Linnulaat ja tuhnime mälestustes

Üks mõnus nädalake on jälle möödas viimasest postitusest. Rohkemgi veel. Tõsti jube "originaalne" algus, see tüütab ennastki juba, aga mis seal ikka.
Täna pole Meerot: KÕIK on haiged...või vähemalt mingil määral, valus kurk on ikkagi ju märk sellest, et ei oleks pidanud end soojast kevadilmast eksitada lasta ja lühikeste varrukatega pluusiga praktiliselt terve laupäeva ringi laskma. Toimus nimelt Koigi "Laulukarusselli" eelvoor, kus käisin seekord žüriiliikmena. Õnneks ei osutunud otsustamine kuigi keeruliseks: kohad said need, kes viisi pidasid, ehk siis neljakümnest osalejast pidasid enamvähem viisi 10, rääkimata siis laulmisest mõnu tundmisest, aga võib-olla nad ei näidanud seda lihtsalt välja, kuid siiski olid ka üksikud 2-3, kes seda ka tegid. Oli teistmoodi kuulata neid: kohati kurb, kohati tekkis suur küsimärk silme ette, et millega need lauluõpetajad tegelevad, sest kuni 10aastaste laste puhul sõltub ju peaaegu kõik neist, muidugi, oleneb ka õpetatavast, aga siiski. Kõik lood(oli küll paar erandit) olid fonogrammidelt, aga oleks siis normaalsed fonogrammid olnud, aga need olid puhtad karaokefonogrammid: midagi polüfoonilise ja MID-i helina vahepealset. See oli kurb. Lauluvalik oli tingitud parasjagu leiduvatest fonodest ning sellest tingitult ka lastega absoluutselt mittearvestav: valed laulud, valed helistikud. Siiski, tekib küsimus, kas tõesti ei suuda üks lauluõpetaja isegi "Hiiretipsu" klaveril ära mängida. Siiski oli üks tore päev: pärast võistlust läksime süüa otsima, aga kuna "Musta täku tall" ja kõik teised olid kella viiest suletud, läksime hoopis Kirje ja Kertu vanaemale külla ja saime imehead sööki ja vahtramahla(!!!)
Tõnis tõi keldrist pealtnäha kõige tavalisema kilekoti, mis hiljem, kui mina, uudishimulik, nagu ma olen, vaatama läksin, mida see õige täpsemalt endast kujutab, vägagi eriliseks osutus, sest sisaldas igasuguseid erinevaid vihikuid ja töövihikuid umbes viie kuni kahe aasta tagusest ajast. Kopitanud inglise keele testidevihik ja prantsuse keele teise klassi kaustik pakkusid küll päris palju nalja.
Vaiko Eplik ja Eliit on, ma vaatan, jälle hakkama saanud lihtsalt hämmastava sünnitisega" Linnulaat". No täitsa lõpp, kui geniaalne lugu!

Reisipäevik "Kontsertreis Viiburisse"

See on täiesti esimene kord, mil katsetan midagi seesugust- kirjutada reisiblogi.

Niisiis, saage osa ühest suurest kogemusest, proovilepanekust ja seiklusest Venemaa aladel.

15. aprillil alustasime reisi Viiburisse, eesmärgiga tutvustada Eestimaad ning eesti kultuuri, toitu ja muusikat sealsetele venelastele. Meero(Kaisa, Karolin, Virge, Kätlin, Kärt, Agnes, Luisa, Anu, Marie ja mina) ja Kuljus, kunstinäitus ja eesti toitude esindaja.

Viiburi reis osutus üheks omapärasemaks omataoliseks mu elus, sest see oli lihtsalt niivõrd erinev kõikidest teistest, mille eesmärgiks tuua välja kõikide riikide positiivsed küljed. Seekord nägime seda pahelist maailma, mis asub teisel pool Narva piiri, ilma roosade prillideta. Just sellisena, nagu elu tegelikult on.

Järgnev tekst sisaldab auklikke teid, hallitust täis "hotelli", täiskusetud voodilinu, kolme laipa, kaht bussiõnnetust, vene perverte, kilomeetrite viisi puulobudikke ja tulekahjusid, mis tingitud massilisest kulupõletamisest, prahti, haisu, hallitust, tolmu, roiskunud vett ja palju muudki. Loomulikult ka palju (tragi)koomilisi situatsioone ja erakordseid elamusi ning emotsioone, mida ma kahjuks eriti hästi edastada ei suuda. "See kirjutis võib lugejale näida pelgalt fantaasiarikka väljamõeldisena, " öeldi mulle, aga see siin on tegelikul tolukorra leebe kirjeldus.

