100

Sajas post, vähem kui aastaga, päris tore!

Järjekordne nädal hakkab jälle lõpule jõudma, kuigi ega ta eriti kiirelt ka nüüd just läinud pole. Imelik päev on täna olnud. Esiteks sellepärast, et väljas on nii soojaks läinud, et tõeline kevadetunne hiilib ligi. Seda süvendab see, et ma pole täna mitte midagi joonud ja varsti kuivan kokku, enne seda aga tahaksin aga köögist läbi jõuda ja midagi juua. Hommikul oli keemia esimene, kus ma ehmatasin ikka päris hullusti lakmuslahuse peale, mille manustamine pidavat olema mitte just kõige soovitatavam katsetus järele proovimiseks. Tegemist on siis lahusega, mida saadakse islandi samblikust. Kogu asja iva on selles, et olen juba kaks nädalat köharohuna endateada islandi sambliku maailma kõige mõrudamat ja vastikumat leotist endale kurgust sisse kallanud. Õnneks ma koju minnes avastasin, et tegu oli siiski islandi käeokõrvaga- niisiis olen ma täiesti elus.

Tõnis käis täna klassi ja hiinlastega Haapsalus. Üks hiinlane olevat elanud kolm aastat Ameerikas, aga kuuldes sõna "travelling" , ei suutnud ta välja nuputada, mis see küll olla ja tähendada võiks ning teine olevat reisinud läbi kõik maailma paigad, väljumata Hiinast. Imelik see maailm...aga ainult heas mõttes!

Klõps

Kui sa tunned, et sa enam ei oska
ja on murdumas su mehine meel.
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa,
veidi veel, oh Sylvester
Selline Eliidi lugu iseloomustaks eelmist nädalat, mis kulmineerus umbes nelja tööga koolis, mil vahepeal tundsin, et nädalavahetuse veedan hullumajas. Õnneks see nii ei läinud!

Praegu aga on laupäev ja siinpool ekraani on valdavad märksa optimistlikumad meeleolud. Eile sai pärast kooli päris mõnusatele tegevustele pühenduda. Mängisin kitarri, siis läksin randa, kuulasin muusikat ja pildistasin. Imelik, Stromka oli eile kuidagi kummaline paik: politseid sõitsid pargis vahetpidamata ringi, mille vajalikkusest ma aru küll ei saanud, aga kõik polegi mõeldud mulle mõistmiseks. Õhtul läks Tõnis Kostiverre ja lugesin Murakamit ja jäin magama. Mul pole aimugi, mis kell see olla võis, sest ema lõhkus eile kogemata seinakella ära. Nüüd on toal imelik ilme. Astud uksest sisse, pöörad pilgu seinale, et kellaaega tuvastada, aga kella pole. Vot sulle nalja. Panen siia mõned pildid ka. Paigutust siin, Bloggeris pean veel õppima, jama lugu sellega hetkel.

Jälle sama ratas käima

Kell on pool kaksteist. Ma pole suutnud kaugeltki mitte oma asjadega valmis jõuda, kuidagi tuttav, mis?Käisin koolis. Avastasin, et mu kehalise riided on jäljetult kadunud ja neid on veel homme kuulujuttude põhjal kuidagi tagasi hankida võimalik. Vastasel korral visatakse nad koos toiduülejääkidega olmejäätmetesse ja keegi prügimäel saab õnnelikuks, ehk. Pean end homme kokku võtma ja need ära tooma. Miski ei saaks homset rohkem ära rikkuda, kuigi see saab olema õudselt ebameeldiv päev, ma arvan. Kaks suurt tööd, kui veab, kui mitte kolm. Ei jaksa nii paljudele asjadele korraga keskenduda.
Käisin Meeros ja jäin 22-st maha. Seisin peatuses veetes aega arvatavasti kõige pahelisemas faasis oleva edasi-tagasi liikuva tubakasõltlase edasi-tagasi käikude lugemisega: umbes 30 korda viie minuti jooksul. Hääl oli ära läinud ja terve nädala on mind piinanud rämedam köha, mis täna saavutas oma kõige hullema esinemisvormi, nii et laulmisest eriti midagi välja ei tulnud ja ma meenutan endale kohati krääksuvat vinüülplaadimängijat, mille kulunud plaatide saatel väikesena, nii umbes nelja-viiesena palju õhtuid sai veedetud. Imelik, mul oli siis aega selliste asjade jaoks, kui vaid oleks praegu...Läheksin kõige parema meelega magama, aga ei saa veel, pole aega. See on hämmastavalt ebanormaalne. Imelik sissekanne sünnib poolunise mõistusega...

