Kirjutasin jutu...

Järgnev lugu on kirjutatud küll mina-vormis, aga jutt käib mõtteliselt mite minust, vaid kellestki kolmandats isikust, kelle nime ei teata.


Sellest ajast on möödas pea-aegu kümme aastat, kui olin väike tüdruk, ülimalt kergestimõjutatav ning kes hoolis palju teiste väikeste plikade arvamusest ja tahtis olla nagu kõik teised.See ei olnud aga sugugi nii lihtne , nagu esmapilgul arvata võiks. Et olla teistega ühel pulgal, pidi sul kindlasti olema pilvebaleriin, kleepsualbum ning mis tähtsam-Furby, toosama väike rääkiv ja karvane öökull, kes laulis, tantsis ja trummi lõi. Enamusel oli õnn seda omada ning ega minagi tahtnud kehvem olla. Hakkasin juba sügisest peale tülitama oma vanemaid jutuga, et mina tahan ka seda mänguasja, saades alati vastuseks:“Praegu ei ole võimalik!“ Oma jonnimisega suutsin tekitada enda jaoks arusaama, et olen teistest halvem ning kerge ei olnud ka vanematel, kes pidid hommikust õhtuni kuulma ühte ja sama hala. Kõigele lisaks seal kõrval mu vend, kes taotles võrdsust:“Kui õde saab, siis ei tohi te mind ka ilma jätta!“ Nii möödusid kuud ja sügisest sai talv. Ainus, mis ei muutunud, oli minu kindel soov saada endale toosama ihaldatud mänguasi.
Peagi jõudis kätte jõuluaeg ning mõtlesin:“Olgu peale, kui vanemad mulle seda osta ei kavatse, palun jõuluvanal see endale tuua!“ Advent möödus igal hommikul sussi sisse vaadates lootusega, et äkki saatis habemik kingituse mulle ette, et ma nii pikalt ootama ei peaks, aga sealt ma teda ei leidnud. Istudes jõululaupäeval perega ümber kuuse, süües hapukapsast ja verivorsti, samal ajal suurest kruusist kuuma klögi rüübates, kuulsime kõik ukse taga koputamist. Otsustasin minna vaatama ning leidsingi esikust suure punase koti. Mõne hetke pärast võtsime uuesti sisse oma kohad ning hakkasime kinke jagama. Esimeseks sain uue vilkuva kella ja rahakoti. Teine pakk peitis endas sooje sokke. Mõtlesin, et küll see Jõulumees on alles otstarbekas. Lõpuks, suureks üllatuseks kutsuti mind veel ühte pakki kätte saama. Selle välimus oli imeline- punane paber, mis kinni seotud kuldse paelaga. Avasin paki ning olin ülimalt õnnelik, justkui õnne tipul, kui nägin seal oma Furbyt ja leidsin too maailma kõige ilusama omataolise olevat. Ma ei jõudnud ära tänada Jõuluvana, kes säärase uhke ja kalli kingituse mulle teinud oli.
