Teistmoodi post

Viimasel ajal ei ole ma siin blogis oma elust eriti palju rääkinud. Ja just aeg on näidanud, et see koht siin on eelkõige selleks, et oma painavaid sundmõtteid endast kuidagi välja saada ja kirjutamise läbi enesetunnet parandada. Tõtt-öelda on see nagu kõnelus ja debatt iseenesega. Ja kuigi ei saa kahelda võileivavalmistamise elulises vajalikkuses( sest söömine on ju üks tähtsamaid tegevusi me kõigi jaoks), pole mul veel tekkinud möödapääsmatut soovi kiluvõileivavalmistamisprotsessi kirjeldusega end väljendada. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma oma tegemistest eriti ei kirjuta. Täna teen aga väikese erandi, sest tunnen vältimatut vajadust oma kõikehõlmavalt rõõmsat tuju ja rahulolutunnet selle kujuteldava paberiga jagada.
Esimese asjanda lugesin läbi viis viimast lehte raamatust " Flowers of Algernon", lebasin poolteist tundi voodis, viimase ja kõiksuse üle mõtiskledes, jõudes järjekordselt järeldusele, et kogu ühiskond on juba nii väärastunud, et õilsad on need, keda inimkond üldjuhul keeldub aksepteerimast. Need, kel puudub võimalus teada, teavad tegelikult rohkem kui meie. Vist huvitub üldsus eelkõige huvitamist väärimatust. Kas on meil siis õigust pidada kedagi teadmistetuks, kui me ka ise tegelikult midagi ei tea? Ei!
Kell pool 12 hakkasime sõitma Risti poole, kus toimus ja ikka veel toimub Kärdi vanaema 70 juubel, mida tähistati uhkelt sealses koolimajas. Õnneks ei olnud vist eriti keegi meist kui üllatusesinejatest teadlik ja kõik läks nagu plaanitult! Väikestes kohtades(kuigi 70 inimest pole nüüd nii vähe, aga...) on juba aegade algusest peale olnud kuidagi teistmoodi esineda, eriti veel Tallinnast väljas. Ja üllatuseks. Palju soojem. Samas aga kui rahvast on kas kümme või sada korda rohkem, on jällegi suurem vabadus end välja elada. Kõigel on kaks otsa. Kindel on aga see, et juba pealinnast väljasaamine on suur vabadus omaette, eriti veel maailma parimate kamraadidega! Kärt oli meile valmistanud umbes...5.... mustmiljonit erinevat imelummavat kooki, mida oli lihtsalt patt proovimata jätta ja selle kõrvale mõnusalt juttu vesta. Need hetked elus on lihtsalt hindamatud. Ja seda oli ka me järgmine ettevõtmine. Astusime tagasiteel läbi ka Virge kodust ja veetsime kolmveerand tundi tema imetoreda üllatunud perekonna ja kassi-koera seltsis. Jah, sellised hetked on lihtsalt hindamatud. Nüüd on mul umbes pooleks aastaks lai naeratus näkku kleebitud. Täielik heaolu, säärane rõõm, kõikevaldav eufooriline väsimus.
Kõikidel muusikahuvilistel tasub aga tulla homme umbes kell 14. 15 jõuluturule või siis 11- 23. detsembri kuupäevade hulgast valida meelepärasem ja tulla muusikat kuulama erinevatesse Eestimaa linnadesse. Tõotab tulla üks väga ilus tuur. Oh, detsember, oh detsember!

Filjutt

Kolm päeva antisotsiaalset ja eraklikku endassetõmbumist haigena kodus. Eks see 38.4 palavik oligi vist keha moodus öelda: "Kuule, sina, võta veidi rahulikumalt kogu seda asja...elu.." Ja nii ma olengi teinud ja üritan teha ka edaspidi, suruda alla oma lolli ja ennasthävitavat kohusetundlikkust. Igatahes olen õnnelik, et sain selle aja jooksul teist korda ära näha Sweeney Toddi, mis tekitas ülevoolavaid emotsioone juba kahe aasta eest, kuid praegu oli ta veel umbes mustmiljon korda parem ja sõlttuvusttekitavam kui kunagi varem. Aga eks film kasvagi ainult koos inimesega. Tim Burton on olnud juba aastaid mu lemmikrežissöör. Kui ma mõtlema hakkan, on ta üks väheseid, keda tänapäeval võib täie õiguse ja meelerahuga nimetada filmiKUNSTNIKUKS, sest kui juba viimne kui üks kaader on kui maal, mis siis tervikust rääkida. Peale selle on viimne kui üks tema film mind väga pikaks ajaks köitnud oma mõtte- ja emotsiooniahelasse. Viimne kui üks. Seega ootan juba pingsalt järgmist. Kui kino juba jutuks tuli, siis... Veetsin umbes tund aega PÖFF-i kodulehel, üritades selle ääretult värvikast ja rikkalikust nimistust leida endale meelepäraseid filme...jah, oli ka arvata, kuhu välja jõudsin. Kaks kolmandikku filmidest tundusid mulle vägagi meelepärased...Neist kümme lausa äärmiselt huvitvad. Siis aga taipasin, et mul on vist üldse kogu selle aja jooksul vaid üks täiesti vaba õhtu.Ehk valus tõde: üks või eriti heal juhul kaks filmi.Aga see-eest pagana head filmi!

Nii, tänasest olen ametlikult jõulumeeleolusus!