Tagantjärele mõeldes olen ääretult õnnelik mulle antud tohutu kogemuse üle. Võin öelda, et see oligi see vajalik asi, et aru saada, mis on õnn. Olen õnnelik inimene, sest mul on võimalik igal hommikul tõusta oma pehmest voodist, katus peakohal ja riided seljas. Saan hommikul ärgata mõtteta, et äkki jääb tänane bussisõit tööle viimaseks. Mulle on antud võimalus elada Eestis- see ongi Õnn.

17. aprill

Mul on kahju, et kirjutan sellest alles täna, 19. kuupäeval, aga nüüdseks olen end täielikult kokku korjanud.

Ärkasime kell pool 8, sest äratuskell vedas mind järjekordselt alt. Tegelikult ei ole ta mind kunagi pealt vedanudki, sest ei ole kunagi oma põhikohustuse täitmisega veel hakkama saanud.

Tahtsime Virgega pesema minna, aga kui ta valvelauast võtit küsis, ei näinud ta seal ainsatki hingelist. Teisel üritusel, mis leidis aset umbes kümmekond minutit hiljem, kuulis ta valvelaua alt norskamist ja selle tekitajaks oli ei keegi muu, kui valvelauatädi, kes talle unenägu nähes võtme ulatas ja seejärel oma tegevust rahulikult jätkas. Duširuum oli jääkülm; Suured veepiisad katsid lage ja valge tool oli veelgi mustem. Kaisa, Kärt, Karolin ja Anu tulid ka järjekorda, seejärel saabus koristaja- oh, õilis ennenägematu nähtus, kes teatas heasoovlikult, et all on teine pesemiskoht veel, mis tegelikult juba ammu meile veeögi rämedama nähtusena teada oli, niisiis mõjus koristaja üleskutse vaata, et vähekene irooniliseltki.

Pakkisime asjad ning otsustasime oma kajutisse teiste külastajate eeskujul mingid märgid endast maha jätta, mitte küll loomakombel märgid, nagu eelmistest postitustest lugeda võib, aga viisakad. Kui keegi peaks juhuslikult oma edasises elus sattuma laev-hotelli "Korolenko" 28. kajutisse ja leidma parema ülemise koiku juurest kaks imetillukest hariliku pliiatsiga kirjutatud L-tähte, mille juures paikneb 15-17 aprill 2008, siis teadke, et olen üks teie saatusekaaslastest.

Jätsime hüsteeriliselt nuttes oma koduga hüvasti (AROONIA) ja suundusime eelviimast korda sööma restorani " Gloria", kus mulle otsustati mitte süüa tuua. Sellele järgnes apteegikülastus ja Hematogeenijaht(6. 70 rubla!, eestis maksab 11.-, muide). Teadagi, et tänapäeva hematogeeni pulliveresisaldus on nüüdseks saanud müüdiks, mida vanemad räägivad oma lapsukestele siis, kui neil ei ole parasjagu kaasas 11 krooni, et osta seda toredat maiustust. Nii on see Eestis. Venemaal aga mitte ning kahjuks taipasin seda alles siis, kui terve batoon oli manustatud ning suus oli täielik veremaik(hiljem, kui ema pakendilt koostisaineid tõlkis, osutuski see tõepoolest vereks). Peale seda algas linnaekskursioon ja giid unustas linna tähtsaima ehitise ära, aga vähemalt on mul jällegi üks pilt kollektsioonis "Leeni vs. Lenin" juures. Vabat aega oli 45 minutit ning käisime Supermarketis ehk siis suurimas poes linnas, umbes sama staatusega, nagu meil on Stockmann, aga see nägi välja täpselt nagu kunagine Lahe pood, mis võib-olla eksisteerib veel tänapäevalgi Lille peatuse juures asuvas majas, kuigi märksa kenamal kujul.

Lõunasöök, ühtlasi ka viimane olemine "Glorias", kus mulle otsustati kahte esimest rooga mitte tuua, nagu ka söögiriistu, aga paludes siis ettekandja viisakalt enda juurde ja küsides: "Adin loška, noš ja kafoška, " , sai ta küll naerukrambid, aga vähemalt sai ta minust aru ja oli nõus mulle isegi seaprae tooma, see oli suhteliselt söödav, niisiis ma kasutasin harukordset võimalust ja sõin.