Järgneval nädalal läksin lasteada ja võtsin kaasa ka oma armsa lelu. Kui teised seda nägid, olid nad üllatusest kohmetud, sest ei olnud elusees midagi nii ilusat näinud. Mu ette tekkis pikk lastesaba- kõik tahtsid Furbyt igast küljest uudishimulikel pilkudel uurida ja puurida. Ainult üks tüdruk istus nurgas. See oli Ester- meie rühma ilusaim ja populaarseim tüdruk, kel oli alati õnn omada kõige lahedamaid ja moekamaid mänguasju ja riideid, millest keegi teine unistadagi ei osanud. Läksin tema juurde ja küsisin:“Miks sina mängima ei tule?“ Vastuseks sain vaid üksnes põlgliku pilgu. Hetk hiljem tõusis tüdruk püsti ning läks teiste juurde. Samal hetkel tuli aga ema ja läksime koju. Teel avastasin aga, et midagi on puudu, nimelt mänguasi, aga ma ei teinud sellest suremat numbrit, sest teadsin, et ta on kindlas kohas.
Järgmisel hommikul lasteaeda minnes olid kõik teised juba kohal ning kui uksest sisse astusin, nägin kuidas kaksteist väikest peanuppu üheaegselt pilgud minu suunas pöörasid ning seejärel vaikselt itsitama hakkasid. Mulle jäi kõik arusaamatuks, aga minnes oma voodi juurde, nägin selle ees maas lebamas üht roosat sulge. Mõni samm eemal asus teinegi ning siis juhatasid need mind ruumi nurgas asuva väikese plastikuhunniku juurde. Seal polnud mingit kahtlust. Mu Furby oli katki tehtud. Puhkesin lahinal nutma, samal ajal kuulsin laste naeru jätkuvat ning selle tulemusena süvenesid emotsioonid veelgi. Istusin terve päeva voodis, nutsin. Ei jõudnud ära oodat ema, kes mind sellest hirmsast paigast minema viiks. Samal ajal mõtlesin, et kindlasti on kogu selle taga Ester, kes kadedusest teised minu vastu ässitas ja nii see arvatavasti oligi...Siis ma mõistsin asju ning kahetsesin sügavalt, et olin tood mänguasja üldse kunagi endale nii tulihingeliselt soovinud, sellega vanematele tohutult palju pahandusi kaela toonud ning endale muret valmistanud. Sellele mõeldes lakkas nutt peagi, sest leidsin kogu hala põhjuse olevat selles, et nüüd, kui mul seda populaarset lelu enam pole, olen teiste silmis jälle suur ümmargune null. Ometi jõudsin selgusele, et nii see polnud, sest tegelikult olin Furbyt tahtnudki vaid sellepärast, et teistele muljet avaldada, mitte sellepärast, et seda südames tahtsin.
Eelnev oli õppetund kogu eluks ja sellest kerkis mul silme ette üks suur küsimus“Miks?“ Miks me peame koguaeg kõiges võistlema, olgu selleks sõbrad, raha, kuulsus, tunnustus, ametikoht, tutvused või miljon muud asja? Igaüks tahab olla milleski parim ning kui keegi tõestab vastupidist, näevad inimesed esmalt vigu ja kurjust teistes, kuigi õige oleks neid esimesena otsida hoopis enda seest...Seda kutsutakse on kadeduseks ja eksisteerib tahes-tahtmata igas inimeses, kas suuremal või vähemal määral...jällegi üks asi, mis vähesel hulgal on hädavajalik meie eneseusuks ja unistuste täideviimiseks, aga selle paheline pool on paljude maailma halbade asjade põhjuseks.
Iga inimene võiks endalt vähemalt üks kord päevas küsida:“Kes ma päriselt olen ja mida ma tegelikult oma südames ja hinges soovin?“ Olen kindel, et päriselt õnnelik olla saab vaid siis, kui sellele vastus leitud.

