See ongi muusika elav kehastus, jah, Sigur Rós!

Kas usud imedesse?Või vähemalt ühte neist? Mina usun. Uskusin varem ka, aga nüüd olen selles täiesti tingimusteta kindel nagu vankumatu tinasõdur. Sest olen vähemalt ühte oma silmaga näinud, kõrvaga kuulnud ja ülejäänud osaga minust läbinisti selle sees olnud. Jah, see ime sai täna teoks Rock Cafe-s.

Pidada kõrget nooti umbes 5 (mitte vast nii palju, aga tol hetkel tundus see veelgi pikema ajana)minutit hingamata kinni, puhtalt...

Mängida poognaga elektrikitarri....

Panna publik laulma, tantsima, plaksutama, värisema....

...on vaid tillukene osa sellest, mis mind isiklikult sõnatuks võttis.

Mõtlesin, et kirjutan rohkem, aga ei oska enam sõnakestki rohkem midagi seesugust lausuda, mis veel ütlemata ning ega ka midagi sellist, mis ei paneks pähe mõtet: "...nüüd ta on omadega vist küll puhta segi läinud...". -Niisiis ei ütle ma midagi. Aga imed ei olegi vist mõeldud kirjeldamiseks. Kui nüüd öelda, et neid peab omal nahal tundma, ei oleks ma ka vist täiel määral endaga nõus. Arvan, et neil peab laskma end sisemiselt ja välimiselt läbi ja lõhki kaasa haarata ja täielikult nende sisse minema, et nad saaksid endast ühe sügava jälje maha jätta. See kontsert oligi nagu uni, lühike kui hetk, aga nii pagana kaunis. Aga samas sellest ärgata on teistsugune tunne, palju parem, ma kordan, palju parem.

Märkamisaeg kui kuldne kogemus

Eilse võin mina küll enda seisukohalt riputada selle suve, kui mitte selle aasta ühe huvitavama ja elemusterikkaima ööpäeva kohale. Minu elu esimene öölaulupidu ja üldse esimene laulupidu, kus sai midagi enamat tehtud, kui ainult lauldud. Seda viimast sai otseloomulikult ka seekord kaare all tehtud. Ohtrasti.

Aga näha, mis kõik selles kaares tegelikult toimub ja kui palju tööd, vaeva ja sebimist selle taga tegelikult on, et kogu üritus õnnestuks ja olla ka ise üks tibatillukene kild sellest, oli üks kuldaväärt kogemus. Vaadata, koos tuhandete inimestega, kuidas Kanter heitis oma võiduketta, laulda koos pea 100 000 inimesega "Eestlane olen ja eestlaseks jään" acapellas, paisutas selle pisara, mis kogu peo jooksul vaikselt silmanurgas oli, eriti suureks. See ongi võimsus. Igal laulupeol on see olemas, aga eile oli see midagi täiesti teisedimensioonilist minu jaoks. Ei ole ju varem olnud nii, et 5 minutit enne selgub, et laulame koos Kaisa, Luisa, Inksi, Susanna ja veel kahe inimesega laulupeo lõpulugu laval koos Koiksoniga. See oli tore üllatus ja päevale ilus punkt. Ja tahaks öelda veel suur aitäh neile kolmele või kahele inimesele, kes kell pool neli öösel (või oleks hommikul vist õigem öelda)meile kenasti tasuta hääd morssi ja sibulasuppi pakkusid. See viimane viis tõesti keele alla. Oli üks tore ja võimas laulupidu, kus sai märgata, et kõik me oleme hinges endiselt üks, missest, et igapäev seda eriti välja näidata ei taha. Oleks mul võimalus ajas rännata, tahaksin hirmsasti näha, kuidas kõik veel 20 aastat tagasi oli, kõik ütlevad, et palju ehtsam. Muidugi. Aga alati kipub ju olema nii, et asjad headusest hakatakse aru saama alles siis, kui ollakse kaotanud , kaotamise äärel või just sellest võitjana välja tuldud. Aitäh veelkord kõikidele!

Vanad kahesed ehk juhtumus Prismas

Seekordse postituse tahaksin pühendada inimestele, kes on õnnetud. Inimestele, kes on õnnetud, sest paduvihma poolt tekitatud lombist teeääres sõitis läbi trollibuss ja nad märjaks pritsis. Inimestele, kes on õnnetud, kui keegi nende silme all viimase koogitüki letilt ära napsab. See on siin esimene kord üldse, kui ma kellelegi midagi pühendan.
Ennem ütlen veel, et pole just palju inimesi siinmail, kes poleks poes käies kokku puutunud pahas tujus müüjatega. Mitte ainult poes. Ja mitte ainult müüjatega.
Läksin järjekordselt poodi, et endale üks jäätis osta. See on justkui väike rituaaliks kujunenud suvine tegevus, milleta on möödunud vaid üksikud päevad. Võtsin kassajärjekorras seistes välja rahakoti, kus sees olid mu viimased viis kahekroonist, mis, võiks öelda, olid üsnagi päevinäinud kahekroonised ning ühel neist oli volditud nurgas tilluke pragu. Ulatasin nad müüjale, kelleks oli umbes 50-aastane proua. Ehk natukene vanemgi.Igatahes, proua selle kõige lihtsamas tähenduses. Ja sellele liigutusele järgnes dialoog:

Müüja tülgastaval toonil:"Issand, kui koledad kahekroonised!Vaata, nüüd pean mina sinu pärast neid sirgeks siluma hakkama ja ma raiskan oma aega."
Ma ei öelnud midagi. Mõnikord on targem vaikida. Tõtt-öelda, mõnikord ei oskagi kohe midagi kosta.
Müüja: "Issand, kas teie siis ei olegi endale pangakaarti teinud. Tehke kohe endale pangakaart!"
Mina:"Mul on küll...pangakaart..."
Müüja(veel põlglikumalt) : No miks te peate seda raha siis üldse sealt välja võtma, kui teil pangakaart on. Ärge enam kunagi võtke raha pangaautomaadist välja!" Seejärel viskusid alusele kolmkümmend tagasi antud senti koos ostutšekiga.
Ka seekord ei osanud ma minagi öelda peale üsna ilmetu "Tänan"i, võtsin oma jäätise ja lahkusin.
Olles just üleeile veelkord lugenud "Väikest Printsi", mis on vaieldamatult üks siiramaid, vahetumaid ja paremaid teoseid üldse, pani juhtunu mind veelkord täpselt samade asjade üle mõtisklema. Kui inimene juba pelgalt veidikene kulunud kahekroonise pärast ärritus, siis mõelda vaid, kui õnnetu ta elu üldse olla võib, kui isegi selles halba näeb. Ja temasuguseid on palju: neid, kes pole õnnetu saatusega , kuid näib, nagu teeks kõik, et õnnetud olla.
Kas polegi siis tavalisel vihmasel päeval astuda uksest sisse ja mõelda:"Oi, kui tore, et täna mind ükski auto märjaks ei pritsinud...või kui ka pritsis, siis:"Oi, kui tore, et mul on uks, kust sisse astuda!"Üks talvel tehtud vihmane pildike.
rRoYjvyGWl