And now something completely different: Flashmob- The opera

...Ehk jälle üks tore asi, millega britid (tegelikult juba vaata, et 5 aastat tagasi) hakkama said ja millest mina kuni tänase päevani teadlik ei olnud ja nüüd tänu ETV-le olen- ja mul on hea meel, et olen.

Ühesõnaga, tegu on ooperiga, mis tuli ettekandmisele ühes suurimas Londoni metroojaamas Paddingtonis (alustades rongidest, lõpetades sealsete baaridega) , kuhu olid laiali paigutatud koorid, orkester, kaamerad, osatäitjad jpt. muidugi ka pealtvaatajad, kes olid seal juhuslikult, kes mobiilsõnumitega kohale kutsutud, kes muul moel- info ju teadupärast levib kiiresti. Paljud neist juhuslikest ei saanud algul päris hästi võib-olla aru, mis toimub ja juba ainuüksi nende reaktsioone oli päris huvitav tagaplaanil jälgida.

Sisust niipalju, et aluseks oli Orpheuse ja Eurydike tänapäevastatud "lugu", mis oli vaatajani toodud läbi erinevatest kuulsatest ooperitest pärit aariate(mille tekst on ka iseenesestmõistetavalt tänapäevastatud). Sisu lühidalt selline, et elavad naine ja mees: viimane on paadunud Arsenali fänn ja naine saab nö jalgpalli peale armukadedaks ja lahkub kodunt, et minna ema juurde. Rongijaamas võrgutab naise ära üks mustanahaline ning kui jalgpallifännist mees pärast naise poolt jäetud kirja lugemist metroojaama tormab, leiab see lisaks parastavate Manchesteri fännidele eest oma naise koos võõra mehega. Edasi võib igaüks ise ette kujutada, kuidas süžee jätkub. Kirss tordil on tuntud jalbpalikommentaator Barry Davies, kes lisab vaatuste vahele humoorikaid kommentaare, omast vaatevinklist muidugi.
Kuigi, pean ausalt ütlema, et ei ole just kõige suurem ooperifanaatik(sõltuvalt väga palju ooperist endast, muidugi) oli täna vaadatu küll vägev- ja mis seal salata, oli selle taga ka ju tohutu töö. Igatahes, kes seekord ei näinud ja tunneb, et tahaks asjast lähemalt teada, võib vajutada siia. Niisiis on tore, et teater on jälle liikumas rahvale lähemale ehk siis oma tavapärasest kontekstist-saalist-välja, sest see oli ju vist esimene taoline üritus, nii et mõelda vaid, mis tegelikult juba viie aasta jooksul selles vallas toimunud on.

Minevikujõulud

Täna trollis linnast tagasi koju sõites hakkasin ma mõtlema, et kui aastas oleks vabal valikul 1 päev, kus kõik saaksid ajas tagasi minna, siis sellel aastal oleks selleks jõululaupäev. Miks? Sest see on esimene aasta, kus mul ei ole jõulutunnet, kohe üldse mitte. Möödunud nädalal tekkis see vaid korraks, kui Annelyga piparkooke küpsetasime ja väljas sadas lund või midagi väga lumetaolist. See oli ilus. Kahjuks kadus see sama kiirelt, kui tulnud oli. Nii lumi kui jõulutunne. Midagi on valesti: jõulud ei peaks olema aeg, kus kõik üksteise peale karjuvad ja närviliselt kella vaatavad ja kes mõttes, kes valjult sõnuvad oma elu kõige hullemaid sõimusõnu erinevate nähtuste kohta. Samuti ei peaks see olema aeg, kus Rahva Raamatus ja muidugi ka igal pool mujal tormab konkreetselt ringi umbes miljon inimest. Ühesõnaga, tulles tagasi selle juurde, et kui mul oleks see võimalus, minna ajas tagasi jõuludesse aastasse....kaua aega tagasi....
"Ärkaksin homikul üles köögist tuleva piparkoogilõhna peale, mis on natuke kõrbema läinud piparkookode lõhnaga ja pakuksin end appi, kuid mulle öeldakse, et pean aitama kuuske valida. Paneksin soojalt riidesse, püüaksin kõigest jõust avada ust, kuid ka kõige parema tahtmise juures see ei avaneks, sest meetripaksune lumi on takistuseks ees. Võtaksin labida ja kühveldaksin kitsa raja tallini, kus oleks kaks hobust ja saan ning isa ja vend juba istuksid selles ja hüüaksid mulle: "Hüppa peale!" Hakkaksime liikuma läbi paksu metsa kuni lagendikuni, kus kasvab märkimisväärne arv väikeseid kuuskesid, kuid kuna kõik on nõnda pisikesed ja armsad, ei raatsi me ühtegi neist raiuda ja koju viia. Sõidame tagasi. Väljas on hämaraks läinud. Varsti jõuaksime koju, kus soe tee on juba tassidesse valatud ja kootud villased sokid valmis pandud. Ema küsib kuuske näha, kuid meie vastame, et ei toonudki. Kõik kehitavad õlgu, kuid siis otsustame, et polegi vaja kuuske tuppa tuua. Ehiksime aias ära kõige väikesema kuuse, mis seisab akna lähedal, nii et see tuppa näha on. Läheme kööki ning tagasi tulnud, näeme, et nurgas seisab suur kott. Jagame kingitusi. Mina sain soojad kootud käpikud ja pruuni piparkoogi. Vend sai sokid, ema salli ja isa mütsi. Nurru sai kala, ronis mulle sülle ja heitis magama, aga ei jäänud, ta nurrus, nagu alati, ja mul hakkas kõdi...."
Kunagi oli nii. Nüüd on naa. Nüüd on inimestel kiire. Mõnedel koguni nii kiire, et pole isegi aega "tere" ega " nägemist" öelda. Ühesõnaga, kui see ongi jõulude eesmärk, siis olen selles sõnas pettunud, kuid tean, et see ei ole jõulude eesmärk ja seepärast ei ole ma ka jõuludes pettunud, isegi inimestes mitte, sest veelgi vähem on jõulude eesmärk panna inimesi tundma pettunult. See oli segane lause, kuid lõppude lõpuks olengi ma segaduses , et mis üldse on jõulud aastal 2008....2009....2220....
Olgu, mis nad on, aga olgu nad teil kaunid, meeldejäävad ja head!

EMHJUMGW

Ikka on ilus

Üleeile oli ilus. Oli ilus pool tundi varem ärgata ja näha, et küünaldega jõuluvidin aknal, mis peaks kujutama lumememme, inglit, jõuluvana või kuuske, igatahes ühte neist(ma pole asja olemuses veel selgusele jõudnud), põles kardina taga nii, et tuppa jõudev valgus oli lihtsalt pööraselt lummav. Lisaks sellele veel see kondenseerunud külma vee lõhn, mis pakase tõttu kõikidele raamatutele aknalaual, mis hetkel meenutab küll rohkem raamaturiiulit kui aknalauda, õrna veekihi peale tekitas.
Tegelikult on selle aja jooksul, mil ma midagi kirjutanud pole, nii palju juhtunud, sest on kiire ja ma jälle unustan ennast kuhugi tulevikku...ei peaks. Alles siis, kui Stina, Lilithi ja Evaga laupäeva öösel kell 3 "Black Books`i" vaatasime, jõudis mulle pärale, et mida paganat ma oma mõtetega tulevikus teen, olevik on ju nii pagana hea! Kuigi tänapäeval leitakse vist, et kui inimene nõnda tunneb, on temaga midagi justkui valesti ja tehakse kõik, et inimeselt head tuju ära võtta. Ma langesin ka selle ohvriks eelmisel nädalal.
a)Viisin aja kokkuhoidmiseks sööklas ära ka sõbranna kandiku, kes oli natukene riisi järgi jätnud. Selle eest sõimas mind üks tore inimene läbi: "Mida sa mõtled endast, et toidu järele jätad, toitu ei rüvetata, see on täiesti lubamatu!" Mu püüdlused selgitada, et tegemist ei ole minu kandikuga, ei kandnud vilja. Sõimati teist korda veel.
b)Sain sõimata selle eest, et mu krae oli natukene koledasti kotirihma poolt alla vajutatud.
c)....Ja selle eest, et toetusin vastu aknalauda
d)Reedel virutas keegi uksega mu kandiku puruks. Söögiks oli peedisupp, mis moodustas sööklasse väikese peediveekogu. Mu püüdlused seletada koristajale, et likvideerin ise mopiga põhjustatud kaose, kandsid vaid poolikult vilja, sest koristaja oli grusiin. Õnneks selle eest ma sõimata ei saanud, teistel hakkas minust vist lihtsalt hale.
Iga kord mõtlen ma, kui tühised need asjad tegelikult on, kuigi paratamatult võtab see ära igasuguse inimesena eksisteerimise tunde, kuigi see kestab vaid 2 minutit, on see üks jälgimaid tundeid, mis üldse olemas on.
...iga päevaga näen üha enam seda, et helsinine unistus sellest, kuidas istun koridoris suure ilusa kuuse kõrval ja söön koos sõpradega mandariini, sealjuures kartmata, et keegi tuleb ja palub mul seletuskirja kirjutada, liigub suure kiirusega kaugusesse...
Kuid siiski on mu ümber nii palju toredaid inimesi, igaüks omade armsate veidrustega. Ja see on nii ilus.

Paralleele

Nädalane koolivaheaeg(?) on kui lapselt kommi äravõtmine.Või unenägu, milles hääl telefonis teatab, et oled võitnud endale ilusa punase jalgratta, kuid mõne hetke pärast ärgates pole enam märkigi mingisugusest telefonikõnest, veel vähem jalgrattast. Või kui viimasel ajal harvaesinev "tõeliselt hea uudis" lehes...noh, muidugi enne, kui avastad, et on 1. aprill. Ühesõnaga, neid võrdlusi võiks siia tooma jäädagi. Ma ei tea, kas olen ainuke, kes niiviisi tunneb, võimalik seegi, kuid hoolimata puhkamisest, mille suurima entusiasmiga koheselt käsile võtsin, ei ole viimasest märkigi: hoopis haigeks suutsin jääda. Viimasel päeval.
*Tegelikult tahtsin öelda hoopis seda, et täna uksest välja astudes avanes niivõrd ilus vaatepilt: taevas oli tõeline värvidepillerkaar!








Üks vana pilt kah, üle pika-pika aja.

Mul on tunne, et...

...homme purgist moosi asemel

leian hoopis külmunud kirsse...
Oh, palun, lülitage juba ometi see küte sisse!