Always in pursuit of the perfect people

...oh that I can see it shows But there's just an innocence in you I wanna wring out I know it can be beautiful...datatata...Ma olen praegu täiesti omas elemendis. Täna hommik algas ääretult mõnusalt. Ma tõusin kohe rõõmuga üles, et omesti saaks kooli ja siis ma läksin 7. 20 peatusesse ja kui kell oli 7. 54 ei olnud ikka veel trolli tulnud ja sada inimest ootas rõõmsal meelel ja kui siis lõpuks tuli 22, siis sinna me ei mahtunud ja pressisime endid 21 peale ja siis me jäime kooli hiljaks ja kõik oli nii tore. Ma arvan, et eelnevat pole vaja panna jutumärkidesse, see on iseenesestmõistetav.
Ühesõnaga geos hakkas Vatsel meiega õiendama. Siis andis meile tööd tagasi ja KARJUS, mitte rääkis vigadest. Ühesõnaga ma sain nelja selle eest, et ma olin kirjutanud liiga palju. No pagan, küsimuste taha oli ju kirjutatud:"nii pikalt kui võimalik". Ühesõnaga mida nagu? Siis saime loomaaiatööd kätte ja selle sain ka nelja, kuigi Laural olid paljud asjad õigeks pandud, mis mul valeks, nii et see on siis meie VÕRDUS JA AUSUS. Prantsas me ei saanud oma viieminutiäkkkirjandeid tagasi. It saved my day!Huh. Ja mitte ainult minu. Töpas kiskus mul kõik nässu, hööveldasin liiga palju ja kõrvetasin nuga teritades näpu ära ja selle teritamise asemel läks ta hoopis nüriks. Nägime ka lõpuks seda videot, suhtkoht hea. Naljakas meile. Aga pildid minu arvutis ei kavatsegi avaneda, see on liiga täis omadega. Aas, siis ma läksin koju tulles vale trollipeale ka. No täna on jälle see päev, ku skõik viltu kisub. Aga neile saab alati naerunäoga tagasi vaadata:)

JÄLLE!

Ma jõudsin koju-viimaks!Kell pool 8. Pärast kooli läksin Dorise juurde aeroobikakava tegema. Tõmblesime seal kahekesi ja otsisime võimalikult lahedaid harjutusi, mis aga osutusid pärast nii raskeks, et me kumbki ei jõudnud neid 20 minutit teha ja siis mõtlesime, et võtaks midagi lõbusat ka, jah, minut tantsu family guy theme songi järgi-kasulik ja lõbus, kõhulihased saavad kohe naerust märksa treenitumateks, ei meil oli naljakas. Pärast jooksin otse Meerosse. Aga ma loodan ikkagi, et Annely teeb homme oma kava, sest jah, ma kohe nüüd hakkan seda õppima ja peaks laulude plaadi ka ära tegema ja kõhulihaseid treenima...ehk siis hilisõhtune trenn. mõelda vaid, meil on ükskord aastas selline toore päev, kus eriti midagi õppida ei anta ja plaksti kehkas sadas meile selline kullahunnik kaela, et missugune. Kas pole tore? Aa jah, ma kaotasin täna oma kallid guažid ära koolis. Aga keegi, kaasaarvatud mina ka ei imestanud põrmugi. Oli vaid vastus: Jälle. Jah, ma kasutan alati kõiki võimalusi...oma asjad igalepoole jätta. Mitmes kord see selle nädala jooksul oli, kui eelmist ka arvestada...sajas vist. Selle ajaga olen suutnud ära kaotada kolm paari kindaid, kaks harilikku, prantsa lehed, miljon pastakat, miljon juuksekummi, joonlaua, lauakatte, mp3 akud. Noo mis toimub:DMa enam nii ei tee.
...Järg. Kell on pool üks öösel. Ma just tegin sajandat korda seda kava läbi, plus veel kõhulihaseid miljon ja mulle tundub, et homme ma ei saa voodist üleski, nagu väike vanainimene. Ei tegelikult ka, ma just praegu mõtlen, et kas on veel kuskil keegi selline tobu, kes kell pool üks praegu harrastab aeroobikat. Aga ma ei tea küll miks, aga mulle tundub, et selle koha pealt olen ma küll ainus idioot. Tahaks ka ju tegelikult sooja pehme teki alla ja mõnusa padja peale oma pea panna..kuigi mul on homseks kõik teised asjad hoopis tegemata..ooh isver, õnneks neid polnud palju vähemalt...Aga jah, ma tean, et ma pole ainus...vist, aga mis mõtet on ikka vinguda, kui inimene valib ise, kui palju/vähe vaba aega tal on ja tuleb sellega hakkama saada. Ma arvan, et vasrti see hakkab mul õnnestuma ka, oleks aeg:)

