And now something completely different: Flashmob- The opera

...Ehk jälle üks tore asi, millega britid (tegelikult juba vaata, et 5 aastat tagasi) hakkama said ja millest mina kuni tänase päevani teadlik ei olnud ja nüüd tänu ETV-le olen- ja mul on hea meel, et olen.

Ühesõnaga, tegu on ooperiga, mis tuli ettekandmisele ühes suurimas Londoni metroojaamas Paddingtonis (alustades rongidest, lõpetades sealsete baaridega) , kuhu olid laiali paigutatud koorid, orkester, kaamerad, osatäitjad jpt. muidugi ka pealtvaatajad, kes olid seal juhuslikult, kes mobiilsõnumitega kohale kutsutud, kes muul moel- info ju teadupärast levib kiiresti. Paljud neist juhuslikest ei saanud algul päris hästi võib-olla aru, mis toimub ja juba ainuüksi nende reaktsioone oli päris huvitav tagaplaanil jälgida.

Sisust niipalju, et aluseks oli Orpheuse ja Eurydike tänapäevastatud "lugu", mis oli vaatajani toodud läbi erinevatest kuulsatest ooperitest pärit aariate(mille tekst on ka iseenesestmõistetavalt tänapäevastatud). Sisu lühidalt selline, et elavad naine ja mees: viimane on paadunud Arsenali fänn ja naine saab nö jalgpalli peale armukadedaks ja lahkub kodunt, et minna ema juurde. Rongijaamas võrgutab naise ära üks mustanahaline ning kui jalgpallifännist mees pärast naise poolt jäetud kirja lugemist metroojaama tormab, leiab see lisaks parastavate Manchesteri fännidele eest oma naise koos võõra mehega. Edasi võib igaüks ise ette kujutada, kuidas süžee jätkub. Kirss tordil on tuntud jalbpalikommentaator Barry Davies, kes lisab vaatuste vahele humoorikaid kommentaare, omast vaatevinklist muidugi.
Kuigi, pean ausalt ütlema, et ei ole just kõige suurem ooperifanaatik(sõltuvalt väga palju ooperist endast, muidugi) oli täna vaadatu küll vägev- ja mis seal salata, oli selle taga ka ju tohutu töö. Igatahes, kes seekord ei näinud ja tunneb, et tahaks asjast lähemalt teada, võib vajutada siia. Niisiis on tore, et teater on jälle liikumas rahvale lähemale ehk siis oma tavapärasest kontekstist-saalist-välja, sest see oli ju vist esimene taoline üritus, nii et mõelda vaid, mis tegelikult juba viie aasta jooksul selles vallas toimunud on.

Minevikujõulud

Täna trollis linnast tagasi koju sõites hakkasin ma mõtlema, et kui aastas oleks vabal valikul 1 päev, kus kõik saaksid ajas tagasi minna, siis sellel aastal oleks selleks jõululaupäev. Miks? Sest see on esimene aasta, kus mul ei ole jõulutunnet, kohe üldse mitte. Möödunud nädalal tekkis see vaid korraks, kui Annelyga piparkooke küpsetasime ja väljas sadas lund või midagi väga lumetaolist. See oli ilus. Kahjuks kadus see sama kiirelt, kui tulnud oli. Nii lumi kui jõulutunne. Midagi on valesti: jõulud ei peaks olema aeg, kus kõik üksteise peale karjuvad ja närviliselt kella vaatavad ja kes mõttes, kes valjult sõnuvad oma elu kõige hullemaid sõimusõnu erinevate nähtuste kohta. Samuti ei peaks see olema aeg, kus Rahva Raamatus ja muidugi ka igal pool mujal tormab konkreetselt ringi umbes miljon inimest. Ühesõnaga, tulles tagasi selle juurde, et kui mul oleks see võimalus, minna ajas tagasi jõuludesse aastasse....kaua aega tagasi....
"Ärkaksin homikul üles köögist tuleva piparkoogilõhna peale, mis on natuke kõrbema läinud piparkookode lõhnaga ja pakuksin end appi, kuid mulle öeldakse, et pean aitama kuuske valida. Paneksin soojalt riidesse, püüaksin kõigest jõust avada ust, kuid ka kõige parema tahtmise juures see ei avaneks, sest meetripaksune lumi on takistuseks ees. Võtaksin labida ja kühveldaksin kitsa raja tallini, kus oleks kaks hobust ja saan ning isa ja vend juba istuksid selles ja hüüaksid mulle: "Hüppa peale!" Hakkaksime liikuma läbi paksu metsa kuni lagendikuni, kus kasvab märkimisväärne arv väikeseid kuuskesid, kuid kuna kõik on nõnda pisikesed ja armsad, ei raatsi me ühtegi neist raiuda ja koju viia. Sõidame tagasi. Väljas on hämaraks läinud. Varsti jõuaksime koju, kus soe tee on juba tassidesse valatud ja kootud villased sokid valmis pandud. Ema küsib kuuske näha, kuid meie vastame, et ei toonudki. Kõik kehitavad õlgu, kuid siis otsustame, et polegi vaja kuuske tuppa tuua. Ehiksime aias ära kõige väikesema kuuse, mis seisab akna lähedal, nii et see tuppa näha on. Läheme kööki ning tagasi tulnud, näeme, et nurgas seisab suur kott. Jagame kingitusi. Mina sain soojad kootud käpikud ja pruuni piparkoogi. Vend sai sokid, ema salli ja isa mütsi. Nurru sai kala, ronis mulle sülle ja heitis magama, aga ei jäänud, ta nurrus, nagu alati, ja mul hakkas kõdi...."
Kunagi oli nii. Nüüd on naa. Nüüd on inimestel kiire. Mõnedel koguni nii kiire, et pole isegi aega "tere" ega " nägemist" öelda. Ühesõnaga, kui see ongi jõulude eesmärk, siis olen selles sõnas pettunud, kuid tean, et see ei ole jõulude eesmärk ja seepärast ei ole ma ka jõuludes pettunud, isegi inimestes mitte, sest veelgi vähem on jõulude eesmärk panna inimesi tundma pettunult. See oli segane lause, kuid lõppude lõpuks olengi ma segaduses , et mis üldse on jõulud aastal 2008....2009....2220....
Olgu, mis nad on, aga olgu nad teil kaunid, meeldejäävad ja head!