8 päeva veel, siis saab see ka loodetavasti teoks.
Aga ma ei virise, see on tühi asi. Täna on juba küllalt palju jubedusi sündinud, mis küll kauged, kuid kas ikka on? Lihtsalt hämmastav, kuidas inimesed ei suuda millestki õppida, ka kõige hullemast- nüüd oleks tõepoolest viimane aeg teha midagi rohkemat, kui ohhetada iga uudisteuuenduse peale, milles üks number pidevalt kasvab. Mis vahet sellel on? Räägin küll vaid iseenda eest, kuid ootaksin palju parema meelega erinevaid arvamusi ja lahendusi, mis aitaksid järgmiseid võimalikke juhtumeid ennetada, mitte infoaportaalide külastatavust tõsta ja lugeda komentaare, mis enamjaolt koosnevad paarist rohkem või vähem ropust sõnast.
Tuttav juhtus mulle just hiljuti rääkima kunagi vaatatud etenduse "Popcorn" lõpustseenist. Nüüd ma mõtlengi, et tänane on järjekordne näide sellest kõigest.
....Ja üks laupäevapärastlõunane katsetus kah, kui juba postitamiseks käks.

See ongi muusika elav kehastus, jah, Sigur Rós!

Kas usud imedesse?Või vähemalt ühte neist? Mina usun. Uskusin varem ka, aga nüüd olen selles täiesti tingimusteta kindel nagu vankumatu tinasõdur. Sest olen vähemalt ühte oma silmaga näinud, kõrvaga kuulnud ja ülejäänud osaga minust läbinisti selle sees olnud. Jah, see ime sai täna teoks Rock Cafe-s.

Pidada kõrget nooti umbes 5 (mitte vast nii palju, aga tol hetkel tundus see veelgi pikema ajana)minutit hingamata kinni, puhtalt...

Mängida poognaga elektrikitarri....

Panna publik laulma, tantsima, plaksutama, värisema....

...on vaid tillukene osa sellest, mis mind isiklikult sõnatuks võttis.

Mõtlesin, et kirjutan rohkem, aga ei oska enam sõnakestki rohkem midagi seesugust lausuda, mis veel ütlemata ning ega ka midagi sellist, mis ei paneks pähe mõtet: "...nüüd ta on omadega vist küll puhta segi läinud...". -Niisiis ei ütle ma midagi. Aga imed ei olegi vist mõeldud kirjeldamiseks. Kui nüüd öelda, et neid peab omal nahal tundma, ei oleks ma ka vist täiel määral endaga nõus. Arvan, et neil peab laskma end sisemiselt ja välimiselt läbi ja lõhki kaasa haarata ja täielikult nende sisse minema, et nad saaksid endast ühe sügava jälje maha jätta. See kontsert oligi nagu uni, lühike kui hetk, aga nii pagana kaunis. Aga samas sellest ärgata on teistsugune tunne, palju parem, ma kordan, palju parem.

Märkamisaeg kui kuldne kogemus

Eilse võin mina küll enda seisukohalt riputada selle suve, kui mitte selle aasta ühe huvitavama ja elemusterikkaima ööpäeva kohale. Minu elu esimene öölaulupidu ja üldse esimene laulupidu, kus sai midagi enamat tehtud, kui ainult lauldud. Seda viimast sai otseloomulikult ka seekord kaare all tehtud. Ohtrasti.

Aga näha, mis kõik selles kaares tegelikult toimub ja kui palju tööd, vaeva ja sebimist selle taga tegelikult on, et kogu üritus õnnestuks ja olla ka ise üks tibatillukene kild sellest, oli üks kuldaväärt kogemus. Vaadata, koos tuhandete inimestega, kuidas Kanter heitis oma võiduketta, laulda koos pea 100 000 inimesega "Eestlane olen ja eestlaseks jään" acapellas, paisutas selle pisara, mis kogu peo jooksul vaikselt silmanurgas oli, eriti suureks. See ongi võimsus. Igal laulupeol on see olemas, aga eile oli see midagi täiesti teisedimensioonilist minu jaoks. Ei ole ju varem olnud nii, et 5 minutit enne selgub, et laulame koos Kaisa, Luisa, Inksi, Susanna ja veel kahe inimesega laulupeo lõpulugu laval koos Koiksoniga. See oli tore üllatus ja päevale ilus punkt. Ja tahaks öelda veel suur aitäh neile kolmele või kahele inimesele, kes kell pool neli öösel (või oleks hommikul vist õigem öelda)meile kenasti tasuta hääd morssi ja sibulasuppi pakkusid. See viimane viis tõesti keele alla. Oli üks tore ja võimas laulupidu, kus sai märgata, et kõik me oleme hinges endiselt üks, missest, et igapäev seda eriti välja näidata ei taha. Oleks mul võimalus ajas rännata, tahaksin hirmsasti näha, kuidas kõik veel 20 aastat tagasi oli, kõik ütlevad, et palju ehtsam. Muidugi. Aga alati kipub ju olema nii, et asjad headusest hakatakse aru saama alles siis, kui ollakse kaotanud , kaotamise äärel või just sellest võitjana välja tuldud. Aitäh veelkord kõikidele!

Vanad kahesed ehk juhtumus Prismas

Seekordse postituse tahaksin pühendada inimestele, kes on õnnetud. Inimestele, kes on õnnetud, sest paduvihma poolt tekitatud lombist teeääres sõitis läbi trollibuss ja nad märjaks pritsis. Inimestele, kes on õnnetud, kui keegi nende silme all viimase koogitüki letilt ära napsab. See on siin esimene kord üldse, kui ma kellelegi midagi pühendan.
Ennem ütlen veel, et pole just palju inimesi siinmail, kes poleks poes käies kokku puutunud pahas tujus müüjatega. Mitte ainult poes. Ja mitte ainult müüjatega.
Läksin järjekordselt poodi, et endale üks jäätis osta. See on justkui väike rituaaliks kujunenud suvine tegevus, milleta on möödunud vaid üksikud päevad. Võtsin kassajärjekorras seistes välja rahakoti, kus sees olid mu viimased viis kahekroonist, mis, võiks öelda, olid üsnagi päevinäinud kahekroonised ning ühel neist oli volditud nurgas tilluke pragu. Ulatasin nad müüjale, kelleks oli umbes 50-aastane proua. Ehk natukene vanemgi.Igatahes, proua selle kõige lihtsamas tähenduses. Ja sellele liigutusele järgnes dialoog:

Müüja tülgastaval toonil:"Issand, kui koledad kahekroonised!Vaata, nüüd pean mina sinu pärast neid sirgeks siluma hakkama ja ma raiskan oma aega."
Ma ei öelnud midagi. Mõnikord on targem vaikida. Tõtt-öelda, mõnikord ei oskagi kohe midagi kosta.
Müüja: "Issand, kas teie siis ei olegi endale pangakaarti teinud. Tehke kohe endale pangakaart!"
Mina:"Mul on küll...pangakaart..."
Müüja(veel põlglikumalt) : No miks te peate seda raha siis üldse sealt välja võtma, kui teil pangakaart on. Ärge enam kunagi võtke raha pangaautomaadist välja!" Seejärel viskusid alusele kolmkümmend tagasi antud senti koos ostutšekiga.
Ka seekord ei osanud ma minagi öelda peale üsna ilmetu "Tänan"i, võtsin oma jäätise ja lahkusin.
Olles just üleeile veelkord lugenud "Väikest Printsi", mis on vaieldamatult üks siiramaid, vahetumaid ja paremaid teoseid üldse, pani juhtunu mind veelkord täpselt samade asjade üle mõtisklema. Kui inimene juba pelgalt veidikene kulunud kahekroonise pärast ärritus, siis mõelda vaid, kui õnnetu ta elu üldse olla võib, kui isegi selles halba näeb. Ja temasuguseid on palju: neid, kes pole õnnetu saatusega , kuid näib, nagu teeks kõik, et õnnetud olla.
Kas polegi siis tavalisel vihmasel päeval astuda uksest sisse ja mõelda:"Oi, kui tore, et täna mind ükski auto märjaks ei pritsinud...või kui ka pritsis, siis:"Oi, kui tore, et mul on uks, kust sisse astuda!"Üks talvel tehtud vihmane pildike.
rRoYjvyGWl

Eilse päeva melu ja elu

Suvi oli juba juunist saati uksele koputanud, edutult. Nüüd aga lasti ta sisse. Kellele rõõmuks, kellele kurvastuseks "just nüüd", aga mul on õnn end nende esimeste hulka paigutada. Eile käisime suguvõsakokkutulekul. Palju nägusid, tuttavaid ja kontvõõraid. Ja valdava enamuse ehk 99% moodustasid need viimased. Palju nimesid, mis meelde ei jäänud. Palju toitu. Palju mesilasi, kellest ühe mälestus on end jäädvustanud ka venna käsivarrele. Ja tegevust oli küllaga, pidades silmas parmude eemale peletamist. Ühesõnaga, oli üks päikesepaisteline ning positiivselt meelde jääv päev. Üle pika aja nägin Liisi ja Meelist, selle üle on kõige rõõmsam meel. Ja ka seebikarp täitis järjekordselt kiusatust väikeste ilusate asjade ja huvitavate ja inimeste ajendil.

Viimasel ajal...

Viimasel ajal ei ole eriti midagi juhtunud: magasin maha "Väljamõeldud lood" ja ei saanud minna Plink- Plongilegi, pagan. Viimasel ajal on mõndagi juhtunud. -Leidsime aiast suure valge kajaka(pildil), tiib puru. Mõtlesime, mis teha: suurt lindu naljalt kinni ei püüa ja lahast ise omal käel ei valmista... . Meie antud räimed sõi õnneks ära. Praegu on ta loomaaias ja loodetavasti paraneb jõudsalt. -Stromkale on rajatud mänguväljak -alla 18 keelatud. mis kujutab endast küllaltki omanäolist jõusaali mändide all. Päris huvitav idee. Ja kaks seebikarbikajastust.

