Minevikujõulud

Täna trollis linnast tagasi koju sõites hakkasin ma mõtlema, et kui aastas oleks vabal valikul 1 päev, kus kõik saaksid ajas tagasi minna, siis sellel aastal oleks selleks jõululaupäev. Miks? Sest see on esimene aasta, kus mul ei ole jõulutunnet, kohe üldse mitte. Möödunud nädalal tekkis see vaid korraks, kui Annelyga piparkooke küpsetasime ja väljas sadas lund või midagi väga lumetaolist. See oli ilus. Kahjuks kadus see sama kiirelt, kui tulnud oli. Nii lumi kui jõulutunne. Midagi on valesti: jõulud ei peaks olema aeg, kus kõik üksteise peale karjuvad ja närviliselt kella vaatavad ja kes mõttes, kes valjult sõnuvad oma elu kõige hullemaid sõimusõnu erinevate nähtuste kohta. Samuti ei peaks see olema aeg, kus Rahva Raamatus ja muidugi ka igal pool mujal tormab konkreetselt ringi umbes miljon inimest. Ühesõnaga, tulles tagasi selle juurde, et kui mul oleks see võimalus, minna ajas tagasi jõuludesse aastasse....kaua aega tagasi....
"Ärkaksin homikul üles köögist tuleva piparkoogilõhna peale, mis on natuke kõrbema läinud piparkookode lõhnaga ja pakuksin end appi, kuid mulle öeldakse, et pean aitama kuuske valida. Paneksin soojalt riidesse, püüaksin kõigest jõust avada ust, kuid ka kõige parema tahtmise juures see ei avaneks, sest meetripaksune lumi on takistuseks ees. Võtaksin labida ja kühveldaksin kitsa raja tallini, kus oleks kaks hobust ja saan ning isa ja vend juba istuksid selles ja hüüaksid mulle: "Hüppa peale!" Hakkaksime liikuma läbi paksu metsa kuni lagendikuni, kus kasvab märkimisväärne arv väikeseid kuuskesid, kuid kuna kõik on nõnda pisikesed ja armsad, ei raatsi me ühtegi neist raiuda ja koju viia. Sõidame tagasi. Väljas on hämaraks läinud. Varsti jõuaksime koju, kus soe tee on juba tassidesse valatud ja kootud villased sokid valmis pandud. Ema küsib kuuske näha, kuid meie vastame, et ei toonudki. Kõik kehitavad õlgu, kuid siis otsustame, et polegi vaja kuuske tuppa tuua. Ehiksime aias ära kõige väikesema kuuse, mis seisab akna lähedal, nii et see tuppa näha on. Läheme kööki ning tagasi tulnud, näeme, et nurgas seisab suur kott. Jagame kingitusi. Mina sain soojad kootud käpikud ja pruuni piparkoogi. Vend sai sokid, ema salli ja isa mütsi. Nurru sai kala, ronis mulle sülle ja heitis magama, aga ei jäänud, ta nurrus, nagu alati, ja mul hakkas kõdi...."
Kunagi oli nii. Nüüd on naa. Nüüd on inimestel kiire. Mõnedel koguni nii kiire, et pole isegi aega "tere" ega " nägemist" öelda. Ühesõnaga, kui see ongi jõulude eesmärk, siis olen selles sõnas pettunud, kuid tean, et see ei ole jõulude eesmärk ja seepärast ei ole ma ka jõuludes pettunud, isegi inimestes mitte, sest veelgi vähem on jõulude eesmärk panna inimesi tundma pettunult. See oli segane lause, kuid lõppude lõpuks olengi ma segaduses , et mis üldse on jõulud aastal 2008....2009....2220....
Olgu, mis nad on, aga olgu nad teil kaunid, meeldejäävad ja head!

EMHJUMGW