Köögis on porgandipirukad. Otse ahjust.

Mulle ei meeldi pühapäevad. Mitte et ma neid vihkaksin, aga ma just ei armasta neid ka, eriti siis, kui tegemist on vaheaja viimase pühapäevaga. Ja ma aiman juba ette, mida homne endast kujutama hakkab. Istun mina ja mu sada asja, mis ootavad ära tegemist. Kuigi, peab tõdema, olen ma palju juba teinud ka, pidades silmas ajaloo referaati, mille ma olin otsustanud kirjudata sellisest mehest nagu seda oli Toulouse-Lautrec ja mille viiest nõutavast leheküljest on mul valmis neli. Ausaltöeldes tekkis mul küsimus, et kas vahepeal on tekkinud sõnale"vaheaeg" uus definitsioon, mis kujutab endast nädalat, mis on nagu teisedki, ainult et sa ei pea õppimiseks tulema kooli vaid saad seda ka kodus teha?Isegi Pärnusse minek jääb selle tõttu homme ära. Perfektne vahaeg, mis?
Tegelikult üks tore päev siiski eksisteeris ja see oli neljapäev. Kaisa. Noortekohvik. Küpsised. Tee. Ema. Tädi. Krahl. Andur. Ööbik. Chalice. Toredad omapärased inimesed. Kell 4 jala Krahlist koju. Öine autotu Tallinn. Need sõnad iseloomustaksid neljapäeva. Live-d olid väga head, aga Ööbikut oleks kauem laval näha tahtnud, aga kuna neil oli mittetäielik koosseis seekord: bass puudus vist, kui ma õigesti aru sain, siis on kuidagi moodi arusaadav, aga see-eest oli esitus viimasepeal. Ainuke asi üldse ürituse juures oli see, et vahepealse elektroosa bass võttis minul ,ja niipalju kui ma tean ka mõningail teistel, seest päris õõnsaks. Kohati tuli selline inimoreli tunne peale ning hääl oli pärast seda pea-aegu täielikult kadunud- teadagi-detsibellid, mis siin salata, ei olnud just mitte ka kõige väiksemad. Igatahes sai veendutud, et eesti Indie`l läheb hästi!

Tegelikult oli reede ka üks tore päevakene. Sünnipäeval käidud ja puha, sai Sussiga muljetatud seal ja mõnus oli olla, missest, et sellega kaasnes see, mis alati igasuguste sünnipäevadega ikka ja alati kaasneb, vana hea Ma-ei-jaksa-enam-vist-rohkem-mitte-kunagi-süüa tunne, aga see ongi asja lahutamatu osa, õige eesti asi!
Siiamaani pole hääl veel eriti taastunud, aga kui ma suvatseks minna kapi juurde ja võtta köharohtu, poleks see enam probleem-tuleb leida ainult viitsimist...

Üles leidsin. Hedelix köhatilgad. Täiskasvanud ja 10-16 a. 30-40 tilka seda eukalüptimaitselist kraami. Eks siis pärast näis, mis efekti too annab.
Kümne nädala pärast on suvi ja elu on (taaskord) lill!
Olgu, porgandipirukatega pole sellel kirjutisel siin küll midagi pistmist, aga kirjeldagem olukorda ja tekitagem isu.

Kell on kaks öösel, mul ei ole ikka und- niisiis üritan oma aega sisustada vähem või rohkem põnevate tegevustega nagu näiteks see siin. Lugesin vahepeal ka lehte, kuigi ega seal täna midagi põnevat olnud. Joon teed ja mõtlen, et statiiv on üks kuldaväärt asi, olen vaheajal jälle natukene fotograafiaga tegelenud. Paraku tõesti vaid natukene, kahjuks, sest...mis siin ikka salata, olen terve selle nädala üks hämmastavalt kohutav laiskvorst olnud ja sageli mõelnud isegi, et ei viitsi hommikul voodis lesida ja mitte midagi teha. Igatahes, panen siia paar pilti ka nüüd üle hulga aja, mis on küll suhteliselt mõttetud, aga las nad olla, midagigi..

See konkreetne tuli siis statiiviga. Ise jäin isegi rahule.