00:00

Naljakas: vaatasin nõutult pealkirja tühja kasti, märkasin kella-see viimane kajastubki pealkirjas. Mäletan seda kevadist päeva, mil tulin koolist ja rõõmustasin hetkeks, sest R-Kioski küljes rippuva Sl Õhtulehe kõige kollasemal lehel ilutsev pealkiri andis lootust soojaks suveks. Vot sulle. Isegi minu minimaalse arenguga statistikameel oskab vahet teha, et umbes 70% suvest ei saa läbi pehme kampsuni ja vihmavarjuta. Käisin eile 3. korda sel suvel ujumas. Üks null juurde ja tuleks senine kehvem aasta(ujumis)käik. Armastan vihma, aga ilmataat võiks kasvõi vahelduseks midagi originaalsemat välja mõelda. Mida siis teha neil päevadel, mil peenra kastmiseks otsest vajadust pole? - Tühjendada laadapäevadega kogunenud miniatuurset 7jäätiselist mäge, mis terve sügavkülmiku ühe riiuli ära hõlmab, võttes sealt jäätise ja asetades selle taldrikul mikrolaineahju sulatusreziimile ja võtta sama kiiresti välja, et jäätisest jääks alles külm kreem ja maitseb hää! -Tühjendada oma kangavarusid ja õmmelda endale midagi toredat kuni masin üles ütleb ja siis pärast pikka remontimistööd alustatut jätkata. -Tühjenda ajutiselt raamaturiiulit või raamatukogu ja lugeda häid kirjutisi. -Õppida itaalia keelt. Nimelt mõtlesin, et oleks tore, kui Itaalias olles kasvõi midagi öelda oskaks või aru saaks, või kasvõi Pisal ja pitsal vahet teha. Kogu see õppimine näeb hetkel välja nii, et oman raamatut, mis seda võimaldab, võtan ta magama minnes ette ja siis vajub silm kinni. -Süüa pelmeene( Rakvere? pelmeenid juustuga("tervelt" 20%) on tänane maitselamus. Päris head, küll aga natuke kallid teised.) -vaadata häid filme - Tegeleda ekstreemfotograafiaga: teatavasti ei ole vihm ja kaamera just parimad semud, aga pildid on väärt riskimist ja akude laadimist-see viimane valmistab mulle raskekujulisi häireid meelespidamisega. Lõpuks sain oma kadunud nõukaaegse aparaadi keldrist ja kavatsen sellega lähemat tutvust teha. - Ja muidugi kuulata head muusikat, kirjutada, joonistada, magada....ja linnas ringi jalutada. Juba Kumu ÖÖ`st saati on mul kindel kavatsus soetada kummikuid. Kuskil pole, ja kui on, siis ilma luukeredeta igaljuhul mitte. Igatahes, kui keegi oskaks soovitada head kummiku poodi, siis andke tuld kommentaaridesse!

Unenägu vol... ei tea

Nägin järjekordselt ühte väga kentsakat omataolist.
Sõitsin kellegagi Balti Jaamas öösel ning see keegi rääkis, et teab ühte uut omapärast restorani, mille omanikuks oelvat ta tuttav. Sõitsime. See asus kuskil Kalamaja ja Pelgulinna piirimail, vana maja. Läksime sisse. Vana maja peitis endast tõeliselt modernset ehitist, mis meenutas stiililt KuMu. Nägin kahte tuttavat, aga nad ei tahtnud minuga rääkida- niisiis istusin maha, aga kui see tegevus enam nii tore ei tundunud, läksin esimesele korrusele, kus peatas mind üks habemes mees ja ütles: "Ega sul kahte kopikat mulle anda pole?" Mina vastu, et ei ole, kuigi tegelikult mul oli küll, aga ei ole ju tarvis kohe oma rahakotti lagedale tuua, sest kunagi ei või teada, kellega tegu on. Minu eitava vastuse peale olid küsija taha rivistunud veel 3 temasarnast kurja(mit), kes vaatasid kõik mulle küsivate nägudega otsa ja siis ütlesid: "Olgu, aga et sa teaks, põrandaalused asjad nii küll ei käi..." Selle peale jooksin ma ruttu sinna, kust olin tulnud, ehk tagasi teisele korrusele. Poolel teel mõtlesin, et jah, parem annan neile selle, mis tahetud, sest mõte põrandaalustest tehingutest ei olnud just kõige meeldivam. Läksin tagasi ja andsin talle ühe kahekopikalise, mille peale ta küsis, et kas tõesti see on ehtne ja kas tõesti ma olen just Venemaal käinud ja sealt selle ikka toonud? Seekord sa ta väriseva häälega öeldud jaatava vastuse ning pakkusin talle suurest hirmust ka veel teist kahekopikalist. Mehed olid õnnepisarates. Ja ka mina olin õnnelik...imelik küll, et vaid ühe asja üle. Selle üle, et sain oma vene peenrahast lahti ega pidanud seda valuutapunkti vahetama minema.
-Vot sellist imelikku asja vaatasin täna öösel.
____________________________________
Päeva lugu: Vast-"Lost"

Hetkeemotsioonid

Mind valdab hetkel:

A) Raskeloomuline Laiskus, sest ma ei viitsi/midagi teha juba pikemat aega.
B)Eufooria, sest liiguvad jutud, et Sigur Ros tuleb 23. augustil meie väiksele Eestimaile Rock Cafe-sse
C)Valu- Sest kukkusin võrkkiigelt Tõnise süül 18 korda alla.
D)Segadus, sest sattusin täna üle saja aasta üht horoskoopi, milles oli kirjas, et kompottide ja kurkide soolamine tuleb mul sel hooajal hästi välja, aga sääsetõrjevahendiga ärgu ma liialdagu, sest muidu tekivad hallutsinatsioonid. Kästakse meelde jätta siniste silmadega inimeste nimed ja autonumbrid. Ja planeetide seis soosib sahtlissekirjutamist. Hmm...?

Õnneks ei olnud ma ainuke. Kaksikud näiteks peaks metsas nähtud kummilohvi endale koju vedama, sest see aitab vaime eemale peletada. Veevalaja näeb aga oma armastatut siis, kui on pealast jalatallani märg.

Lisaks sellele nägin unenägu suurest karvasest ämblikust. Ja siis nägin teist unenägu suurest ja karvasest ämblikust, ainult, et see viimane ei olnud enam unenägu ja ronis mu seinal ning nüüd arvatavasti kellegi teise omal.

Eile üritasin teha sitast saia, ent välja kukkus nagu alati...asi. Asi on peaaegu nagu sai, ainult tähtede järjekord on teine. Ühesõnaga, ei tulnud sest teps mitte seda, mida olin vaimusilmas kujutanud. Ja karm eksperiment sai tõestatud, et ega sa 4 megasest digikaamerast peeglit ei tee. Isegi kõige suurema tahtmise juures mitte. Aga midagi neist siia mitte panna oleks minust väga ebakena. Nii et siin on mõned.

Natuke KUMUst, Jaanist ja tordist...

Lõpuks ometi on puhkus käes: täitsa mõnus tunne teine. 20. käisime Kaisaga Kumu ÖÖ`l. Väga vahva oli. KÖÖK oli muidugi vaimustav ehk siis oivaline, nagu see sõna inimeste poolt ka lava ees kuuldavale lasti. Mugison kah mõnus ning avastasime midagi toredat veel, mille Kaisa pärast kindlaks tegi: They came from the stars I saw them. Ja loomulikult palju toredaid omapäraseid ja sõbralikke Isiksusi, just, mitte ükski muu sõna siinkohal ei passi. Mõnus!

Ah, neljapäeval tegi ema küpsisetorti.

Laupäev:Siis käisime Piia ja Miia sünnipäeval. Kokku on neil vanust nüüd neli. Jõime jälle palju limonaadi ja muuhulgas vaatasime ka Jalgpalli EM-i Venemaa vs. Holland. Sõime torti.

Pühapäev: Käisime Riina sünnipäeval. Sõime torti.

Esmaspäev: Jaanipäev.Vihmane. Istusime toas, süües šašlõkki, seeni ja....torti. Õhtul läks ilm ilusaks, jalutasime Stromkale, kust ma suhteliselt kiiresti tagasi pöördusin:halb muusika(loe: sült), palju purjus lapsi, veel rohkem purjus venelasi-ühesõnaga, mitte midagi meeldivat minu jaoks.

Ja No more TORTs!

Uus

Äratuskell heliseb. 8. Ah, magan veel 15 minutit... Ärkan uuesti. 8.55. Kell on vale?Ei, paraku mitte. Pean viie minuti pärast ehk 9.00 juba tööl olema. Pagan!
Ma ei ole vist viimasel ajal end nii kiiresti liigutanud kui eile. Otse voodist tööle, aga ma jõudsin. 1-minutilise hilinemisega. Küll on hea, kui töökoht asub su elamisest teisel pool teed.
- see oli Massive Attacki järgne päev. Üritusest endast saab mingisuguse ülevaate siit. Jah, tegin endale teise blogi veel, muidu läheb see siin liiga kirjuks ära.

Suvi

Iga lõpp on millegi algus- seega on kooli lõpp töö algus ja töö lõpp puhkuse algus. Elagem selles teises etapis kuni kahekümnendani. Teine päev tööl oli juba täitsa tore ja asjad pea-aegu käpas, kuigi enesekindlust oleks vaja, aga eks see tuleb kogemusega, loodetavasti.
Täna oli selle hooaja viimane Meero ja meid oli kohal 3. Sõime, rääkisime, laulsime, pärast läksime Kaisaga vanalinna jalutama ning otsustasime selleks tarbida mõõdukas koguses väikesi tänavaid. Ühe lõpus olime sunnitud pikemalt peatuma, sest proovikast tuli muusikat, ja veel pagana mõnusat muusikat, mis tõmbas ligi teisigi. Laskusime arutellu ühe inglise turistiga, et kes seal küll parasjagu mängida võiks. Lõpuks suutsime kuuldu põhjal tuvastada, et tegu oli Ansambliga. Siis avastasime, etMari, Lyn ja veel paar tuttavat nägu esinesid parasjagu vägevalt ja seejärel suundusime koos koju. Tegelikult mahub siia veel paras posu igasuguseid vahesündmusi, mis kõhu kõveraks kisuvad, aga ma hetkel ei viitsi neist pajatada...Aga oli mõnus vanalinnahõnguline õhtu. Selletaolist pole kaua olnud, suur suvi õnneks ees.

Bizarre

Homme on see kõik põhimõtteliselt läbi ja järgmine esmaspäev on sellega tõeliselt kõik: kooliga.Selleks aastaks. Ja ausalt, ma ei taha matemaatikast enam rohkem midagi kuulda ega näha ega ka tarvitada mitte, kuigi seda peab tahes-tahtmata tarvitama, suureks kurvastuseks, isegi suvel. Homme on selles üleminekueksam(Suck the egg, ausõna). Terve nädalvahetus on käinud töötähe all. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Niki laulis mu akna all"Äike, päike!", olgu, mitte küll päris akna all, küll aga Hipodroomil, mis tegelikult ikkagi on ju peaaegu akna all, kus toimus mingisuguse õhtujuhi kommentaaride põhjal, mis loomulikult ka meieni hästi kuuldusid, romuralli, aga võim oli nii hullusti põhja keeratud, et sellest ärataks ka suurima unekoti laupäevasel päeval. Mõtlesin, et millega ma selle küll ära olin teeninud. Suhteliselt õudne oli.