Kodutee visi meid Peterburi poole. Teel nägime palju hirmsaid maju ja kõik ülejäänud teeosa, mis ei eksisteerinud laguneva küla näol, oli mets, täis prahti ja sodi. Ühtäkki nägime hirmsat bussiõnnetust, kus kabass oli sõitnud otsa turismibussile, mille esiots oli täielikult puudu, samuti nagu küljed, ühesõnaga, see ei olnud enam buss, isegi bussi moodi mitte. Selle kõrval vedelesid kaks laipa, üks olevat veel bussis ning teel seisid politseinikud. Edasine tee oli tõeline närvikavarets, pöidlad pihus ja süda kloppimas. Kahe kilomeetri pärast nägime üht rekkat, mis lamas kraavis ega meenutanud enam rekkat- see oli viimane pauk. Järgnevalt oli iga kolme kilomeetri tagant üks pärg, mis oli asetatud teeäärde õnnetuspaikade mälestamiseks. Jälgides natukene sealset liiklust, leidusid vaid vähesed autod, milles istuval autojuhil ei oleks olnud ühes käes rool ja teises viinapudel. Tundsin end õnne tipul olevat, kui paistma hakkasid esimesed Peterburi eeslinna majad, ja et olin elus. Seejärel käisime poes ja ostsin kaks kilekotitäit süüa. Piiril läks kaua, sest meie kõrvale saabus meist pool tundi hiljem liinibuss Tallinn-Peterbur, mis oli oma graafikust üle tunni ees, aga millele anti eesõigus. Ootasime, süües viineri-, kapsa- ja moosipirukaid ning juues Cido mahla.

Umbes tunnikese pärast leidis piiripunktis aset teine sündmus- WC. Elu on ilus, mõtlesin. Olin just seda hetke ammu oodanud, tähendab, terve bussitäis oli. Eesti tollis lasti meile narkokoer bussi, kes sai kõikide poolt pika pai ning meisse suhtuti tõeliselt hästi. "Kohe näha, et vanad sõbrad..." Telekasse pandi film " Cavebear`s clan", mis peaks vist eesti keeli olema "Koopakaru klann" Jäin magama. Poolel teel ärkasin kuumade bussiradiaatorite mõju tõttu ja ütlesin: " Kuulge, mu jäätis sulab!" Just, olin endale kaasa ostnud jäätise, mis bussis radiaatori alla sattus. Kaisa mõtles vahepeal radikate külmemale režiimile lülitamist bussijuhile serveerida lausega" Tere, kas oleks võimalik radikaid natuke külmemaks keerata, Leeni jäätis keeb." Hõissa, manustasin juues jäätise reede hommikul. Pool 12 õhtul saabusime Balti jaama, kus Virge teatas, et võtab takso. See tekitas paljude peade kohale suure küsimärgi "Taksoga Turbasse?", aga ta vastus oli palju parem:" Ei, Rock Cafe`sse!" Nii oligi. Keskööl saabusin koju. Kodu, kullakallis, pehme voodi. Kodu- see on rohkem veel, kui sõnas selgeks teeb, kodu- see on headus, mis meid paremateks teeb. Reisi Lõpp.

16. aprill

" 16. märts. Kell on 2. 45 öösel vene aja järgi. Paremas ülemises koikus. Äärmiselt unine."

(Parandus: tegelikult oli 17. aprilli öö, aga ma olin liiga unine õige kuupäeva jaoks.)

Ma ei mäleta, mis kell me täna ärkasime. 8? Igatahes otsustasime hommikul Virgega duši(ruumi?) oma silmaga kaema ja järele proovima minna. Jah, me võtsime selle julguse kokku. Tegemist tegelikult mingisuguse duširuumilaadse ollusega, aga mitte päris, sest selles asus küll dušš, aga ruumiks seda siiski nimetada ei saanud. Peale eelpoolnimetatu asus seal veel üks valge , umbes 60kraadise nurga all valge plastiktool(täpselt selline, mis kuulub tavalisse komplekti "4 aiatooli+laud+päikesevari". Aga sealne oli ainueksemplar, kaunistatud umbes sentimeetripaksuse räpakihiga, mis koosnes enamasti mustadest surnud naharakkudest, natukene surnud juuksekarvadest, ülejäänud oli niisama mustus. Pesin hambaid Värska rabarberiveega, mis suhkrusisalduse tõttu mu hammastele eriti ei meeldinud. Lõppkokkuvõttes tundisn end pärast pesu veel mustemana, kui seda olin ennem.

