks edasi väga segane jutt,mille lõpus leidis Vatsel Jukule omaarust täpse diagnoosi, et ta on UFO, siis ta tegi Mari-Leenu järgi, siis Madis küsis midagi ja siis hakkas V. rääkima oma kokkupuudetest prükkaritega ja siis küsis Kevin, et miks te Madisega õiendasite ja selle peale muutus toon kuidagi eriti hellitavaks ja Vatsel vastas , et asi läheb eriti tundeliseks ja laotas lõpuks üksteise järel kõik salfakad Kevini lauale.See oligi siis vastus Kevini küsimusele...hm..aa, vahepeal käskis ta jukul mitmeid kordi põrandale pikali visata ja siis tegi ise lauapeal lamades mingi eriti imeliku poosi...oihjah, kahju, et kirjeldades ei saa ühte kümnendikkugi edasi anda sellest, mis tegelikult toimus, aga see oli ikka paras komöödia, ta on vist totaalselt ära keeranud, vaimselt, noh tõesti, haige inimese mulje jättis mulle j aka Annely oli päris ära ehmatunud..ja kõhulihased valutasid, aga jah, V. iseloomustas meid, et meil on tähelepanuvajadus ja esinemisvajadus ja et me armastame teda(???????)igatahes ühesõnaga loopis meie pihta märkusi ja kõigile tundus, nagu ta räägiks iseendast...AGA see on Vatsel, kellest võib KÕIKE oodata:)
Edasi oli prantsa...mis on ääretult meeldivaks muutunud ja ma pole isegi suvejooksul nii palju unustanud kui alguses hindasin, mis on Hea:)siis oli bio:)Siis söök, siis füsa,hmm, m ajuba kardan seda, ausõna!siis kaks töpat jaaa mata, ku soli tunnikontroll(teisel koolipäeval)Mitte, et ma eelmisest aastast midagi eriti mäletaksin, aga:DOh, praegu olen täiseti läbi, juba füsas vajus silm kinni...ja see on teine päev ja juab nii läbi. Ma ei taha seda ettegi kujutada, mi ssiis veel saab, kui päris suur õppimine lahti läheb....ma lähen hulluks vist omadega...!Oihjah, pole see elu midagi lihtne....täna lähen Meerosse veel, ag apraegu lähen magama-head und!:)

Jah, enne küll ütlesin, et head suve lõppu, aga kui olusid vaadata, siis oleks isegi sügise alguse soovideks juba hilja...sest jah, on külm, sajab, istun villaste sokkidega toas ja joon teed ja värisen, milline tüüpiline agust küll!Eelmisel suvel ujusin vist soojas merevees samal ajal...hmm, kõik on muutuv. Ime, et veel kuskil lund maas pole. Aga mõnes mõttes polegi see just kõige hullem, sest veel hullem oleks koolis istuda soojade päikeseliste ilmadega...Ahjaa, homme hakkab kool..või noh, täpsemalt on aktus, ülehomme hakkab see üheksakuud kooli peale. Loomulikult ootan natuke, et sõpru näha ja nii, aga ikkagi mõte, et peab hakkama kell 7 ärkama, ahjaa, pool seitse. Need hommikused trollipealejooksmised ja öösel kell 3 töödeks õppimised...ja päeval magamine ja loomulikul tsee pühapäevane ma-pean-homseks-õppima tunne...oihjah see oleks kuidagimoodi üleelatav olnud, ag akui ma sain tunniplaani teada, siis...nii see ei ole...:
ESMASPÄEV
1. prantsuse keel
2. bioloogia
3. kunst
4. ---
5. inglise keel
6. ajalugu
7. vene keel

TEISIPÄEV
1. prantsuse keel
2. inglise keel
3. matemaatika
4. ---
5. kehaline kasvatus
6. kehaline kasvatus
7. eesti keel,
8. eesti keel
KOLMAPÄEV
1. geograafia
l2. prantsuse keel
3. bioloogia
4. ---
5. füüsika
6. tööõpetus,
7. tööõpetus
8. matemaatika
NELJAPÄEV
1. keemia
2. inglise keel
3. ajalugu
4. ---
5. matemaatika
6. muusika
7. vene keel

REEDE
1. prantsuse keel
2. eesti kee
l3. eesti keel
4. ---
5. füüsika
6. matemaatika
7. keemia

Ausalt öeldes ei saa ma üldse aru, miks kõik mõtlemisega seotud asjad on pandud viimaseks, eelmise aasta neljapäevane mata oli ju ehtne näide sellest, et 7. tunnil ei anna midagi sellist õppida, rääkimata füüsikast või keemiast...Ja ajaloos on ka Promet tagasi ja keemiat annab Abiline...ma ei tea, ma ei oota neid...mitet vähimalgi määral, Prometist on endalgi kogemusi, mida loomulikult ei saa liigitada just nende kõige paremate hulka ja kui see, mida Abilisest räägitakse tõsi on..ja ma arvan, et on .siis ma kohe üldse ei oota seda. Muu on üsna okei, väljaarvatud see, et prantsusekeelereeglid on suvepeale täisesti unustatud, inkaga on natukene parem lugu, aga ega ka midagi palju paremat, matemaatikaga...mhh, vajab meeldetuletamist, Esta heuristilised küsimustikud j afaabulad on ammu meelest ära läinud..kõik muu..ma ei tea, midagi meeles on vist:DAa jaa, loomulikult vene keel...ma oskan ainult üht lauset:Ja nje panimaaju pa russski. Aga kuna me õpime ikkagi ennekõike enda jaoks, siis muud vist mul eriti vaja ei peakski minema...või noh...
Aga noh, vaatame, saab, mis saab, vähemalt on samas olukorras veel 29 inimest, koos on seda vist kjergem üle elada:)

Suvi kohe läbi...