Eile oli üle mõningaste aastate jälle hea Eurovisioon(kuigi minujaoks olid vaid kolm laulu head: Prantsusmaa, mis oli Eurovisiooniks liiga hea lugu, Bosnia ja Hertsegovina, millel oli mõnus lõppuosa ning Soome, kellel oli suhteliselt hea lugu, aga mitte midagi erakorselt head, aga siiski naaber, et), aga seda sellepärast eelkõige, et keerasin paralleelselt telekaga käima R2 Juure ja Kivirähu kommentaarid, mis (nagu esimeses poolfinaalis) olid lihtsalt geniaalsed! Ülejäänu Eurovisioonist oli loomulikult jama, pidades silmas grillbroilereid(kelle kõrval kalkun mõjus isegi ilusana),lüürika(Statistikat tegema ei hakka, aga 80% olid küll sisuga:" sa sobid minule, nagu viinamarjad sobivad viinamarjaväätidesse, paneme pidu ja sa ei ole minu jaoks liiga ilus!", keegi eriti viisi ei pidanud, eriti veel esimeses voorus, eesotsas võitjaga.Igatahes saab nende kommentaare kuulata SIIT.

Nägin täna täielikult sürri, tegelikult siiski pigem reaalsusesse kalduvat unenägu, mille tegevus toimus homses. Eksam oli läbi, suhteliselt hästi läks, olime Keidyga viimased ja hakkasime koos koju minema, aga siis avastasime, et meil on kõhud jõle tühjad ning otsustasime selle vea parandada ja kuskile sööma minna. Läksime Hella Hundi juurde, aga see oli kinni ning seejärel kõndisime vanalinnaäärsesse puhvetisse, mis nägi välja nagu putka, aga nimi oli "Puhvet". Tühjadel klaaslettidel asetsesid kolm muffinit ja üks kõrbenud väljanägemisega kringel. Keidy tahtis aga osta jäätist ning noorelt, u 18aastaselt, müüjalt küsides sai ta vastuse, et meil ei ole. Keidy aga teadis, et neil on seda alati olnud ning selle peale vastas müüja, et ta unustas jäätisekarbi külmikusse panemata ning kõik on sulanud. Aga kuna Keidy tahtis niiväga jäätist, oli tal ükskõik, mis kujul see eksisteerib- niisiis ei jäänud teenindajal muud üle, kui väikese karbi, kus sees oli vedel karamellijäätisekissell, jõi sealt karbist pool ära ning ülejäänu valas topsikusse, mille seejärel Keidyle ulatas. Siis olid kõik õnnelikud. Rohkem ma ei mäleta.

11:11

Kuna ma avastasin, et eelmine post oli järjenumbriga 111, siis oleks väga teemakohane ära märkida selline kena omapärane lugu, mmis mulle sellega seoses meelde tuli, nagu 3 pead"11:11" ja loomulikult see ilus "Taevaluugid", mis vihmase ilmaga, nagu seda oli pühapäev, ideaalse meeleolu lõi. Või üleüldse see kollektiiv väärib eraldi tähelepanu, sest plaadi jaoks mul hetkel raha ei ole. Eliit 3 peale läks kõik viimnegi ära. Täitsa võimatult hea asjaga on tegu. Parem kui eelmised ning iga lugu, ja seda täiesti eranditult, on parem kui väga hea. Võib-olla see ongi põhjuseks, miks mu lemmiklood vahetuvad pidevalt-see ongi ühe hea albumi tunnuseks. Arvan, et mu cd-mängija ütleb arvutil varsti üles.
Mulle ei meeldi, et meil on šveitsipäraste munade retsept prantsuse keeles pähe, sest esiteks:
a)ma olen väsinud esiteks sellepärast, et läksin eile hilja magama. b)Olen üleüldse väsinud juba mõnda aega üldiselt ja kerge pohhuiismitunne on võimust võtnud. Viimased pingutused küll ja olen seda ka teinud, pidades silmas pingutamist, aga tulemusetult: kõik läheb ikka sinna sooja kohta. Väsimus on vist selle taga ka.
Neljapäeval on nö. vene keele suur-suur-suur vastamine ja inka experimental töö, mille taolist mingisugusel väga algelisel moel sai katsetatud vist kuuendas, aga ilmselgelt tuleb selleks õppida, ja siis veel keemia laboratoorne töö- kõik see neljapäevaks. Kolmapäeval on aga Kalev/Cramo vs Tartu Rock, mida mitte vaatama minemine ei tule kõne allagi, õnneks on Meero esinemise tõttu varem ja ma jõuan.
Ühesõnaga ma ei tea, mis on selle posti mõte.

kümne aasta tagune kakaolõhnaline nostalgia

Mäletan nii pagana hästi üht õhtut, mil ema küpsetas kooki ja suures potis kees kuum kakao, päris kakao, see õige, mida enam siinmail saadaval ei ole (Küll aga ostsin kaks pakki Venemaalt, kümme rubla tükk). Istusime kella üheksaks teleka ette. Algas "Viimne reliikvia". Vot see oli sündmus. Umbes nii oli igal korral, kui ETV seda taaskord näitas. Aasta oli siis kuskil 1997-8. Mõned armsad hetked süübivad jäädavald mällu. See oli mu esimene lemmikfilm, mida enesele täisti teadlikult tunnistasin, film, mille lihatükistseen ajendas mind viieaastasena kana teistmoodi sööma, nii nagu see paistsis ekraanilt. Muusika, mis mängis mind unelauluks tuttu. Praktilis-teoreetilised küsimused kirjatuvide ja hobuste kohta. Mäletan neid nii hästi.
Seda ma siiski ei osanud oodata, et " Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad "lugedes hakkavad repliikide hääled paralleelselt lausetega kõrvus kumisema. Kuigi eks nad päris erinevad ole, raamat ja film, aga ka see oli omaette ehmatavalt. . .olgu, eesti keeles ei ole seda sõna, seega las punktid täidavad oma üht külge oma mitmekülgsest otstarbest.

?

On lihtsalt räigelt palju põhjuseid, miks just praegu ja kohe magama minna: kell on ju siiski kohe 02.00, aga miski sunnib mind siia kirjutama, sest pole seda, tunnistagem ausalt, viimasel ajal eriti tihti teinud. Olen väga hästi teadlik sellest, mis mind homme ees ootab: ärkan, avastan, et on emadepäev, sööme kooki ja siis tapan, et oih, meil hakkab pooleteise tunni pärast esinemine ja kiirustan minema.
Viimane nädal on olnud segane. Kolmapäev oli kõige tipp. Tulin koolist, läksin Meerosse, kell 9 koju jõudes tahtsin hakata keemia suureks tööks õppima, aga mida ei ole on vihik, mis oli jäänud Dorise kätte. Niisiis saigi ta umbes pool kümme toreda kõne, mille sisu oli umbes:"Tere Doris, ütle mulle palun, mida ma nüüd teen...".Kuidagimoodi sai Ta mulle lõpuks saata fotod mu osadest vihikulehtedest, mida tähtsaimaks pidasin. Tegelesin sellega kella poole kolmeni. Järgmine hommik oligi töö ja ma ei mäleta absoluutselt, mida seal tegin või pidin tegema- pole ka ime: olles just hiljuti(mitte päris hiljuti, aga...) lugenud artiklit selle kohta, mõtlesin, et tõsi ta on: täiesti tervistlaastav tegevus. Neljapäeva õhtul oli esinemine, ilm oli ilus ja Ehala "Tõeline jõud" jäi terveks päevaks kummitama. Üleüldse möödub iga sekund suvele mõeldes, eriti täna vanalinnas jalutades. Tegelikult mulle meeldib, kui see on rahulik: vähe inimesi tänavatel, igaühel eesmärk kuhugile jõuda, värvikas tänavapilt ja mõnus hõng. Täna nägi vanalinn välja nagu sipelgapesa või õigemini väga tavaline suvine sipelgapesa: soomlased ja inglased eraldatuna välikorvikutesse õlut rüüpamas, teised lahutamatud fotokaamerast( mis on iseenesest tore), aga mille ette oli võimatu mitte jääda(mitte enam nii tore).
Eile koolist koju tulles nägin midagi jäädvustusvärilist, aga ei omanud tol hetkel digikat, millest mul on kahju. Lille peatuses McDonalds`i aiatagune oli võililledest kollane, nende keskel tegi keegi mõnusat lõunauinakut. See hetk...oli ilus. Omamoodi. Natuke nukker.Võluv. - seda ma tahtsingi kirjutada. Läks teemast väga mööda seekord.

Ma naudin pilvepäikest

Olen viimasel ajal kuidagi laisaks muutunud selle asja suhtes siin. Võib-olla sellepärast, et midagi eriti tähtsat ega huvitavat ei ole juhtunud või juhtub minuga ebaharilikkusi lihtsalt nii tihti, et nood päris tavalisteks muutunud. Ja sellepärast ka, et on kiire: homne paneb kena alguse hullumeelsele nädalale, millesse mahub vähe uneaega. Või siiski, sellele viimasele tahaks rohkem voli anda: võimalik kuidagi korraldada. Vähemalt on nädalavahetus ilus olnud. Eilse eesmärk oli Kaubamajast soetada Eliit 3, aga ma ei suutnud seda leida, aga see-eest läksin sinna hoopis läbi vanalinna ning ostsin Nunne poest vene rullijäätist, mis minu ootusi pettes ei olnud pooltki sama hea kui Venemaal. Vähemalt sai ilusa ilmaga üle pika aja rahulikult, kiirustamata jalutada. Kuigi oleks hea meelega metsa koristama läinud, aga maha magasin, nagu viimasel ajal enamus asjadega juhtub. Mis toimub?!
Täna tegime selle aasta esimese grilli ja tunnen, nagu oleksin põdra või kellegi seesuguse üksinda nahka pistnud. See ei ole eriti tore. Tegelikult tahaks hirmsal kombel kama, aga keefir on otsas ja kõht ei mahuta. Niisiis lisasin siia Viiburis meie poolt valmistatud kama pildi, enjoy!
"Chalice- Ilu päästab" on väga armas laul, mis vallutanud mu playlisti.