Reede

Täna oli, hmm, väga ebatavaline päev, täiesti vastandlik, mis algas sellega, et ma nägin unes midagi väga väga kohutavat, aga üles tõustes mõtlesin, et õnneks oli see ainult uni. Siis läksin kooli, jõudsin sinna pool tundi varem kui tavaliselt, eht pooleks. Esta töö sain viie, füssa ja mata ja keemiast saime enne vabaks. Vahepeal sai natuke Kätu ja Stellaga irooniat tarvitatud Heleni peal, aga jah, nalja sai sellega, kuidas inimesed ka kõige lihtlabasemat irooniat ei mõista:D Läksin koju, duši alla ja siis olin arvutis ja mõtlesin, et vaataks, mis elu24.ee-s on, aga ma pidin sõna otseses mõttes ära minestama, kui lugesin artiklit"Angelina Jolie kaotas lapse". "See ei ole võimalik, see ei ole..., "mõtlesin ma, "just see oligi unenägu, mis mind keset ööd üles äratas, aga ma ei näinud isikut. See on midagi nii kummalist ja väga hirmuäratavat, igatahes ma väga loodan, et minuga seda enam kunagi ei juhtu, et ma midagi sellist näen, mis pärast hiljem osutub tõeks. Kella kaheksaks läksin linna, et minna seldasammust reklaami vms. tegema. Linnas nägin Gloriat ja läksime koos, passisime u 15 minutit ukse vahel ja siis tuli mingi tädi ja lasi meid natuke edasi. Kui Doris ka oma sõbrannadega kohale ilmus saime stuudiosse ja hiljem tulid ülejäänud osalised ja saime pihta hakata. Ma arvan, et kokkuvõttes võib sellest reklaamist isegi päris hea asi tulla. Kui tavaliselt on mul mingi nägemus sellest, milline see tulla võiks minu ettekujutustes, siis seekord ma tõesti ei tea, mida oodata, aga eks siis esmaspäeval näeb:)

I.L.U!

Ma olen praegu ERITI mõttekas, et blogin siia...arvestades seda, et tulin just praegu otse koolist ja jooksen edasi Meerosse kohe. Lisaks sellele on veel hoimme keemias töö, mida ma eriti ei oska ja lisaks veel miljon muud asja, aga vahel ma lihtsalt tunen, et ei viitsi, vahel peab puhkama ka.
Igatahes, tänaseks ma panin endale kella kuueks helisema, see ei täitnud oma ülesannet, aga siiski ärkasin ise just õigel ajal. Paraku juhtus ka täna nii nagu alati, et ma mõtlen, et panen veel viieks minutiks silmad kinni ja ärkan alles kolmveerand seitse, paha. Igatahes täna on suht tore päev, hoolimata sellest, et see algas väga raske ja nõmeda geo tööga, (mida ma olin õppinud, sest eile õhtul Selveris olles ehmatades nähes Vatselit..või kedagi VÄGA temasarnast, tuli mulle meelde, et oih, peaks geod õppimal...)Aga sellest hoolimata võiks öelda, et see oli kõik nii ebaloogiline, sest küsimuste taha oli kirjutatud :võimalikult pikk seletus ja meile anti 8 küsimuse jaoks 15 minutit, hale. Prantsas, noo prantsas...ma enam lihtsalt ei saa, Parašin on täpselt nagu family Guy Peter Griffin, no täiesti vapustav sarnasus...täiesti prototüüp, ma ei saa lihtsalt...esiteks see, kuidas ta Kevini kulul täpselt selliseid a la FG nalju tegi ja see, milline ta on no pagan, see ei ole või-ma-lik!:DSiis füsas saime reedeseks tööks 37 kordamisküsimust ja töpas hööveldasime joone järgi hindele, minuüle sai Kaljurand vist tublisti alguses naerda, sest nii joonest, kui täisnurgast oli asi ikka väga kaugel, kui väike vahemik kõigub 1 cm raadiuses, aga pärast läks kõik paremuse poole, aga imestus oli ikka suur, kui 5-sain. Poisid tegid süüa-salatit ja pärast vaidlesid, kelle oma see kõige parem on, miks mul oli tunne, et nad just seda teevad, ei tea küll...aga jah pärats tunde tegime reklaamklippi GAKK--i jaoks ja nalja sai, eriti, kui ma oleks kaks korda hullult käna käinud, kui me jooksma pidime. Mul õnnestub ka alati-igasugused libedad ja mittelibedad kohad on mulle kukkumiseks, eelkõige kontsata kingadega. Kõiksuguseinad, uksed, postid ja klaasid kohe tõmbavad mind enda poole. Alalõpmata!
Ja lumi tuli ka maha, lõpuks. Tänu sellele oli prantsas keskendumine suur ümmargune null, sest pilki oli suunatud aknast välja. Sellise ilu vastu ma ei saa-Talvine vanalin...minu nõrkus. Arvatavasti leiab digikas varsti endale jälle põhjust sahtlist välja tulla, mm, kui ma riskin, sest...kas ma mainisin juba, et libedad pinnad, ehk siis ka jää...omavad minusuhtes tohutud gravitatsioonjõudu, heh, ma jooksen nüüd tantsima-laulma:)

