Les Pieds Sur La Pelouse

Sel aastal tuli kevad teisiti. Tuli ka suvi. Aga nii ongi hea.

Tuli hommikul kell kaheksa linnulaulu ja muusika saatel õues joostes ja tantsides. Kaua magades. Kesk tulpe. Tuli  Balti jaama lähedaste puumajade ümbruses.

Ja kass on ikka veel õues...

Peaks prantsuse keele eksamiks õppima. Sellise ilmaga?

Indochine. Indochine. Indochine.

Ühendame meeldiva kasulikuga!

La vie- c`est belle!

Kaldapealne Elu ehk vaateid Ungarist vol 2

Ma tean, et reisist on möödunud juba rohkem kui kuu.

Ja nüüd, kus ma taasavastan oma albumite sisu, leian, et 

seal on veel nii mõndagi, mida võiks jagada- loodust!

Tänasest eksisteerib ka teine blogi. Sinna kuulub kõik muu kätega loodu. Kunstlikum pool.

Väike "home-made" lühifilm "Õpetagem õppima"

Väike heatahtlik kriitikanool ühiskonnaväärtuste või väärtusetuste pihta. Koolis anti ülesanne teha film vabalt valitud haridussüsteemi ja kooli puudutava probleemi kohta. Seekord on probleem süsteem ise.Mõttesüsteem.

  

http://www.youtube.com/watch?v=vil9gpDb_dA

Nad lähevad kooli. Igal hommikul. Enamasti vastumeelselt. Paljudele ei meeldi õppida, vara ärgata. Nad teevad seda siiski. Nende jaoks on tähtsad numbrid. Nad arvavad, et need viivad elus edasi. Tapavad oma tervist. Ei maga. Ei söö. Et õppida. Faktid. Numbrid. Õppida. Endalt kordagi küsimata, milleks. Me ei saa endast aru. Ei saa meist aru ka teised. Tihtilugu ei püütagi. Mõistmise taga on mõtlemine. Õpetagem meid õppima,  mõtlema! Kunagi pole hilja. Mõni aeg on lihtsalt palju parem. 

Me tõuseme.Läheme. Teades, miks. Vahel harva vastumeelselt. Et õppida õpetama iseendid.

 Muusika: Camille Saint-Saëns - Danse Macabre

Un Gari

Üleväsimus võtab võimust
ja tulemus on siin...
veidi teistsugune
kui
muidu

Tahan lennata, aga ikka eriti kõrgel,
sest kõrgel päike naeratab lumepilvedelt vastu.
Naerab mulle näkku.
Las naerab.
Naeran tallegi vastu.

Ometi on raske naerda vastu pilvedelt, mis sünkjasmustad
Võime küll maalida pildile surnud kalad
kiles tantsides kanda otsast oma väsinud jalad.
Kas see ka midagi aitab?
Ei tea.
Oli kevad. Kõik oli hea.Kuid kas see, mis neile,
on ka meile...
hea...
Ja see, mis palju neile,
palju ka meile...?
Ei tea.Ei tea,
miks ei tea.
Miks ei mäleta.
Või miks aru ma ei saa.
Ei, ei ole see maa.
On vastus AMNEESIA.Ei siiski üle ega ümber saa-

ilus, ilus on see maa.

Isegi kui paljust hästi aru ei saa.
Nagu sellest siin
või tollest seal.
Või sellest, kui on liiga palju,
millest aru saad.
Pole erinevad me erinevad maad.


On erinev ka aeg,
me puudus ja ikaldus.
Ja see, mis uus ja vana,
ka see, mis IKARUS.
Ja erinev reaktsioon.
Ja leivalabidaks üks surnud kana,
on  mõtteainet loov,
sest erineb me traditsioon.Ja erinev on sõna ja soov,
viis minutit und
 viis minutit
kuulsusttoov.
Vist kõigis meis see väike soov.

Ja soov lihtsalt
olla vaba.
Võib näida võimatu,
kuid nii see pole.

Võib näida võimatu,
kui liiga palju mõtleb meel.
Ja ülesanne võimatu,
meil leida ühtne keel.
Ühtäkki selgub teel,
et võimatu
pole võitmatu.

Ei ole miski võimatu.
Ei ole.
Kui jah, siis asjad vähesed.
Oli võimatu peatada
iseenda vananemist.
sel reisil küll vähemalt vist.
Sest suveniiridena talletanud kõigi me näole
paar sügavat kortsu
on lõpmatust naerust!