Linnulaat ja tuhnime mälestustes

Üks mõnus nädalake on jälle möödas viimasest postitusest. Rohkemgi veel. Tõsti jube "originaalne" algus, see tüütab ennastki juba, aga mis seal ikka.
Täna pole Meerot: KÕIK on haiged...või vähemalt mingil määral, valus kurk on ikkagi ju märk sellest, et ei oleks pidanud end soojast kevadilmast eksitada lasta ja lühikeste varrukatega pluusiga praktiliselt terve laupäeva ringi laskma. Toimus nimelt Koigi "Laulukarusselli" eelvoor, kus käisin seekord žüriiliikmena. Õnneks ei osutunud otsustamine kuigi keeruliseks: kohad said need, kes viisi pidasid, ehk siis neljakümnest osalejast pidasid enamvähem viisi 10, rääkimata siis laulmisest mõnu tundmisest, aga võib-olla nad ei näidanud seda lihtsalt välja, kuid siiski olid ka üksikud 2-3, kes seda ka tegid. Oli teistmoodi kuulata neid: kohati kurb, kohati tekkis suur küsimärk silme ette, et millega need lauluõpetajad tegelevad, sest kuni 10aastaste laste puhul sõltub ju peaaegu kõik neist, muidugi, oleneb ka õpetatavast, aga siiski. Kõik lood(oli küll paar erandit) olid fonogrammidelt, aga oleks siis normaalsed fonogrammid olnud, aga need olid puhtad karaokefonogrammid: midagi polüfoonilise ja MID-i helina vahepealset. See oli kurb. Lauluvalik oli tingitud parasjagu leiduvatest fonodest ning sellest tingitult ka lastega absoluutselt mittearvestav: valed laulud, valed helistikud. Siiski, tekib küsimus, kas tõesti ei suuda üks lauluõpetaja isegi "Hiiretipsu" klaveril ära mängida. Siiski oli üks tore päev: pärast võistlust läksime süüa otsima, aga kuna "Musta täku tall" ja kõik teised olid kella viiest suletud, läksime hoopis Kirje ja Kertu vanaemale külla ja saime imehead sööki ja vahtramahla(!!!)
Tõnis tõi keldrist pealtnäha kõige tavalisema kilekoti, mis hiljem, kui mina, uudishimulik, nagu ma olen, vaatama läksin, mida see õige täpsemalt endast kujutab, vägagi eriliseks osutus, sest sisaldas igasuguseid erinevaid vihikuid ja töövihikuid umbes viie kuni kahe aasta tagusest ajast. Kopitanud inglise keele testidevihik ja prantsuse keele teise klassi kaustik pakkusid küll päris palju nalja.
Vaiko Eplik ja Eliit on, ma vaatan, jälle hakkama saanud lihtsalt hämmastava sünnitisega" Linnulaat". No täitsa lõpp, kui geniaalne lugu!

Reisipäevik "Kontsertreis Viiburisse"

See on täiesti esimene kord, mil katsetan midagi seesugust- kirjutada reisiblogi.

Niisiis, saage osa ühest suurest kogemusest, proovilepanekust ja seiklusest Venemaa aladel.

15. aprillil alustasime reisi Viiburisse, eesmärgiga tutvustada Eestimaad ning eesti kultuuri, toitu ja muusikat sealsetele venelastele. Meero(Kaisa, Karolin, Virge, Kätlin, Kärt, Agnes, Luisa, Anu, Marie ja mina) ja Kuljus, kunstinäitus ja eesti toitude esindaja.

Viiburi reis osutus üheks omapärasemaks omataoliseks mu elus, sest see oli lihtsalt niivõrd erinev kõikidest teistest, mille eesmärgiks tuua välja kõikide riikide positiivsed küljed. Seekord nägime seda pahelist maailma, mis asub teisel pool Narva piiri, ilma roosade prillideta. Just sellisena, nagu elu tegelikult on.

Järgnev tekst sisaldab auklikke teid, hallitust täis "hotelli", täiskusetud voodilinu, kolme laipa, kaht bussiõnnetust, vene perverte, kilomeetrite viisi puulobudikke ja tulekahjusid, mis tingitud massilisest kulupõletamisest, prahti, haisu, hallitust, tolmu, roiskunud vett ja palju muudki. Loomulikult ka palju (tragi)koomilisi situatsioone ja erakordseid elamusi ning emotsioone, mida ma kahjuks eriti hästi edastada ei suuda. "See kirjutis võib lugejale näida pelgalt fantaasiarikka väljamõeldisena, " öeldi mulle, aga see siin on tegelikul tolukorra leebe kirjeldus.

Tagantjärele mõeldes olen ääretult õnnelik mulle antud tohutu kogemuse üle. Võin öelda, et see oligi see vajalik asi, et aru saada, mis on õnn. Olen õnnelik inimene, sest mul on võimalik igal hommikul tõusta oma pehmest voodist, katus peakohal ja riided seljas. Saan hommikul ärgata mõtteta, et äkki jääb tänane bussisõit tööle viimaseks. Mulle on antud võimalus elada Eestis- see ongi Õnn.

17. aprill

Mul on kahju, et kirjutan sellest alles täna, 19. kuupäeval, aga nüüdseks olen end täielikult kokku korjanud.

Ärkasime kell pool 8, sest äratuskell vedas mind järjekordselt alt. Tegelikult ei ole ta mind kunagi pealt vedanudki, sest ei ole kunagi oma põhikohustuse täitmisega veel hakkama saanud.

Tahtsime Virgega pesema minna, aga kui ta valvelauast võtit küsis, ei näinud ta seal ainsatki hingelist. Teisel üritusel, mis leidis aset umbes kümmekond minutit hiljem, kuulis ta valvelaua alt norskamist ja selle tekitajaks oli ei keegi muu, kui valvelauatädi, kes talle unenägu nähes võtme ulatas ja seejärel oma tegevust rahulikult jätkas. Duširuum oli jääkülm; Suured veepiisad katsid lage ja valge tool oli veelgi mustem. Kaisa, Kärt, Karolin ja Anu tulid ka järjekorda, seejärel saabus koristaja- oh, õilis ennenägematu nähtus, kes teatas heasoovlikult, et all on teine pesemiskoht veel, mis tegelikult juba ammu meile veeögi rämedama nähtusena teada oli, niisiis mõjus koristaja üleskutse vaata, et vähekene irooniliseltki.

Pakkisime asjad ning otsustasime oma kajutisse teiste külastajate eeskujul mingid märgid endast maha jätta, mitte küll loomakombel märgid, nagu eelmistest postitustest lugeda võib, aga viisakad. Kui keegi peaks juhuslikult oma edasises elus sattuma laev-hotelli "Korolenko" 28. kajutisse ja leidma parema ülemise koiku juurest kaks imetillukest hariliku pliiatsiga kirjutatud L-tähte, mille juures paikneb 15-17 aprill 2008, siis teadke, et olen üks teie saatusekaaslastest.

Jätsime hüsteeriliselt nuttes oma koduga hüvasti (AROONIA) ja suundusime eelviimast korda sööma restorani " Gloria", kus mulle otsustati mitte süüa tuua. Sellele järgnes apteegikülastus ja Hematogeenijaht(6. 70 rubla!, eestis maksab 11.-, muide). Teadagi, et tänapäeva hematogeeni pulliveresisaldus on nüüdseks saanud müüdiks, mida vanemad räägivad oma lapsukestele siis, kui neil ei ole parasjagu kaasas 11 krooni, et osta seda toredat maiustust. Nii on see Eestis. Venemaal aga mitte ning kahjuks taipasin seda alles siis, kui terve batoon oli manustatud ning suus oli täielik veremaik(hiljem, kui ema pakendilt koostisaineid tõlkis, osutuski see tõepoolest vereks). Peale seda algas linnaekskursioon ja giid unustas linna tähtsaima ehitise ära, aga vähemalt on mul jällegi üks pilt kollektsioonis "Leeni vs. Lenin" juures. Vabat aega oli 45 minutit ning käisime Supermarketis ehk siis suurimas poes linnas, umbes sama staatusega, nagu meil on Stockmann, aga see nägi välja täpselt nagu kunagine Lahe pood, mis võib-olla eksisteerib veel tänapäevalgi Lille peatuse juures asuvas majas, kuigi märksa kenamal kujul.

Lõunasöök, ühtlasi ka viimane olemine "Glorias", kus mulle otsustati kahte esimest rooga mitte tuua, nagu ka söögiriistu, aga paludes siis ettekandja viisakalt enda juurde ja küsides: "Adin loška, noš ja kafoška, " , sai ta küll naerukrambid, aga vähemalt sai ta minust aru ja oli nõus mulle isegi seaprae tooma, see oli suhteliselt söödav, niisiis ma kasutasin harukordset võimalust ja sõin.

Kodutee visi meid Peterburi poole. Teel nägime palju hirmsaid maju ja kõik ülejäänud teeosa, mis ei eksisteerinud laguneva küla näol, oli mets, täis prahti ja sodi. Ühtäkki nägime hirmsat bussiõnnetust, kus kabass oli sõitnud otsa turismibussile, mille esiots oli täielikult puudu, samuti nagu küljed, ühesõnaga, see ei olnud enam buss, isegi bussi moodi mitte. Selle kõrval vedelesid kaks laipa, üks olevat veel bussis ning teel seisid politseinikud. Edasine tee oli tõeline närvikavarets, pöidlad pihus ja süda kloppimas. Kahe kilomeetri pärast nägime üht rekkat, mis lamas kraavis ega meenutanud enam rekkat- see oli viimane pauk. Järgnevalt oli iga kolme kilomeetri tagant üks pärg, mis oli asetatud teeäärde õnnetuspaikade mälestamiseks. Jälgides natukene sealset liiklust, leidusid vaid vähesed autod, milles istuval autojuhil ei oleks olnud ühes käes rool ja teises viinapudel. Tundsin end õnne tipul olevat, kui paistma hakkasid esimesed Peterburi eeslinna majad, ja et olin elus. Seejärel käisime poes ja ostsin kaks kilekotitäit süüa. Piiril läks kaua, sest meie kõrvale saabus meist pool tundi hiljem liinibuss Tallinn-Peterbur, mis oli oma graafikust üle tunni ees, aga millele anti eesõigus. Ootasime, süües viineri-, kapsa- ja moosipirukaid ning juues Cido mahla.

Umbes tunnikese pärast leidis piiripunktis aset teine sündmus- WC. Elu on ilus, mõtlesin. Olin just seda hetke ammu oodanud, tähendab, terve bussitäis oli. Eesti tollis lasti meile narkokoer bussi, kes sai kõikide poolt pika pai ning meisse suhtuti tõeliselt hästi. "Kohe näha, et vanad sõbrad..." Telekasse pandi film " Cavebear`s clan", mis peaks vist eesti keeli olema "Koopakaru klann" Jäin magama. Poolel teel ärkasin kuumade bussiradiaatorite mõju tõttu ja ütlesin: " Kuulge, mu jäätis sulab!" Just, olin endale kaasa ostnud jäätise, mis bussis radiaatori alla sattus. Kaisa mõtles vahepeal radikate külmemale režiimile lülitamist bussijuhile serveerida lausega" Tere, kas oleks võimalik radikaid natuke külmemaks keerata, Leeni jäätis keeb." Hõissa, manustasin juues jäätise reede hommikul. Pool 12 õhtul saabusime Balti jaama, kus Virge teatas, et võtab takso. See tekitas paljude peade kohale suure küsimärgi "Taksoga Turbasse?", aga ta vastus oli palju parem:" Ei, Rock Cafe`sse!" Nii oligi. Keskööl saabusin koju. Kodu, kullakallis, pehme voodi. Kodu- see on rohkem veel, kui sõnas selgeks teeb, kodu- see on headus, mis meid paremateks teeb. Reisi Lõpp.

