Filjutt

Kolm päeva antisotsiaalset ja eraklikku endassetõmbumist haigena kodus. Eks see 38.4 palavik oligi vist keha moodus öelda: "Kuule, sina, võta veidi rahulikumalt kogu seda asja...elu.." Ja nii ma olengi teinud ja üritan teha ka edaspidi, suruda alla oma lolli ja ennasthävitavat kohusetundlikkust. Igatahes olen õnnelik, et sain selle aja jooksul teist korda ära näha Sweeney Toddi, mis tekitas ülevoolavaid emotsioone juba kahe aasta eest, kuid praegu oli ta veel umbes mustmiljon korda parem ja sõlttuvusttekitavam kui kunagi varem. Aga eks film kasvagi ainult koos inimesega. Tim Burton on olnud juba aastaid mu lemmikrežissöör. Kui ma mõtlema hakkan, on ta üks väheseid, keda tänapäeval võib täie õiguse ja meelerahuga nimetada filmiKUNSTNIKUKS, sest kui juba viimne kui üks kaader on kui maal, mis siis tervikust rääkida. Peale selle on viimne kui üks tema film mind väga pikaks ajaks köitnud oma mõtte- ja emotsiooniahelasse. Viimne kui üks. Seega ootan juba pingsalt järgmist. Kui kino juba jutuks tuli, siis... Veetsin umbes tund aega PÖFF-i kodulehel, üritades selle ääretult värvikast ja rikkalikust nimistust leida endale meelepäraseid filme...jah, oli ka arvata, kuhu välja jõudsin. Kaks kolmandikku filmidest tundusid mulle vägagi meelepärased...Neist kümme lausa äärmiselt huvitvad. Siis aga taipasin, et mul on vist üldse kogu selle aja jooksul vaid üks täiesti vaba õhtu.Ehk valus tõde: üks või eriti heal juhul kaks filmi.Aga see-eest pagana head filmi!