Nüüd kevadest naasnuna valgesse talve,
kus taevasse jäänud vaid üksainus täht:
me taeva viimne külmetusnäht
ning öelda jääb vaid
suur
suur
suur
AITÄH!

KÕIK PILDID ASUVAD SIIN

ungariungariungari

Minu kodu pole sellel kevadvaheajal mitte meie armsas Eestis, vaid hoopis viinamarjade, virsikute ja ungarlaste kodumaal. Matezsalka. Koscord. Úks heleroosa maja keset lilleistandust, koeri, kasse, kalkuneid, úmbritsetuna úhest kilpkonnast, kaladest, valgest linnust ja isegi vőőtoravast. Mul on hea meel, et minu " ungarlane" ráágib, vőrreldes teistega, ikka head inglise keelt ja seetőttu oma igapáevase kúsimusterahe tőttu olen saanud nii ungarlaste, selle kultuuri ja isegi, múelda vaid, őkosústeemide kohta. Nad on eestlastega vága sarnased. Kohati. Nad on meist kardinaalselt erinevad. Kohati. Neil on koolis őpilaste jaoks eraldi suitsuruum, sest seadusest ei hooli siin keegi. Kohati. Minu "ungarlane" tegeleb kunstiga ja láheb Jaapanisse vahetusőpilaseks, nagu mu siinsed sőbrad. All things just come together. Kohati.
Oleme nende kahe páeva jooksul korda saatnud nőnda palju asju, et őhtul tekib nende meenutamisegagi juba raskusi. Eile náiteks kúndisime 4 kilomeetrit mőőda Krazna jőe kallast seljas sinised kilekotid. Tána ujusime termaalveebasseinis ja sőime vága suurtes kogustes toitu. Ráákide toidust...nad sőővad siin rohkem kui meie. Palju rohkem. Tegelikult úleloomulikult palju. Vői noh, páris tegelikult sőővad nad lausa nii palju, et olen súgavalt hámmeldunud, kuidas nende kőhud párast igahommikust-lőunast-úhtust kolmekáigulist toidukoormat pole veel pőhjustanud Euroopa vőimsamat tuumakatastroofi. Tőtt-őelda olen imestunud ka selle úle, et keegi neist ei kaalu eriti rohkem kui kaks udusulge.
Muidugi pean útlema ka seda, et pole ammu nőnda palju járjest naernud kui nende 3 páeva jookusul. Ja ka sőnasaak on páris huvitav seekord, háálduse járgi:
tere- jou
hommikust-reggea
tee-Thea
mesi-mies(miis)
piim-Tej
aitáh-kősőnőm
Pilte praegu ei saa. Olen úsna vásinud ja homme ootab meid ees linnapea vastuvőtt. Sellega seoses anti meile úletamatu úlesanne... váhemalt homme ilus olla. See on raske pingutus, aga suure tahtmise korral vőib-olla isegi vőimalik...nii et I will do my best!
Adios!

Emportez-moi

Emportez-moi

Emportez-moi dans l`abysse

où les âmes sont en vive

mais le temps est mort

...Tuli selline väike prantsusekeelne luuletus...

Valge

Kõik on valge, nii mu aed, mida ümbritsevad põõsad on mattunud paksu valge lume alla ja milles lilled on asendunud jäälilledega. Ja ka taevas on valge, isegi öösel. Ja mu unenäod on valged ning ka mõtted on valged. Ja ühtäkki siis ei jäägi midagi paremat üle, kui lihtsalt olla. Ja see on päris raske. Peaaegu sama raske, kui uskuda, et ikka veel on mul selline tunne, nagu oleksin ülehelikiirusel kihutavast rongist maha hüpanud, teadmata, mis edasi. Või nagu oleksin ise see ülehelikiirusel rong, kellel kujuteldav kütus on otsa saanud, järsku, ja kes on poolel teel seisma jäänud. KUID, kes siiski teab, et varsti hakkab ta jälle liikuma, tasa ja targu, nagu alati.

Tegevusetus on piin. Ja kuigi tegevust ju on küll, pole seda piisavalt p

alju. Kuid siiski on ka nendes valgetes päevades päris palju eredaid hetki, mis tänu sellele kontrastile eriti mõjuvõimsad on! Veel täna ootab 62 cm lund üht suuremat sorti lumesõda!

Ja "August Rush" kordusvaatamist ning suusad määrimist ja...

ilmselgelt läheb väsinud peaga kell kaks öösel kirjutaamine juba veidi käest ära, nii et parem lõpetan.