16. aprill

" 16. märts. Kell on 2. 45 öösel vene aja järgi. Paremas ülemises koikus. Äärmiselt unine."

(Parandus: tegelikult oli 17. aprilli öö, aga ma olin liiga unine õige kuupäeva jaoks.)

Ma ei mäleta, mis kell me täna ärkasime. 8? Igatahes otsustasime hommikul Virgega duši(ruumi?) oma silmaga kaema ja järele proovima minna. Jah, me võtsime selle julguse kokku. Tegemist tegelikult mingisuguse duširuumilaadse ollusega, aga mitte päris, sest selles asus küll dušš, aga ruumiks seda siiski nimetada ei saanud. Peale eelpoolnimetatu asus seal veel üks valge , umbes 60kraadise nurga all valge plastiktool(täpselt selline, mis kuulub tavalisse komplekti "4 aiatooli+laud+päikesevari". Aga sealne oli ainueksemplar, kaunistatud umbes sentimeetripaksuse räpakihiga, mis koosnes enamasti mustadest surnud naharakkudest, natukene surnud juuksekarvadest, ülejäänud oli niisama mustus. Pesin hambaid Värska rabarberiveega, mis suhkrusisalduse tõttu mu hammastele eriti ei meeldinud. Lõppkokkuvõttes tundisn end pärast pesu veel mustemana, kui seda olin ennem.

Seeejärel suundusime tuttavasse ja luksuslikku Gloria restorani, kus meile pakuti veelgi tuttavamat(eilsest tuttavat) kapsasalatit ja veelgi luksuslikumat juustuvõileiba.

Edasi suunati sammud Viburi kindlusesse, mis oli meie esinemispaik. Seadsime oma asjad valmis, tegime proovi ning aitasime kama ja võileibade valmistamise ning Vana hea pealinna väljavalamisega. Kella kaheteistkümnene kontsert läks hästi ja meid võeti suhteliselt soojalt vastu. Meile räägiti, et tung sinna oli nii suur, et kõikidest koolidest valiti välja ainult paar inimest, kes meid ja Kuljust kuulama said tulla. Ehk siis Viiburi eliit, mis koosnes enamasti teismelistest vene poistest, kes paistsid end tundvat maailma kõige õnnelikema inimestena, kui said kuidagi kätte klaasid Vana Tallinnaga. Konverentsil, kus pakkusime ka eesti toitu, küsisid kaks vene prouat mult vene keeles midagi ja ma vastasin "tšornõi hljeb i masla", aga konks asja juures on see, et mul ei ole siiani õrna aimu sellest, mida nende küsimus tähendas, aga midagi on ju viisakas vastata.

Lõunasöök toimus seekord veelgi tuttavamas kohas.......restoran "Glorias"muidugi, kus sõime veelgi tuttavamat kapsasalatit ja seenesuppi, teised said kiiremini ka oma viinerid ja friikartulid kätte. Mulle otsustati neid mitte tuua, isegi pärast mitmekordset küsimist, jõudsid need kohale 20 minutit pärast seda, kui teised lahkunud olid, seega oli kontsertini aega kõigest pool tundi. Viimane läks hästi, "Kodulaulu" lõpuks ei pidanud ma vastu ja kummardus tuli koos pisaratega, aga võrreldes kodu ja Viiburi kodu(st) olemist-kodu see on rohkem veel, kui sõnas selgeks teeb.

Peale kontserti läksime omandama pidulikku õhtusööki restoranis "Gloria", kus lubati meile spetsiaalset "Firmarooga". Ootasime huviga ja lõpuks see saabuski-firmaoog ehk hommikune seenesupp, milles olev vedelik oli nüüdseks asendatud õliga ning peal ilutses suur hunnik ketšupit, mille kõrval teine hunnik hapukoort. Sõin sealt ära kõik asjad, mis olid vähegi seene moodi, ehk siis mitte midagi. Nii toimisid ka paljud teised.

Õhtul anti meile vaba aega ja tutvusime Viiburi vaatamisväärsustega nagu venelased, põdrad selle kõige otsesemas või siis täis topitud tähenduses( sest soomlasi seal protsentuaalselt ei ela) ning erinevate hoonetega, mille pildid asuvad teksti kõrval. Jalutuskäigu lõpul laulsime kohaliku luksushotelli kohvikus hüvastijätulaulu" Ilus ilm" Eesti Vabariigi kultuuriatašeele, pärast mida leidsime palju kohalikke elanikke uksest ja aknast meid uudistamas...nagu mingisuguseid põdratopiseid. Kohaliku mehe sõnul, jah, just selle sama, kes ei suutnud ikka veel arusaamisele jõuda, kes ta on, ei pidavat eestlastel, soomlastel, inglastel ja sakslastel midagi vahet olema. Õhtul hilja rääkisime KKK(Kaisu, Kärdi ja Karolini) toas mõnusalt Chalice`i, Ehalat, Dagöt ja teisi kuulates juttu. Sellele järgnes elu hirmsaim tualetielamus-Põrand, paber, lagi, seinad- kõik olid täis konkreetset ******.

Homme on ärasõit 9. 15. Tegelikult olen siinsete elutingimustega isegi tasapisi ära harjuma hakanud. Und!

15. aprill(ehk 16. aprill kell 00.30)

Laev-hotell. Tuba nr. 28. Ülemine parempoolne koiku. Kell on pool üks öösel vene aja järgi.
7. 15 alustasime oma sõitu Balti jaamast Viiburi poole. Sõitsime ja sõitsime ning saabusime Peterburi. Seal sõime lõunat ühes suures kaubanduskeskuses, kust meid lõpuks välja visati, sest tahtsime sellest pilti teha. Huvitav. Peale seda toimus ekskursioon, mida viis läbi üks Peterburis elav eesti proua ning peale seda seadsime suuna Viiburi poole. Pärast piiri muutusid teeolud silmapilkselt. Hüppasime kuni Peterburini konkreetselt oma kohtade peal, sest tee oli nagu üks suur meteoriidikraatrite tekkepunkt, polnud kohta, kus poleks asunud auk. Kohale jõudes läksime kõigepealt sööma restorani "Gloria". Salat, supp, praad, muffin, aga ei midagi juua. Nuga oli nii nüri, et ei suutnud poole tunniga lihast jagu saada- niisiis tegevus jäi lõpetamata. "Meie majutuskohaks on laev-hotell, mis ei ole just kõige luksuslikum, kuid kahtlemata hubane ja kodune"- nii meile räägiti.
Jõudes kohale, olime alguses ikka päris tublisti ehmatanud, aga pigem oli see isegi koomiline, sest meie nn. hotell oli vist küll kohalik vaatamisväärsus. Nõukaaegne või isegi vanem täiesti iseenesestmõistetavalt sõidukõlbmatu laev. Igatahes meie esialgne ülevaatusringkäik osutus päris huvitavate avastuste pärusmaaks. Arvan, et sõnadega on mõttetu seda kirjelda- seega otsustasin piltide kasuks, aga kahju, et lõhna piltidel edastada ei saa. WC-d oli ühe korruse peale üks. Eriti koomiliseks osutus NIGHT BAR, mis oli lihtsalt üks tuba, täis sodi ja muud rämedat kraami. Edasi liikudes nägime üht ümara aknaga ust, aknast avades avanes vaade meie all asuvale masinaruumile, mis oli u 30 m.
Asun parempoolses koikus sellepärast, et vasakpoolne oli kellegi poolt täis lastud. Muide, mõlevad ripuvad ühe väikese nööri küljes laes.
Alumisel korrusel elavad vene perverdid ja üks purjus mees, kes ei tea, kes ta on. Kuskilt ilmus välja väga tüse leopardimustriliste lakkretuusidega tädi, kes üritas meie kajuti ust lahti muukida, agaVirge õnneks peatas ta tegevuse. Homme on kontsert Viiburi kindluses. Loodan, et ma hommikuks koos oma koiku ja laega masinaruumi kukkunud pole. Head ööd!

Elämä on laiffi

Jah, Roskilde festival oleks koht, kuhu ma kindlasti kunagi jõuda tahaksin. Paari aasta pärast võib-olla, kui ma endale kuskult need miljonid kokku kraabin. Tegelikult pole olukord nii hull nüüd ka, sest ka sinna otsitakse töötajaid, mis oleks iseenesest ideaalilähedane võimalus, muidugi, kunagi. Enne pean ma veel miljoni asjaga siin maha saama, alustades kasvõi kõige pisematest tegevustest nagu näiteks teetassi kööki viimine...Aga sellega on just nii, nagu on- Tänasida toimetusi ära lükka homse varna, sest ÜLEHOMNE on ka päev.
Nädala pärast oleme omadega Venemaal, aeg läheb kiiresti, aga õnneks on köha lõpuks ometi vaiksemaks jäänud(neli nädalat on loomulikult...)Võib-olla tuleneb see sellest, et ma harrastasin eile tervislikke eluviise. Nimelt tekkis mul kange tahtmine osta seda jäätist, mille ma endale nädalavahetuse Stockmannist soetanud olin: seesama, mida igal pool reklaamitakse, aga mida mitte kuskilt saada pole, nagu see siinmail ikka ja alati olema kipub. Alguses võtsin ette rännaku Kaubamajja, aga sealt ma seda ei leidnud ning siis tagasi sinna, kust ma ta esimene kord ostnud olin. Mõnus oli kõndida läbi vihma. Pärast tuli loomulikult välja, et seda oli ka siiski Kaubamajas(miks see mind ei üllata!?)
Kott koju ja läksin Meerosse. Peatuses nägin kahte meest, kes ei olnud vist just kõige kainemas olekus, kellest üks oli otsustanud sõiduteele autodele ette seisma ja hüppama minna, tipptunnil, ja Paldiski mnt.-le, kus autodel on veel suhteliselt suured kiirused sees ja kus , peaks mainima,juhtub mitte just võige vähem õnnetusi. Täiesti napakad.
Ennast iseloomustaks praegu lausega: "Elämä on laiffi!".
Opium flirt-Basement Creatures(live) on üks hää sünnitis.

100

Sajas post, vähem kui aastaga, päris tore!