Köögis on porgandipirukad. Otse ahjust.

Mulle ei meeldi pühapäevad. Mitte et ma neid vihkaksin, aga ma just ei armasta neid ka, eriti siis, kui tegemist on vaheaja viimase pühapäevaga. Ja ma aiman juba ette, mida homne endast kujutama hakkab. Istun mina ja mu sada asja, mis ootavad ära tegemist. Kuigi, peab tõdema, olen ma palju juba teinud ka, pidades silmas ajaloo referaati, mille ma olin otsustanud kirjudata sellisest mehest nagu seda oli Toulouse-Lautrec ja mille viiest nõutavast leheküljest on mul valmis neli. Ausaltöeldes tekkis mul küsimus, et kas vahepeal on tekkinud sõnale"vaheaeg" uus definitsioon, mis kujutab endast nädalat, mis on nagu teisedki, ainult et sa ei pea õppimiseks tulema kooli vaid saad seda ka kodus teha?Isegi Pärnusse minek jääb selle tõttu homme ära. Perfektne vahaeg, mis?
Tegelikult üks tore päev siiski eksisteeris ja see oli neljapäev. Kaisa. Noortekohvik. Küpsised. Tee. Ema. Tädi. Krahl. Andur. Ööbik. Chalice. Toredad omapärased inimesed. Kell 4 jala Krahlist koju. Öine autotu Tallinn. Need sõnad iseloomustaksid neljapäeva. Live-d olid väga head, aga Ööbikut oleks kauem laval näha tahtnud, aga kuna neil oli mittetäielik koosseis seekord: bass puudus vist, kui ma õigesti aru sain, siis on kuidagi moodi arusaadav, aga see-eest oli esitus viimasepeal. Ainuke asi üldse ürituse juures oli see, et vahepealse elektroosa bass võttis minul ,ja niipalju kui ma tean ka mõningail teistel, seest päris õõnsaks. Kohati tuli selline inimoreli tunne peale ning hääl oli pärast seda pea-aegu täielikult kadunud- teadagi-detsibellid, mis siin salata, ei olnud just mitte ka kõige väiksemad. Igatahes sai veendutud, et eesti Indie`l läheb hästi!

Tegelikult oli reede ka üks tore päevakene. Sünnipäeval käidud ja puha, sai Sussiga muljetatud seal ja mõnus oli olla, missest, et sellega kaasnes see, mis alati igasuguste sünnipäevadega ikka ja alati kaasneb, vana hea Ma-ei-jaksa-enam-vist-rohkem-mitte-kunagi-süüa tunne, aga see ongi asja lahutamatu osa, õige eesti asi!
Siiamaani pole hääl veel eriti taastunud, aga kui ma suvatseks minna kapi juurde ja võtta köharohtu, poleks see enam probleem-tuleb leida ainult viitsimist...

Üles leidsin. Hedelix köhatilgad. Täiskasvanud ja 10-16 a. 30-40 tilka seda eukalüptimaitselist kraami. Eks siis pärast näis, mis efekti too annab.
Kümne nädala pärast on suvi ja elu on (taaskord) lill!
Olgu, porgandipirukatega pole sellel kirjutisel siin küll midagi pistmist, aga kirjeldagem olukorda ja tekitagem isu.

Kell on kaks öösel, mul ei ole ikka und- niisiis üritan oma aega sisustada vähem või rohkem põnevate tegevustega nagu näiteks see siin. Lugesin vahepeal ka lehte, kuigi ega seal täna midagi põnevat olnud. Joon teed ja mõtlen, et statiiv on üks kuldaväärt asi, olen vaheajal jälle natukene fotograafiaga tegelenud. Paraku tõesti vaid natukene, kahjuks, sest...mis siin ikka salata, olen terve selle nädala üks hämmastavalt kohutav laiskvorst olnud ja sageli mõelnud isegi, et ei viitsi hommikul voodis lesida ja mitte midagi teha. Igatahes, panen siia paar pilti ka nüüd üle hulga aja, mis on küll suhteliselt mõttetud, aga las nad olla, midagigi..

See konkreetne tuli siis statiiviga. Ise jäin isegi rahule.

Tsivilisatsioon?Tsivilisatsioon!!!

