Kõik on valge, nii mu aed, mida ümbritsevad põõsad on mattunud paksu valge lume alla ja milles lilled on asendunud jäälilledega. Ja ka taevas on valge, isegi öösel. Ja mu unenäod on valged ning ka mõtted on valged. Ja ühtäkki siis ei jäägi midagi paremat üle, kui lihtsalt olla. Ja see on päris raske. Peaaegu sama raske, kui uskuda, et ikka veel on mul selline tunne, nagu oleksin ülehelikiirusel kihutavast rongist maha hüpanud, teadmata, mis edasi. Või nagu oleksin ise see ülehelikiirusel rong, kellel kujuteldav kütus on otsa saanud, järsku, ja kes on poolel teel seisma jäänud. KUID, kes siiski teab, et varsti hakkab ta jälle liikuma, tasa ja targu, nagu alati.
Tegevusetus on piin. Ja kuigi tegevust ju on küll, pole seda piisavalt p
alju. Kuid siiski on ka nendes valgetes päevades päris palju eredaid hetki, mis tänu sellele kontrastile eriti mõjuvõimsad on! Veel täna ootab 62 cm lund üht suuremat sorti lumesõda!
Ja "August Rush" kordusvaatamist ning suusad määrimist ja...
ilmselgelt läheb väsinud peaga kell kaks öösel kirjutaamine juba veidi käest ära, nii et parem lõpetan.