Järjekordne nädal hakkab jälle lõpule jõudma, kuigi ega ta eriti kiirelt ka nüüd just läinud pole. Imelik päev on täna olnud. Esiteks sellepärast, et väljas on nii soojaks läinud, et tõeline kevadetunne hiilib ligi. Seda süvendab see, et ma pole täna mitte midagi joonud ja varsti kuivan kokku, enne seda aga tahaksin aga köögist läbi jõuda ja midagi juua. Hommikul oli keemia esimene, kus ma ehmatasin ikka päris hullusti lakmuslahuse peale, mille manustamine pidavat olema mitte just kõige soovitatavam katsetus järele proovimiseks. Tegemist on siis lahusega, mida saadakse islandi samblikust. Kogu asja iva on selles, et olen juba kaks nädalat köharohuna endateada islandi sambliku maailma kõige mõrudamat ja vastikumat leotist endale kurgust sisse kallanud. Õnneks ma koju minnes avastasin, et tegu oli siiski islandi käeokõrvaga- niisiis olen ma täiesti elus.

Tõnis käis täna klassi ja hiinlastega Haapsalus. Üks hiinlane olevat elanud kolm aastat Ameerikas, aga kuuldes sõna "travelling" , ei suutnud ta välja nuputada, mis see küll olla ja tähendada võiks ning teine olevat reisinud läbi kõik maailma paigad, väljumata Hiinast. Imelik see maailm...aga ainult heas mõttes!

Klõps

Kui sa tunned, et sa enam ei oska
ja on murdumas su mehine meel.
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa,
veidi veel, oh Sylvester
Selline Eliidi lugu iseloomustaks eelmist nädalat, mis kulmineerus umbes nelja tööga koolis, mil vahepeal tundsin, et nädalavahetuse veedan hullumajas. Õnneks see nii ei läinud!

Praegu aga on laupäev ja siinpool ekraani on valdavad märksa optimistlikumad meeleolud. Eile sai pärast kooli päris mõnusatele tegevustele pühenduda. Mängisin kitarri, siis läksin randa, kuulasin muusikat ja pildistasin. Imelik, Stromka oli eile kuidagi kummaline paik: politseid sõitsid pargis vahetpidamata ringi, mille vajalikkusest ma aru küll ei saanud, aga kõik polegi mõeldud mulle mõistmiseks. Õhtul läks Tõnis Kostiverre ja lugesin Murakamit ja jäin magama. Mul pole aimugi, mis kell see olla võis, sest ema lõhkus eile kogemata seinakella ära. Nüüd on toal imelik ilme. Astud uksest sisse, pöörad pilgu seinale, et kellaaega tuvastada, aga kella pole. Vot sulle nalja. Panen siia mõned pildid ka. Paigutust siin, Bloggeris pean veel õppima, jama lugu sellega hetkel.

Jälle sama ratas käima

Kell on pool kaksteist. Ma pole suutnud kaugeltki mitte oma asjadega valmis jõuda, kuidagi tuttav, mis?Käisin koolis. Avastasin, et mu kehalise riided on jäljetult kadunud ja neid on veel homme kuulujuttude põhjal kuidagi tagasi hankida võimalik. Vastasel korral visatakse nad koos toiduülejääkidega olmejäätmetesse ja keegi prügimäel saab õnnelikuks, ehk. Pean end homme kokku võtma ja need ära tooma. Miski ei saaks homset rohkem ära rikkuda, kuigi see saab olema õudselt ebameeldiv päev, ma arvan. Kaks suurt tööd, kui veab, kui mitte kolm. Ei jaksa nii paljudele asjadele korraga keskenduda.
Käisin Meeros ja jäin 22-st maha. Seisin peatuses veetes aega arvatavasti kõige pahelisemas faasis oleva edasi-tagasi liikuva tubakasõltlase edasi-tagasi käikude lugemisega: umbes 30 korda viie minuti jooksul. Hääl oli ära läinud ja terve nädala on mind piinanud rämedam köha, mis täna saavutas oma kõige hullema esinemisvormi, nii et laulmisest eriti midagi välja ei tulnud ja ma meenutan endale kohati krääksuvat vinüülplaadimängijat, mille kulunud plaatide saatel väikesena, nii umbes nelja-viiesena palju õhtuid sai veedetud. Imelik, mul oli siis aega selliste asjade jaoks, kui vaid oleks praegu...Läheksin kõige parema meelega magama, aga ei saa veel, pole aega. See on hämmastavalt ebanormaalne. Imelik sissekanne sünnib poolunise mõistusega...

Köögis on porgandipirukad. Otse ahjust.

Mulle ei meeldi pühapäevad. Mitte et ma neid vihkaksin, aga ma just ei armasta neid ka, eriti siis, kui tegemist on vaheaja viimase pühapäevaga. Ja ma aiman juba ette, mida homne endast kujutama hakkab. Istun mina ja mu sada asja, mis ootavad ära tegemist. Kuigi, peab tõdema, olen ma palju juba teinud ka, pidades silmas ajaloo referaati, mille ma olin otsustanud kirjudata sellisest mehest nagu seda oli Toulouse-Lautrec ja mille viiest nõutavast leheküljest on mul valmis neli. Ausaltöeldes tekkis mul küsimus, et kas vahepeal on tekkinud sõnale"vaheaeg" uus definitsioon, mis kujutab endast nädalat, mis on nagu teisedki, ainult et sa ei pea õppimiseks tulema kooli vaid saad seda ka kodus teha?Isegi Pärnusse minek jääb selle tõttu homme ära. Perfektne vahaeg, mis?
Tegelikult üks tore päev siiski eksisteeris ja see oli neljapäev. Kaisa. Noortekohvik. Küpsised. Tee. Ema. Tädi. Krahl. Andur. Ööbik. Chalice. Toredad omapärased inimesed. Kell 4 jala Krahlist koju. Öine autotu Tallinn. Need sõnad iseloomustaksid neljapäeva. Live-d olid väga head, aga Ööbikut oleks kauem laval näha tahtnud, aga kuna neil oli mittetäielik koosseis seekord: bass puudus vist, kui ma õigesti aru sain, siis on kuidagi moodi arusaadav, aga see-eest oli esitus viimasepeal. Ainuke asi üldse ürituse juures oli see, et vahepealse elektroosa bass võttis minul ,ja niipalju kui ma tean ka mõningail teistel, seest päris õõnsaks. Kohati tuli selline inimoreli tunne peale ning hääl oli pärast seda pea-aegu täielikult kadunud- teadagi-detsibellid, mis siin salata, ei olnud just mitte ka kõige väiksemad. Igatahes sai veendutud, et eesti Indie`l läheb hästi!

Tegelikult oli reede ka üks tore päevakene. Sünnipäeval käidud ja puha, sai Sussiga muljetatud seal ja mõnus oli olla, missest, et sellega kaasnes see, mis alati igasuguste sünnipäevadega ikka ja alati kaasneb, vana hea Ma-ei-jaksa-enam-vist-rohkem-mitte-kunagi-süüa tunne, aga see ongi asja lahutamatu osa, õige eesti asi!
Siiamaani pole hääl veel eriti taastunud, aga kui ma suvatseks minna kapi juurde ja võtta köharohtu, poleks see enam probleem-tuleb leida ainult viitsimist...

Üles leidsin. Hedelix köhatilgad. Täiskasvanud ja 10-16 a. 30-40 tilka seda eukalüptimaitselist kraami. Eks siis pärast näis, mis efekti too annab.
Kümne nädala pärast on suvi ja elu on (taaskord) lill!
Olgu, porgandipirukatega pole sellel kirjutisel siin küll midagi pistmist, aga kirjeldagem olukorda ja tekitagem isu.

Kell on kaks öösel, mul ei ole ikka und- niisiis üritan oma aega sisustada vähem või rohkem põnevate tegevustega nagu näiteks see siin. Lugesin vahepeal ka lehte, kuigi ega seal täna midagi põnevat olnud. Joon teed ja mõtlen, et statiiv on üks kuldaväärt asi, olen vaheajal jälle natukene fotograafiaga tegelenud. Paraku tõesti vaid natukene, kahjuks, sest...mis siin ikka salata, olen terve selle nädala üks hämmastavalt kohutav laiskvorst olnud ja sageli mõelnud isegi, et ei viitsi hommikul voodis lesida ja mitte midagi teha. Igatahes, panen siia paar pilti ka nüüd üle hulga aja, mis on küll suhteliselt mõttetud, aga las nad olla, midagigi..

See konkreetne tuli siis statiiviga. Ise jäin isegi rahule.

Tsivilisatsioon?Tsivilisatsioon!!!

See ei olnud mittte just kaua aega tagasi, mil siin nurisesin, et ükski hea(minu mõistes siiski) artist Eestit ei külasta ja nüüd tuleb järjest neid ajalehepealkirju"Deep Purple tuleb Eestisse""Def Leppard tuleb Eestisse", "Lenny Kravitz", "Lou Reed" olgu, nad kõik on suhteliselt head ja esimest ja viimast mõtlesin ennegi vaatama/kuulama minna, aga edasi"Franz Ferdinand tuleb Eestisse", "Massive Attack tuleb Eestisse". Lõpuks ometi midagi sellist, mida ma olen mõelnud "väga hea" all! Aga peavad nad siis kohe nii üksteise otsa tulema. Mulle on see hea uudis, aga fakt on see, et mu rahakotile ei ole see kohe üldse mitte hea uudis, nii et ma siiski vist loobun kõige esimsena mainitutest, aga Franzi ja Massive`i lihtsalt peab ära nägema. Kokkuvõttes mulle hakkab tasapisi tunduma, et Eesti on jõudnud muusikaliselt tsiviliseeritud riikide hulka. Ja see on ju ainult hea, nii et hästi head on lood siin pool sood!Issand, kell on juba 16. 05! Edasine jäägu aga saladuseks, vähemasti praegu.
Issand, ma Tõnis ja issi kinkisid mulle just kaks kollast nartsissi...Tõeliselt armas ja tõeliselt ülevad meeleolud valdavad praegu siin teisel pool ekraani, õigus, Kevad algas!Ilusat kevadet kõikidele loomulikult!

67:61 kaotus

Ah, veerand 11 juba ja üldse ei tunne ja seda vist sellepärast, et ei saanud end täna jälle enne 11 üles, aga milleks siis vaheaeg on lõppudelõpuks!Täna käisime Tõnisega Kalev/Cramot toetamas, mis küll eriti ei aidanud ja ikka võitis Rock. Ja mulle tundus, et ega Kalev seekord nii väga ei pingutanud ka millegipärast, BBL-i eesolevate mängude pärast vist, tahaks loota vähemalt, sest tänases mängus oli midagi tõsiselt valesti, aga laupäeval peab minema paremini. Loodetavasti ma siis ei satu jälle istuma sellisesse kohta, kus istuvad ühel pool Rocki pooldajad ja teisel pool need, kes ei suuda otsustada, kelle poolt nad siis lõppudelõpuks on, aga mis seal siis ikka teha. Ja mis siin siis ikka teha, pole midagi justkui kirjutada ka rohke: eriti "sündmusterohke"vaheaeg mul. Lähen teen teed endale ja hakkan Dagö "Vao"-d kuulama. Addicted.