See ei olnud mittte just kaua aega tagasi, mil siin nurisesin, et ükski hea(minu mõistes siiski) artist Eestit ei külasta ja nüüd tuleb järjest neid ajalehepealkirju"Deep Purple tuleb Eestisse""Def Leppard tuleb Eestisse", "Lenny Kravitz", "Lou Reed" olgu, nad kõik on suhteliselt head ja esimest ja viimast mõtlesin ennegi vaatama/kuulama minna, aga edasi"Franz Ferdinand tuleb Eestisse", "Massive Attack tuleb Eestisse". Lõpuks ometi midagi sellist, mida ma olen mõelnud "väga hea" all! Aga peavad nad siis kohe nii üksteise otsa tulema. Mulle on see hea uudis, aga fakt on see, et mu rahakotile ei ole see kohe üldse mitte hea uudis, nii et ma siiski vist loobun kõige esimsena mainitutest, aga Franzi ja Massive`i lihtsalt peab ära nägema. Kokkuvõttes mulle hakkab tasapisi tunduma, et Eesti on jõudnud muusikaliselt tsiviliseeritud riikide hulka. Ja see on ju ainult hea, nii et hästi head on lood siin pool sood!Issand, kell on juba 16. 05! Edasine jäägu aga saladuseks, vähemasti praegu.
Issand, ma Tõnis ja issi kinkisid mulle just kaks kollast nartsissi...Tõeliselt armas ja tõeliselt ülevad meeleolud valdavad praegu siin teisel pool ekraani, õigus, Kevad algas!Ilusat kevadet kõikidele loomulikult!

67:61 kaotus

Ah, veerand 11 juba ja üldse ei tunne ja seda vist sellepärast, et ei saanud end täna jälle enne 11 üles, aga milleks siis vaheaeg on lõppudelõpuks!Täna käisime Tõnisega Kalev/Cramot toetamas, mis küll eriti ei aidanud ja ikka võitis Rock. Ja mulle tundus, et ega Kalev seekord nii väga ei pingutanud ka millegipärast, BBL-i eesolevate mängude pärast vist, tahaks loota vähemalt, sest tänases mängus oli midagi tõsiselt valesti, aga laupäeval peab minema paremini. Loodetavasti ma siis ei satu jälle istuma sellisesse kohta, kus istuvad ühel pool Rocki pooldajad ja teisel pool need, kes ei suuda otsustada, kelle poolt nad siis lõppudelõpuks on, aga mis seal siis ikka teha. Ja mis siin siis ikka teha, pole midagi justkui kirjutada ka rohke: eriti "sündmusterohke"vaheaeg mul. Lähen teen teed endale ja hakkan Dagö "Vao"-d kuulama. Addicted.

"Fantastico"

Viimasel ajal pole mul siia enam midagi kirjutada, ainult seda, et kõik on kõige paremas korras. Tähendab, oli. Kuni hetkeni, mil sain teada, et järgmisel neljapäeval leiab Krahlis arvatavasti aset midagi täiesti sensatsioonilist minu jaoks, aga mis pole mõeldud minu kõrvadele, peaks mainima, teeb suhteliselt kurvaks. Ja tegelikult- kes muu selles süüdi on, kui eesti kümneaastased lapsjoodikud, või kümneaastase aruga viieteistaastased või kes iganes, mis vahet sel on...kes on teinud kõik selle jaoks, et alla 21 enam mitte kuskile ei lubata, nii et väide: "Ma tahan sinna minna, sest tahan kuulata tõeliselt head muusikat!" kõlab liiga utoopiliselt, kuigi see peaks olema normaalne. Paljudes riikides ongi see nii, aga ma ei saa aru, miks just siia on sattunud enamus selliseid absurdselt täiesti mõttetuid tegelasi kokku!? Ja siis pannakse kõik ühte patta. Ühesõnaga, kuus pikka aastat ja ma olen kohal, aga lihtsalt see oleks olnud täiuslik kontsert. Äkki Plingib Plonk midagi toredat endaga kaasa, eks näis, aga suhteliselt tõenäoline!

