Grey

...Ja läbi ta ongi, nädalavahetus. Vahel on lihtsalt nii, et tunned end istuvat ühe suure liivahunniku otsas sooviga välja kaevata seal sees olevat midagit, aga järjest rohkem liiva valgub tagasi juba kaevatud auku. Asjadega on samamoodi, kuhjub ja kuhjub ja otsa ei saa. Pingutad kõigest väest, aga neid tuleb ustest ja akendest aina juurde ja juurde ning küllalt neist juba ei saa. Sellepeale tekibki väga nurkasurutud tunne, ebakindel ja väsinud ning midagi ei õnnestu, ja pole ka ime, kui enam positiivselt mõelda ei jaksa. Siis sajab veel mingi väike asi kuskilt taevast alla(ei pea selle all silmas lund, mis praegu maad katab, aga ükskõik mida), aga sellest piisab, et tuju täiesti nullis oleks. Ühesõnaga, tuju on halb.
Täna oli pikk päev, kel veerand kaheksa läksin kooli ja veerand kaheksa õhtul tulin sealt(olgugu, et vahepeal jõudsin kodust läbi astuda ja paar ampsu midagi süüa), GAM-i kontsert oli kena. Olgugi, et läksin sinna eelgõige Anni ja Anne-Mari pärast, kes olid tõesti tänase päeva suurteks üllatajateks vägagi heas mõttes, olid ka kõik teised toredad, eriti toredad olid need kõige pisemad, kes olid oma esimese esinemisega võrreldes nii tohutult edasi arenenud, et jube kohe, et isegi mulle kui kõrvaltvaatajale see hästi kätte ära paistis. Erinevates koosseisudes bändid olid ka mõnusad, huviga tahaks teada, mis nendega viie aasta pärast toimub...kuigi viie aasta pärast olen juba 20, issand, kuidas aeg lendab! Väikeseid arvutusi tehes, mäletan ma alles oma 10. sünnipäeva, ja see oli alles ja nüüd on 5 aastat sellest juba möödas, viie aasta pärast olen samas seisus. Täna prantsuse keele tunnis tehti mulle selgeks, et järgmine reede algab vaheaeg, ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, justnimelt, alles oli 8 nädalat selleni jäänud...ma ei teagi, kas see on negatiivne või positiivne, aga arvestades praegust tuju on see pigem...negatiivne. Olgu, aga tegelikult ei ole mul mingit põhjust sellist masendavat juttu rääkida, sest me oleme kõik tahes-tahtmata, ehk tahes õnnega koos igas mõttes.
Huvitav, palju meid homme koolis on, mina panustaksin kahekümnele, eks näis, kuigi selleks poleks põhjust. Üleüldse on homne üks suur küsimärk, millele paneb punkti hüppenöörikava, milles ma olen ju nii erakordselt andekas kui keegi eales olnud on, naer selle peale praegu, aga võib-olla on selles siiski mingi tõde, kui sõnastust muuta...mille SASSI AJAMISES ma nii ülimalt andekas olen. Sõidan parem jalgrattaga, tahaks ujuma minna, pole ammu käinud...Põnevus. Head und!