9. november

Mulle tundub, et kogu see värk hakkab juba imelikult kolumnistlikuks kujunema siin, või on elu lihtsalt nii huvitavaks läinud ja iga päev juhtub lihtsalt midagi, mida ei saa lihtsalt ära unustada või mida on kunagi hea ja naljakas lugeda. Nii ongi. Igatahes täna on isa sünnipäev ja ma ei tea, ma elan ja olen vist kuu aega ajast ees, selline jõulutunne on sees, võib-olla tingitult verivorstide ja piparkookide söömisest ja sellest, et kui minna poodi, on seal juba kõik jõuluasjad, ainult lumi puudub veel. Ja kui ma esmaspäeval Kätlinile ütlesin, et tahaks piparkooki, tekkis tal ka selline igatsus nende järgi, et oioioi. Aga see on ilus, see jõulutunne. Midagi head.
Igatahes, hommik algas superhästi, et oli midagi sellest eilsest suurest prantsuskeele sõnade õppimisest kasu ka. Siis estas sai nalja nabani, kui Jossilt küsiti, et mis vahe on hirvel ja irvel ja Joss vastas:"Hirv on see kitsedega loom"kuigi ta mõtles vist sarvedega. Muide, täna on kõigil vist mingi hajameeluse hajameelsus, sest ma ei tea, mul oli täna kalduvus kõikide inimestega kokku põrgata ja sõnu valesti lugeda, naljakas. Siis pärast kooli läksime Tõnisega Kristiinesse, et osta issile üks hästi hästi suur klaas, mida ta tahtis:DJa me leidsimegi, siis läksime emaga poodi veel kinke ja süüa ostma ja ma ikka ei mõista, see oli kuidagi eriti naljakas, kõik inimesed vahtisid minu poole ja ma mõtlesin koguaeg, et mis mul ometi viga on, aga aru ikka ei saanud. Kõige tipuks kassas seistes pööras mu eesolev mees ümber ja ütles mulle:"Oi, kuule, ma unustasin oma piima!"?Ja siis tuli tagasi oma viie paki kaheliitriste piimapakkidega..inimesed on huvitavad. Aga see ongi elu võlu, lisaks veel ühtäkki avastada, et igalpool mu ümber on nii palju nii andekai inimesi, kes ei näita seda alati välja, aga täna ma küsisin küll endalt, et on mu silmad seljataga või mis?...aga nüüd on need õnneks oma õiges kohas tagasi ja rohkem lahti kui kunagi varem. Igatahes, tänane päev on olnud ääretult huvitav ja meeldejääv ja minujaoks ongi just reede see päev, kus sa tunned, et võid lihtsalt end mõnusalt tunda, kasvõi ükskord mõnusalt telekat vaadata või lihtsalt olla ja kakaod juua ja natuke veel lugeda, kidrat mängida, joonistada...ja siis ilusaid unenägusid näh aja lihtsalt välja puhata:)

Naerune.