5. märts

Eilne päev kulmineerus mõnusalt räige peavaluga, mille tulemuseks ongi see siin- istun kell 12 päeval kodus, blogin ja õgin juustuvõileiba, ma ei mäletagi, millal ma viimati sel kellaajal argipäeval kodus olin, eelmisel kooliaastal vist. Enesetunne pole just kiita, aga parem kui eile kindlasti. Röövel Ööbiku "Supersymmetry"mängib vist juba täna 10. korda oma kümmet lugu läbi. Niisiis on mul siiralt hea meel, et ma eile selle lõpuks ära ostsin, sest tegemist on tõeliselt super asjaga... kuigi alguses oli plaan hoopis "Popsubterranea" osta, aga kuna ma ei suutnud seda kuskilt peale internetipoe leida, otsustasin uuema kasuks. Loomulikult, kui ma just olin plaadi eest raha ära maksnud, märkasin sealsamas letil ka "Popsubterranead" ja mõtlesin, et elu on ikka pagana irooniline, aga eks ma varsti soetan selle niikuinii, aga jah, varsti, sest plaadid on küllaltki kallid asjad. Lihtsalt eilne oli omamoodi kentsakas situatsioon. Eile oli meid koolis 17, pärast jäi alles 12. Ma ülehindasin olukorda pannes puusse oma "kahekümne ennustusega."Omamoodi mõnus oli, kui meid oli vähe. Rongale kinkisime temanimelise korvpallisärgi n+1, mis minuarust tuli vahva, täpselt temalik ja omapärane.
Umbes nädal veel ja käes ta ongi-vaheaeg, saab ennast välja puhata kogu sellest informatsioonipuntrast. Olgu, ühesõnaga, ma lähen teen endale nüüd veel ühe juustuvõileiva ja annan kitarrile natuke tööd!

Grey

...Ja läbi ta ongi, nädalavahetus. Vahel on lihtsalt nii, et tunned end istuvat ühe suure liivahunniku otsas sooviga välja kaevata seal sees olevat midagit, aga järjest rohkem liiva valgub tagasi juba kaevatud auku. Asjadega on samamoodi, kuhjub ja kuhjub ja otsa ei saa. Pingutad kõigest väest, aga neid tuleb ustest ja akendest aina juurde ja juurde ning küllalt neist juba ei saa. Sellepeale tekibki väga nurkasurutud tunne, ebakindel ja väsinud ning midagi ei õnnestu, ja pole ka ime, kui enam positiivselt mõelda ei jaksa. Siis sajab veel mingi väike asi kuskilt taevast alla(ei pea selle all silmas lund, mis praegu maad katab, aga ükskõik mida), aga sellest piisab, et tuju täiesti nullis oleks. Ühesõnaga, tuju on halb.
Täna oli pikk päev, kel veerand kaheksa läksin kooli ja veerand kaheksa õhtul tulin sealt(olgugu, et vahepeal jõudsin kodust läbi astuda ja paar ampsu midagi süüa), GAM-i kontsert oli kena. Olgugi, et läksin sinna eelgõige Anni ja Anne-Mari pärast, kes olid tõesti tänase päeva suurteks üllatajateks vägagi heas mõttes, olid ka kõik teised toredad, eriti toredad olid need kõige pisemad, kes olid oma esimese esinemisega võrreldes nii tohutult edasi arenenud, et jube kohe, et isegi mulle kui kõrvaltvaatajale see hästi kätte ära paistis. Erinevates koosseisudes bändid olid ka mõnusad, huviga tahaks teada, mis nendega viie aasta pärast toimub...kuigi viie aasta pärast olen juba 20, issand, kuidas aeg lendab! Väikeseid arvutusi tehes, mäletan ma alles oma 10. sünnipäeva, ja see oli alles ja nüüd on 5 aastat sellest juba möödas, viie aasta pärast olen samas seisus. Täna prantsuse keele tunnis tehti mulle selgeks, et järgmine reede algab vaheaeg, ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, justnimelt, alles oli 8 nädalat selleni jäänud...ma ei teagi, kas see on negatiivne või positiivne, aga arvestades praegust tuju on see pigem...negatiivne. Olgu, aga tegelikult ei ole mul mingit põhjust sellist masendavat juttu rääkida, sest me oleme kõik tahes-tahtmata, ehk tahes õnnega koos igas mõttes.
Huvitav, palju meid homme koolis on, mina panustaksin kahekümnele, eks näis, kuigi selleks poleks põhjust. Üleüldse on homne üks suur küsimärk, millele paneb punkti hüppenöörikava, milles ma olen ju nii erakordselt andekas kui keegi eales olnud on, naer selle peale praegu, aga võib-olla on selles siiski mingi tõde, kui sõnastust muuta...mille SASSI AJAMISES ma nii ülimalt andekas olen. Sõidan parem jalgrattaga, tahaks ujuma minna, pole ammu käinud...Põnevus. Head und!