Seeejärel suundusime tuttavasse ja luksuslikku Gloria restorani, kus meile pakuti veelgi tuttavamat(eilsest tuttavat) kapsasalatit ja veelgi luksuslikumat juustuvõileiba.

Edasi suunati sammud Viburi kindlusesse, mis oli meie esinemispaik. Seadsime oma asjad valmis, tegime proovi ning aitasime kama ja võileibade valmistamise ning Vana hea pealinna väljavalamisega. Kella kaheteistkümnene kontsert läks hästi ja meid võeti suhteliselt soojalt vastu. Meile räägiti, et tung sinna oli nii suur, et kõikidest koolidest valiti välja ainult paar inimest, kes meid ja Kuljust kuulama said tulla. Ehk siis Viiburi eliit, mis koosnes enamasti teismelistest vene poistest, kes paistsid end tundvat maailma kõige õnnelikema inimestena, kui said kuidagi kätte klaasid Vana Tallinnaga. Konverentsil, kus pakkusime ka eesti toitu, küsisid kaks vene prouat mult vene keeles midagi ja ma vastasin "tšornõi hljeb i masla", aga konks asja juures on see, et mul ei ole siiani õrna aimu sellest, mida nende küsimus tähendas, aga midagi on ju viisakas vastata.

Lõunasöök toimus seekord veelgi tuttavamas kohas.......restoran "Glorias"muidugi, kus sõime veelgi tuttavamat kapsasalatit ja seenesuppi, teised said kiiremini ka oma viinerid ja friikartulid kätte. Mulle otsustati neid mitte tuua, isegi pärast mitmekordset küsimist, jõudsid need kohale 20 minutit pärast seda, kui teised lahkunud olid, seega oli kontsertini aega kõigest pool tundi. Viimane läks hästi, "Kodulaulu" lõpuks ei pidanud ma vastu ja kummardus tuli koos pisaratega, aga võrreldes kodu ja Viiburi kodu(st) olemist-kodu see on rohkem veel, kui sõnas selgeks teeb.

Peale kontserti läksime omandama pidulikku õhtusööki restoranis "Gloria", kus lubati meile spetsiaalset "Firmarooga". Ootasime huviga ja lõpuks see saabuski-firmaoog ehk hommikune seenesupp, milles olev vedelik oli nüüdseks asendatud õliga ning peal ilutses suur hunnik ketšupit, mille kõrval teine hunnik hapukoort. Sõin sealt ära kõik asjad, mis olid vähegi seene moodi, ehk siis mitte midagi. Nii toimisid ka paljud teised.

Õhtul anti meile vaba aega ja tutvusime Viiburi vaatamisväärsustega nagu venelased, põdrad selle kõige otsesemas või siis täis topitud tähenduses( sest soomlasi seal protsentuaalselt ei ela) ning erinevate hoonetega, mille pildid asuvad teksti kõrval. Jalutuskäigu lõpul laulsime kohaliku luksushotelli kohvikus hüvastijätulaulu" Ilus ilm" Eesti Vabariigi kultuuriatašeele, pärast mida leidsime palju kohalikke elanikke uksest ja aknast meid uudistamas...nagu mingisuguseid põdratopiseid. Kohaliku mehe sõnul, jah, just selle sama, kes ei suutnud ikka veel arusaamisele jõuda, kes ta on, ei pidavat eestlastel, soomlastel, inglastel ja sakslastel midagi vahet olema. Õhtul hilja rääkisime KKK(Kaisu, Kärdi ja Karolini) toas mõnusalt Chalice`i, Ehalat, Dagöt ja teisi kuulates juttu. Sellele järgnes elu hirmsaim tualetielamus-Põrand, paber, lagi, seinad- kõik olid täis konkreetset ******.

Homme on ärasõit 9. 15. Tegelikult olen siinsete elutingimustega isegi tasapisi ära harjuma hakanud. Und!