Täna ma magasin sisse. Oih, aga jah, ma tean väga hästi miks, ma sain endale eile uue padja, mis on nii pehme ja mõnus...aga igal asjal on alati mitu külge, see fakt leidis kinnitust. Täna juhtu palju, näiteks, ma ületasin ennast, nimelt, ajalugu algas sellega, et oli leinaseisak selle tulistamisega seoses...ma kardan neid. Mul on alati kombeks just vales kohas naerma hakata, siis kui kõik on vait ja just siis kui ma seda ise kõige vähem tahan, aga ma ei saa sinna midagi teha, ma ei talu vist seda vaikust eriti hästi, võib-olla ma sellepärast naerangi üksi olles vahel isegi oma mõtteid ja niisama, aga täna läks õnneks, ma lihtsalt kannatasin selle minuti ära, tegelikult see oli jube, sundida ennast ja siis vahepeal kuuled, kuias keegi vaikselt teises klassinurgas itsitab, sellele ma tavaliselt vastu ei pea, aga jah seekord vedas, ma ei tea, mis oleks saanud, ma ei oleks siis vist julgenud enam kunagi Prometi tundi minna...Igatahes, see oli kord, ku smeie klass oli täiesti vait. Harukordne!Nii juhtub ainult veel siis enne ajaloo vastamist, kui Promet ütleb:"Ja palun mulle vastama......(viis minutit otsib) ja kõik on oma pead nii laua vastu surunud, kui veel saab ja hoiavad hinge kinni ja kui ta selle nime siis lõpuks ütleb, kostub üks suur ohe, no ikka väga suur. Oeh. Ja siis täna, oli eriti igav ning meid päästis tunnikell, mis helises 10 minutit varem, aga Promet märkas seda hiljem, kui osad olid ära läinu djuba ja kui Rets hüüdis:"Jooksemee"Ja nii me siis põgenesimegi:D Siis musas oli meil edetabelitund. Meie Maarjaga saime oma Bon Jovi It`s my lifega isegi teiseks;)Gloria võitis ja vene keeles jäigi see vastamine ära. Ja saime varem ära.Oh seda õnne. Eile ma tõmbasin sellise toreda Ruja loo nagu"Sa oled mul teine"...issand, selle looga seoses meenub mulle alati üks Alokas...jälle ma naeran omaette meie Meero kahe ? aastatagust inside joke`i, ei need jäävad alatiseks meelde:)

Ma ei tea!!!