EMHJUMGW

Ikka on ilus

Üleeile oli ilus. Oli ilus pool tundi varem ärgata ja näha, et küünaldega jõuluvidin aknal, mis peaks kujutama lumememme, inglit, jõuluvana või kuuske, igatahes ühte neist(ma pole asja olemuses veel selgusele jõudnud), põles kardina taga nii, et tuppa jõudev valgus oli lihtsalt pööraselt lummav. Lisaks sellele veel see kondenseerunud külma vee lõhn, mis pakase tõttu kõikidele raamatutele aknalaual, mis hetkel meenutab küll rohkem raamaturiiulit kui aknalauda, õrna veekihi peale tekitas.
Tegelikult on selle aja jooksul, mil ma midagi kirjutanud pole, nii palju juhtunud, sest on kiire ja ma jälle unustan ennast kuhugi tulevikku...ei peaks. Alles siis, kui Stina, Lilithi ja Evaga laupäeva öösel kell 3 "Black Books`i" vaatasime, jõudis mulle pärale, et mida paganat ma oma mõtetega tulevikus teen, olevik on ju nii pagana hea! Kuigi tänapäeval leitakse vist, et kui inimene nõnda tunneb, on temaga midagi justkui valesti ja tehakse kõik, et inimeselt head tuju ära võtta. Ma langesin ka selle ohvriks eelmisel nädalal.
a)Viisin aja kokkuhoidmiseks sööklas ära ka sõbranna kandiku, kes oli natukene riisi järgi jätnud. Selle eest sõimas mind üks tore inimene läbi: "Mida sa mõtled endast, et toidu järele jätad, toitu ei rüvetata, see on täiesti lubamatu!" Mu püüdlused selgitada, et tegemist ei ole minu kandikuga, ei kandnud vilja. Sõimati teist korda veel.
b)Sain sõimata selle eest, et mu krae oli natukene koledasti kotirihma poolt alla vajutatud.
c)....Ja selle eest, et toetusin vastu aknalauda
d)Reedel virutas keegi uksega mu kandiku puruks. Söögiks oli peedisupp, mis moodustas sööklasse väikese peediveekogu. Mu püüdlused seletada koristajale, et likvideerin ise mopiga põhjustatud kaose, kandsid vaid poolikult vilja, sest koristaja oli grusiin. Õnneks selle eest ma sõimata ei saanud, teistel hakkas minust vist lihtsalt hale.
Iga kord mõtlen ma, kui tühised need asjad tegelikult on, kuigi paratamatult võtab see ära igasuguse inimesena eksisteerimise tunde, kuigi see kestab vaid 2 minutit, on see üks jälgimaid tundeid, mis üldse olemas on.
...iga päevaga näen üha enam seda, et helsinine unistus sellest, kuidas istun koridoris suure ilusa kuuse kõrval ja söön koos sõpradega mandariini, sealjuures kartmata, et keegi tuleb ja palub mul seletuskirja kirjutada, liigub suure kiirusega kaugusesse...
Kuid siiski on mu ümber nii palju toredaid inimesi, igaüks omade armsate veidrustega. Ja see on nii ilus.