15. aprill(ehk 16. aprill kell 00.30)

Laev-hotell. Tuba nr. 28. Ülemine parempoolne koiku. Kell on pool üks öösel vene aja järgi.
7. 15 alustasime oma sõitu Balti jaamast Viiburi poole. Sõitsime ja sõitsime ning saabusime Peterburi. Seal sõime lõunat ühes suures kaubanduskeskuses, kust meid lõpuks välja visati, sest tahtsime sellest pilti teha. Huvitav. Peale seda toimus ekskursioon, mida viis läbi üks Peterburis elav eesti proua ning peale seda seadsime suuna Viiburi poole. Pärast piiri muutusid teeolud silmapilkselt. Hüppasime kuni Peterburini konkreetselt oma kohtade peal, sest tee oli nagu üks suur meteoriidikraatrite tekkepunkt, polnud kohta, kus poleks asunud auk. Kohale jõudes läksime kõigepealt sööma restorani "Gloria". Salat, supp, praad, muffin, aga ei midagi juua. Nuga oli nii nüri, et ei suutnud poole tunniga lihast jagu saada- niisiis tegevus jäi lõpetamata. "Meie majutuskohaks on laev-hotell, mis ei ole just kõige luksuslikum, kuid kahtlemata hubane ja kodune"- nii meile räägiti.
Jõudes kohale, olime alguses ikka päris tublisti ehmatanud, aga pigem oli see isegi koomiline, sest meie nn. hotell oli vist küll kohalik vaatamisväärsus. Nõukaaegne või isegi vanem täiesti iseenesestmõistetavalt sõidukõlbmatu laev. Igatahes meie esialgne ülevaatusringkäik osutus päris huvitavate avastuste pärusmaaks. Arvan, et sõnadega on mõttetu seda kirjelda- seega otsustasin piltide kasuks, aga kahju, et lõhna piltidel edastada ei saa. WC-d oli ühe korruse peale üks. Eriti koomiliseks osutus NIGHT BAR, mis oli lihtsalt üks tuba, täis sodi ja muud rämedat kraami. Edasi liikudes nägime üht ümara aknaga ust, aknast avades avanes vaade meie all asuvale masinaruumile, mis oli u 30 m.
Asun parempoolses koikus sellepärast, et vasakpoolne oli kellegi poolt täis lastud. Muide, mõlevad ripuvad ühe väikese nööri küljes laes.
Alumisel korrusel elavad vene perverdid ja üks purjus mees, kes ei tea, kes ta on. Kuskilt ilmus välja väga tüse leopardimustriliste lakkretuusidega tädi, kes üritas meie kajuti ust lahti muukida, agaVirge õnneks peatas ta tegevuse. Homme on kontsert Viiburi kindluses. Loodan, et ma hommikuks koos oma koiku ja laega masinaruumi kukkunud pole. Head ööd!

Elämä on laiffi

Jah, Roskilde festival oleks koht, kuhu ma kindlasti kunagi jõuda tahaksin. Paari aasta pärast võib-olla, kui ma endale kuskult need miljonid kokku kraabin. Tegelikult pole olukord nii hull nüüd ka, sest ka sinna otsitakse töötajaid, mis oleks iseenesest ideaalilähedane võimalus, muidugi, kunagi. Enne pean ma veel miljoni asjaga siin maha saama, alustades kasvõi kõige pisematest tegevustest nagu näiteks teetassi kööki viimine...Aga sellega on just nii, nagu on- Tänasida toimetusi ära lükka homse varna, sest ÜLEHOMNE on ka päev.
Nädala pärast oleme omadega Venemaal, aeg läheb kiiresti, aga õnneks on köha lõpuks ometi vaiksemaks jäänud(neli nädalat on loomulikult...)Võib-olla tuleneb see sellest, et ma harrastasin eile tervislikke eluviise. Nimelt tekkis mul kange tahtmine osta seda jäätist, mille ma endale nädalavahetuse Stockmannist soetanud olin: seesama, mida igal pool reklaamitakse, aga mida mitte kuskilt saada pole, nagu see siinmail ikka ja alati olema kipub. Alguses võtsin ette rännaku Kaubamajja, aga sealt ma seda ei leidnud ning siis tagasi sinna, kust ma ta esimene kord ostnud olin. Mõnus oli kõndida läbi vihma. Pärast tuli loomulikult välja, et seda oli ka siiski Kaubamajas(miks see mind ei üllata!?)
Kott koju ja läksin Meerosse. Peatuses nägin kahte meest, kes ei olnud vist just kõige kainemas olekus, kellest üks oli otsustanud sõiduteele autodele ette seisma ja hüppama minna, tipptunnil, ja Paldiski mnt.-le, kus autodel on veel suhteliselt suured kiirused sees ja kus , peaks mainima,juhtub mitte just võige vähem õnnetusi. Täiesti napakad.
Ennast iseloomustaks praegu lausega: "Elämä on laiffi!".
Opium flirt-Basement Creatures(live) on üks hää sünnitis.