Jälle on nii, et lihtsalt miljon asja ootavad tegemist ja ma lähen kohe ära Meerosse, aga jälle ma istun siin eks, otstarbekas?!. Aga tänane päev on siiani olnud küll piisavalt eriline, igas mõttes, aga samas kui üldiselt võtta on 7. november 2007 kindlasti üks koledamaid, koletumaid ja kurvemaid päevi üldse. Kuigi, minuga on kõik korras-tänane oli selles mõttes suurepärane, et prantsas sain viie, endalegi üllatuseks(enamusel läks selle asjaga küll nüüd kehvasti:S)Ja inka töö sain viie ja matas ka pea-aegu ja füsa töö jäi ära ja tööõpetuses oli meilegi üllatuseks vahetus, ehk siis et tüdrukud teevad puutööd terve selle veerandi vältel ja poisid kokkavad, ei, mulle küll täitsa meeldis, aga suurtest saagidest hoian ma küll heaga eemale:DAga muu värk on mulle suht okei, sest et äkki see tulebki mul rohkem välja kui see nuppude ja asjade kudumine ja tegelikult ma arvan, et mul läheks puutööd tulevikus rohkem vaja ka kui nuppude kudumist...ee näiteks.... äkki võib juhtuda nii, et saan endale kunagi mehe, kes ei tea, mis asi on kruvikeeraja, peitel ja saag ja puur ja veel vähem, mis nendega tehakse, siis ma ei jää vähemalt tulevikus hätta, näiteks:DJa loomulikult veel neid olukordi on mustmiljon.
Aga jah, homme on inkas ja venkus töö, noo appi, esimest ma oskan, aga see teine...see teine, see on nagu hiina keel ikka veel ja neid on nii pagana palju, aga jah, sellest hoolimata ma olen nii õnnelik selle üle, et ma käin täpselt just oma koolis, et meil on sellised vastikud tööd, et meil on nii vastikult palju õppida koguaeg, sest meil on vähemalt koht, kus seda teha ja ennast hästi tunda, kus on meie sõbrad ja...Oh, see jõudis mulle jälle kohale, kuigi see on mulle ka mitmeid kordi enne kohale jõudnud, aga vahepeal on sootuks unustatud minu poolt...Aga jah, need Soome sündmused täna, ma ei tea, mis toimub???Miks on sellised inimesed?Sellised nõmedused...utoopia lihtsalt. Ma ei tea, kas ma olen puruloll või asi, aga mulle see kohale ei jõua, kuidas saab nii teha, kuidas saab nii õelust täis olla, kuidas......no näete, ma ei tea enam mida öelda...kohutav!

Ühesõnaga, ammu pole kirjutanud siia, okei, noo pea-aegu...vahepeal on igatahes juba terve vaheaeg otsa saanud ja koolis isegi käidud natuke...Igatahes, vaheaeg oli mõnus, Reedel läksime Tartusse, kus ma polnud juba umbes 6 aastat käinud, aga tore oli ja lumi tuli ka just siis maha, kõik oli lihtsalt nii võrratult ilus, kuigi sellest ilust on praeguseks....on? sellest pole enam midagi järgi, aga sellel aastal pidid igatahes tulema vähemalt valged jõulud ja külm talv, nagu targad ilmajaama onud-tädid räägivad:D Rongis veedetud aega sai ka igatahes kasulikult ära kasutada, lugedes A. Christie "Paddington 16. 50", mis üllatus-üllatus on jällegi üle pika aja üks selline kohustusliku kirjanduse raamat, mis on vägagi loetav ja mõnus.Ja lühike!!!Ja kuulates terve see kaks tundi Dagöt..uhh, mõõnus...viimasel ajal ma midagi muud eriti ei kuulagi enam vist:Dpea-aegu.

Aga jah, nüüd on see vaheajamõnu läbi jällegi, kuigi eile oli täitsa tore päev, ma ei mäleta sellest eriti midagi, sest midagi lihtsalt ei juhtunud, aga täna oli veel parem, meil oli kolm tundi:prantsa, inka ja mata (loe:4) ja aktus ka, nii et jah, eriti tore:)Nüüd, kui ma olen kuidagi väga kummaliselt vara kodus võiks ju olla vahelduseks tubli tüdruk ja õppida ära füsa tööks ja teha prantsas asjad ära ja matas ja geos ja ülehomseks inkaks,( et ei peaks jälle homme õhtu kell vägahilja õppima, kuna homme on Meero...)..ja töpaks ja bioks ja bla-bla-bla, et saaks õhtul mõnusalt vara magama minna, näiteks, võiks ju;)..AGA jah selle asemel on nii, et ma blogin ja olen orkutis ja mängin kidrat ja klaverit ja kuulan muusikat...aga vaatab, jõuab, aega on selle kiire asjaga, nagu alati:D...Ja nüüd on sellest eelmisest postist nii umbes kolm tundi möödas ja ma olen ennast ületanud, nii hea tunne on, kui sa ei pea enam mittemidagi tegema ja mõnus selline mõnus relax!