See päev, kui me koolist õpikuid-töövihikuid ära tassisime ja Stina minult küsis, et mis m asuvel teinud olen, mõtlesin natuke ja vastasin, et mitte midagi erilist, et see on mu elu kõige igavam suvi olnud...-Tegelikult, see panigi mõtlema, et jah, mis ma si istegin ja kus käisin ja endalgi ei tule kõik asjad meelde kohe ja korraga. Et siis üksikasjaliselt kirjutama ei hakka, veniks liiga pikaks, aga ülevaade ikkagi:)


Kohe pärast kooli lõppu olime Stella, Kätu, Kevini ja Martiniga Soomes, Salos...saime shopata ja niisama olla ja puhata.

Siis...oli meil üks esinemine, enne seda paar proovi muidugi,samal päeval löödi Anu auto aken puruks:/esinemise ajal arvatavasti:(

24. oli jaanipäev, ei toimunud midagi ebatavapärast, noh, loomulikult parem kui eelmine aasta ainul toma perega aias istuda ja lõket teha, seekord oli teisi inimesi kaa õnneks!

Juuli alguses oli laulupidu, ülimalt emotsionaalne, aga seda on ta niikuinii igakord ja peabki olema, muidu poel õige asi, peaproovi ajal oli meil esinemine Kadrioru pargis, nii et pidime poolepealt laulukaare alt kuidagi välja saama ja sed aka tegime, hoolimata nendest paljudest viltuvaatamistest, et kuhu sa nüüd siis trügid, veelkord vabandaks...

Vahepeal olime Kristeli kaudu tööd saanud Sukeldumisliidus, natuke üle nädala töötasime seal Tõnisega, siis saime valmis, see oli umbes õllesummeri paiku, kus oli mul ka esinemine kolmel päeval.

Peale seda, vist läksime kolmeks päevaks Kerile...ujusime hülge-ga koos ja tegime muud pulli, hea kui on ikka saar, mida su tädi mees omab ja kus keegi ei ela püsivalt:)Mõnus oli, päike võttis, kõik oli tore.

Siis kuskil juuli lõpupoole tegime nn üllatusvisiidi Taali, kus keegi mind alguses ära ei tundnud, aga lõpouks oli ikkagi väga tore.

Natukesealapärast tuli Enelin siia, sai pooides käidud ja niisama oldud ja käidud igalpool, pärast läksime maale, oli seal läks küll hullem disainimine ja õmblemine lahti, toredad asjad tulid kokkuvõttes:)

Siis oli emmel sünnipäev, mitmed päevad jutti, tegime ka etenduse selleks puhuks Sussi ja Riina ja issi ja Tõnisega ja väga lahe oli, mulle meeldib tulemuseni jõudmine, see protsess, kus asi valmib, siis saab alati palju nalja:)

Jaa, aga siis läksin ära ja Ensu läks kaa Londonisse ja had a wonderful trip, ma läksin Tallinnasse ja siis läsime Roostasse kaheks päevaks , see oli ka mõnus puhkus, hästi ilus rand ja loodus, palju mustikaid, Haapsalus käisima ka, polnudki seal juba päris pikka aega käinud pärast seda tuligi kohe esinemine Raekoja platsis "16 aastat vabadust" ja siis kaks päeva hiljem ülemaailmne naiste konverents, ehk sisi ma ei teagi kuidas see originaalis on...hmm, Ladies Circle ,LCI Conference 2007, Tallinn. Igatahes peaks mainima, et ülihea vastuvõtt, või noh, sellest olen juba enne aru saanud, et välismaalased on hoopis parem publik, aga viimasel ajal ei jää eestlasedki enam palju alla:)jah ma imestan, et kuidas ikkagi üle 800 inimese Jaani kirikusse ära mahtus, igatahes, seda oli helikvaliteedi vahes tunda, kui võrrelda soundchecki ja esinemist. Kui aus olla, sisi ma polnud üldse rahul, enesekriitiline nagu ma olen, aga kui isegi Varje arvas, et kõik tuleb täisfono pealt, kuigi tegelikult oli live, siis oli see küll väga positiivne:)

Ja nüüd, kui ma lugesin kogu selle jutu praegi läbi, ei tundugi see suvi midagi nii igav, lihtsalt midagi suurt nagu suurt reisi või taolist asja ei toimunud, ag aeks ka need pisiasjad teevad ka kokku midagi suurt, või noh, mitte suurt, aga igati mäletamisväärset küll. Igatahes nüüd olen VÄGA rahul. JA nüüd ei jäägi midagi muud üle, kui kooli oodata, missest, et Tõnis loetles mulle eile igavesti pika ja eriti iroonilise nimekirja kõikidest neist "positiivsetest" asjadest, mis nüüd tulevad taas päevakorda, aga ma usun, et endalgi on kergem, kui ka kõive vastikumatest asjadest midagi head leida ja need seeläbi endale huvitavaks teha...Aga jah, ootan ma seda sellepärast, et selle suve jooksul on mulle vägagi hästi kohale jõudnud ja paremini kui kunagi varem, et mul on ühed maailmatuma parimad ja kallid kõik inimesed, keda suvel vähe või üldse näinud pole meie klassis ja meeros ja igalpool ja hull igatsus tuli peale...

Kuigi ma arvan, et kui ma mingi kolme-nelja kuu pärast seda blogi siin loen mõtlen, et missasja, siin positiivset on, ag ajah, äkki selle lugemine muudab siis midagi paremaks, ma ei tea, tahaks väga loota:)!

Ilusat suve lõppu ja sügise algust!:)