"Fantastico"

Viimasel ajal pole mul siia enam midagi kirjutada, ainult seda, et kõik on kõige paremas korras. Tähendab, oli. Kuni hetkeni, mil sain teada, et järgmisel neljapäeval leiab Krahlis arvatavasti aset midagi täiesti sensatsioonilist minu jaoks, aga mis pole mõeldud minu kõrvadele, peaks mainima, teeb suhteliselt kurvaks. Ja tegelikult- kes muu selles süüdi on, kui eesti kümneaastased lapsjoodikud, või kümneaastase aruga viieteistaastased või kes iganes, mis vahet sel on...kes on teinud kõik selle jaoks, et alla 21 enam mitte kuskile ei lubata, nii et väide: "Ma tahan sinna minna, sest tahan kuulata tõeliselt head muusikat!" kõlab liiga utoopiliselt, kuigi see peaks olema normaalne. Paljudes riikides ongi see nii, aga ma ei saa aru, miks just siia on sattunud enamus selliseid absurdselt täiesti mõttetuid tegelasi kokku!? Ja siis pannakse kõik ühte patta. Ühesõnaga, kuus pikka aastat ja ma olen kohal, aga lihtsalt see oleks olnud täiuslik kontsert. Äkki Plingib Plonk midagi toredat endaga kaasa, eks näis, aga suhteliselt tõenäoline!

5. märts

Eilne päev kulmineerus mõnusalt räige peavaluga, mille tulemuseks ongi see siin- istun kell 12 päeval kodus, blogin ja õgin juustuvõileiba, ma ei mäletagi, millal ma viimati sel kellaajal argipäeval kodus olin, eelmisel kooliaastal vist. Enesetunne pole just kiita, aga parem kui eile kindlasti. Röövel Ööbiku "Supersymmetry"mängib vist juba täna 10. korda oma kümmet lugu läbi. Niisiis on mul siiralt hea meel, et ma eile selle lõpuks ära ostsin, sest tegemist on tõeliselt super asjaga... kuigi alguses oli plaan hoopis "Popsubterranea" osta, aga kuna ma ei suutnud seda kuskilt peale internetipoe leida, otsustasin uuema kasuks. Loomulikult, kui ma just olin plaadi eest raha ära maksnud, märkasin sealsamas letil ka "Popsubterranead" ja mõtlesin, et elu on ikka pagana irooniline, aga eks ma varsti soetan selle niikuinii, aga jah, varsti, sest plaadid on küllaltki kallid asjad. Lihtsalt eilne oli omamoodi kentsakas situatsioon. Eile oli meid koolis 17, pärast jäi alles 12. Ma ülehindasin olukorda pannes puusse oma "kahekümne ennustusega."Omamoodi mõnus oli, kui meid oli vähe. Rongale kinkisime temanimelise korvpallisärgi n+1, mis minuarust tuli vahva, täpselt temalik ja omapärane.
Umbes nädal veel ja käes ta ongi-vaheaeg, saab ennast välja puhata kogu sellest informatsioonipuntrast. Olgu, ühesõnaga, ma lähen teen endale nüüd veel ühe juustuvõileiva ja annan kitarrile natuke tööd!

Grey

...Ja läbi ta ongi, nädalavahetus. Vahel on lihtsalt nii, et tunned end istuvat ühe suure liivahunniku otsas sooviga välja kaevata seal sees olevat midagit, aga järjest rohkem liiva valgub tagasi juba kaevatud auku. Asjadega on samamoodi, kuhjub ja kuhjub ja otsa ei saa. Pingutad kõigest väest, aga neid tuleb ustest ja akendest aina juurde ja juurde ning küllalt neist juba ei saa. Sellepeale tekibki väga nurkasurutud tunne, ebakindel ja väsinud ning midagi ei õnnestu, ja pole ka ime, kui enam positiivselt mõelda ei jaksa. Siis sajab veel mingi väike asi kuskilt taevast alla(ei pea selle all silmas lund, mis praegu maad katab, aga ükskõik mida), aga sellest piisab, et tuju täiesti nullis oleks. Ühesõnaga, tuju on halb.
Täna oli pikk päev, kel veerand kaheksa läksin kooli ja veerand kaheksa õhtul tulin sealt(olgugu, et vahepeal jõudsin kodust läbi astuda ja paar ampsu midagi süüa), GAM-i kontsert oli kena. Olgugi, et läksin sinna eelgõige Anni ja Anne-Mari pärast, kes olid tõesti tänase päeva suurteks üllatajateks vägagi heas mõttes, olid ka kõik teised toredad, eriti toredad olid need kõige pisemad, kes olid oma esimese esinemisega võrreldes nii tohutult edasi arenenud, et jube kohe, et isegi mulle kui kõrvaltvaatajale see hästi kätte ära paistis. Erinevates koosseisudes bändid olid ka mõnusad, huviga tahaks teada, mis nendega viie aasta pärast toimub...kuigi viie aasta pärast olen juba 20, issand, kuidas aeg lendab! Väikeseid arvutusi tehes, mäletan ma alles oma 10. sünnipäeva, ja see oli alles ja nüüd on 5 aastat sellest juba möödas, viie aasta pärast olen samas seisus. Täna prantsuse keele tunnis tehti mulle selgeks, et järgmine reede algab vaheaeg, ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, justnimelt, alles oli 8 nädalat selleni jäänud...ma ei teagi, kas see on negatiivne või positiivne, aga arvestades praegust tuju on see pigem...negatiivne. Olgu, aga tegelikult ei ole mul mingit põhjust sellist masendavat juttu rääkida, sest me oleme kõik tahes-tahtmata, ehk tahes õnnega koos igas mõttes.
Huvitav, palju meid homme koolis on, mina panustaksin kahekümnele, eks näis, kuigi selleks poleks põhjust. Üleüldse on homne üks suur küsimärk, millele paneb punkti hüppenöörikava, milles ma olen ju nii erakordselt andekas kui keegi eales olnud on, naer selle peale praegu, aga võib-olla on selles siiski mingi tõde, kui sõnastust muuta...mille SASSI AJAMISES ma nii ülimalt andekas olen. Sõidan parem jalgrattaga, tahaks ujuma minna, pole ammu käinud...Põnevus. Head und!

Undiscovered motes

Mis asi see vigane kirjutis olla püüab, selles ma jõuan selgusele alles hiljem, kui selle oma karmi ja enesekriitilise pilguga olen üle käinud, aga las ta seni olla. See üritab tegelikult luuletus(veel) olla, aga kina Blogger ei lase teda selles vormis panna, siis see ei aja mind absoluutselt närvi. Ei. (IROONIA, isegi AROONIA vist juba)
Üleüldse võiks geograafiat õppima minna, aga see ei tõmba, kohe üldse, eriti praegu, tahaks veel natuke siin nõnda jätkata....muusika alternatiivset referaati peaks tegema(jälle see vastik viimse-hetke omadus!)Olen mina ikka tegelane, ja seda kõige kummalisemas mõttes. Everybody draws his own conclusions.

Pealkirjak

Mulle meeldib tänane päev. Juba algusest peale meeldis, kui hommikul kell pool üheksa aknast sisse särava päikese tõttu üles ärkasin. Lugesin, sõin pannkooke, kuulasin muusikat, mõtlesin, et teeks paar makroklõpsu akna all peenral õitsevatest lumikellukestest. Ma ei saanud aru, kas see oli sellest, et puhust suhteliselt tugev tuul või sellest, et olin veel piisavalt unine, aga viiekümnest võttest õnnestus üks ja seegi suhteliselt vigane-sellist asja pole varem juhtunud, aga oli külm ja aku hakkas tühjenema, läksin tuppa. Siis sõitsin raamatukokku, mis oli peaaegu inimtühi, kõndisin üksinda linnas ringi ja nautisin kevadist ilma, ostsin Birthday Stories: by Haruki Murakami ja siirdusin seda siis koju lugema, armas kogumik on ja ma arvan, et mu raha läheb tulevikus veel mõnusalt tema raamatutele, aga enne loomulikult selle läbi.
Topeltvikerkaar on playlistist juba mitmendat päeva, õnnesoovid Neile siinkohal. Ülimalt Andekad Muusikud, seda pole vaja mainidagi, aga ei saa ka kuidagimoodi mainimata jätta.
Tunnen iga hetkega, kuidas mu kurk üha haigemaks ja haigemaks jääb, pole ka ime, arvan, et see on reedest, muidugi. Jälle ma ei jõudnud seda posti õigel päeval ära lõpetada, niisiis teen seda praegu, kuigi ilm on küll nagu öö võrreldes eilse päevaga, aga mis sest ikka. Palju õnne on vist viimasel ajal sagedasti siit läbi jooksnud ega jää ka praegu tulemata: "Palju õnne meile kõigile!"

15

Hommikul ärgates sain aru, et viimaks on see käes. Esimene päev 15aastasena veereb peagi õhtusse. Minult on täna palju kordi küsitud:"Mis tunne on?" Sellele on suhteliselt keeruline vastata olnud, aga ikkagi on tunne hea, nagu Five For Fightingu laul"100 years" ütleb: " 15 there's still time for you. Time to buy and time to lose, 15, there's never a wish better than this..."

Tänane hommik oli armas: sünnipäevalaulu, Ans. Anduri "Topeltvikerkaare"(!!!) ja kingitustega, mis eksisteerivad kuskil poodides veel ja juba enne kätte saadud kaamera. Koolis olid kõik nii armsad, toodi palju kommi ja Anne-Mari ja Berit kinkisid kaks valget roosi, mis oli tõsiselt liigutav. Panin need klassi vaasi, mulle öeldi küll, et klass on kuni õhtuni lahti, aga kui ma läksin lilledele pärast koori järgi oli uks kinni. Homme toon ära ja imetlen neid veel! Vene keeles lauldi nii kõvasti, et Erich kõrvalklassist koledal kombel närvi läks. Loomulikult said kõik kommi ja oldi niisama muhedad.

Õhtul tulid Kristel, Peep, Pipi ja Pupu meile, sõime torti ja neilt sain kingiks statiivi, mida ma tegelikult ammu juba igatsenud olin. Nii hea! Orkuti scrapbook täitus ka mõnusalt õnnesoovidega, nii, et kokkuvõttes oli mul ääretult tore päev, tänu sõpradele ja kõikidele, kes selle eriliseks tegid. Suur aitäh!