Plinkadi Plonkadi

Suvine soe või lausa põletavalt kuum Tartu on selleks korraks siis ära nähtud ja sellega koos muidugi ka üks Eesti vaieldamatult kõige mõnusamaid ja paremaid muusikafestivale. Nii et hea muusika üledoos on juba päris-päris-päris lähedal. Ja kõik peale selle, et hetkel meenutan ma pigem suitsutatud punast toorvorsti kui inimolevust(nagu ikka) , oli lihtsalt suurepärane!Vesi +23, õhk +32, ja lõpuks mõnus jahutav vihm...täpsemalt öeldes paduvihm...olgu, äikesetorm...rongisõit ja soe tee.
Kuulan praegu Plink Plongilt ostetud Kira Kira albumit Our Map to the Monster Olympics nii umbes seitsmendat korda täna ja mõtlen, mõtlen, mõtlen ja aru ma ei saa, mis asi see täpselt nende islandi muusikute juures on, mis naelutab mu lihtsalt tundideks oma muusika külge kinni ja midagi teha pole. Ja sama lugu on ka kontsertidel, olgu selleks siis üleeile kuulatud Kira Kira või Mugison, rääkimata Sigur Ros`st-alati tuleb neilt ära kõndida suuremat sorti vaimustusega. Ja samas olid kõik teised esinejad(kui siis polnud The Brothers Movement eriti minu maitse)samuti väga-väga head, nii et vaimustusega oleks tulnud minema jalutada niikuini!Aitäh!

Järjekordselt natuke pilte ka seebikarbist.

Joensuu 1685

Kira Kira

Counterpoint

Chungin & The Strap-On Faggots

Dynamite Vikings

Agnes Mercedes
Veel pilte http://www.flickr.com/photos/37784935@N03/sets/72157621734328434/

Kollektiiverror

Sõitsin eile rattaga Stromkalt koju. Kõik oli nagu tavaliselt...kui välja arvata see, et minust sada meetrit eespool vuravad inimesed vaatasid minu lähenedes hirmuga seljataha, sest mu ratas kolises sama meloodiliselt nagu äsja juppideks lammutatud vana autoromu, mis veel mingil maagilisel viisil logisedes ringi kooberdab. Tegelikult oli selle põhjus aga väga lihtne: porilaud, mis oli kevadel koolist tulles katki läinud, otsustas täieliku purunemise kasuks, aga ratta küljest ta lahti enam ei tulnudki. Paari nädala eest otsustasin ühel kenal hommikul kuulata oma esimest cd-d. Asetasin selle siis kenasti arvuti plaadimängijasse(?) ja 1, 2, 3, Põmaki!Kildudeks. Isegi müüdimurdjad said sellega hakkama alles peale cd pistmist mikrolaineahju ning tont teab kuhu veel ja mängija pöörlemiskiirust utoopilistesse suurustesse tõstes, kui ma õigesti mäletan. Adoobne fotopood otsustas ka paar nädalat tagasi pillid kotti visata. Ja arvuti lülitab end ise ilma mingi näilise põhjuseta sisse-välja, millal iganes vaid ise tahab. Kõrvaklapid lakkasid töötamast.Paar nädalat tagasi kadus öösel salapärasel viisil paberikonteiner. Ja i-le täpi pani loomulikult see, et nägin öösel unes, kuis hakkasin moonduma jõuluvanaks ja peeglisse vaadates oli mul valge habe, mis iga hetkega järjest pikemaks kasvas...Elu on vahel ikka nii huvitav.Arvesse võttes päris reaalsust ja seda teist reaalsust, mis võtab enda alla küll veidi vähem ruumi kui aeg, mil oleme ärkvel, siis lõppude lõpuks elame me ka unes kõiki neid samu emotsioone läbi. Hetked. Ja hääd ülehomset Plink-Plonkamist kõikidele!

Ühes

Üheshingamine. Laulupidu. Sõnad on üleliigsed-neid polekski vaja, sest oma tegelikku tähendust nad siinkohal küll edasi anda ei suuda-kuid ilma siiski ei saa. Me laulsime. Laupäeval ja Pühapäeval. Laupäeval. Trollis number üks, sõites igaüks oma kodudesse.Rongkäigus. Kaare all. Mäeveerul.Ka pärast laulupidu. Kes kaugemal, need telekate ees. Kes veel kaugemal, need mõtetes. Me laulsime, lainetasime ja hingasime. Ja mis kõige tähtsam: Kõik koos!Aitasime kaasa ühe maailma ilusaima nähtuse sünnile!Uhke on olla Eestlane!