Kas usud imedesse?Või vähemalt ühte neist? Mina usun. Uskusin varem ka, aga nüüd olen selles täiesti tingimusteta kindel nagu vankumatu tinasõdur. Sest olen vähemalt ühte oma silmaga näinud, kõrvaga kuulnud ja ülejäänud osaga minust läbinisti selle sees olnud. Jah, see ime sai täna teoks Rock Cafe-s.
Pidada kõrget nooti umbes 5 (mitte vast nii palju, aga tol hetkel tundus see veelgi pikema ajana)minutit hingamata kinni, puhtalt...
Mängida poognaga elektrikitarri....Panna publik laulma, tantsima, plaksutama, värisema....
...on vaid tillukene osa sellest, mis mind isiklikult sõnatuks võttis.
Mõtlesin, et kirjutan rohkem, aga ei oska enam sõnakestki rohkem midagi seesugust lausuda, mis veel ütlemata ning ega ka midagi sellist, mis ei paneks pähe mõtet: "...nüüd ta on omadega vist küll puhta segi läinud...". -Niisiis ei ütle ma midagi. Aga imed ei olegi vist mõeldud kirjeldamiseks. Kui nüüd öelda, et neid peab omal nahal tundma, ei oleks ma ka vist täiel määral endaga nõus. Arvan, et neil peab laskma end sisemiselt ja välimiselt läbi ja lõhki kaasa haarata ja täielikult nende sisse minema, et nad saaksid endast ühe sügava jälje maha jätta. See kontsert oligi nagu uni, lühike kui hetk, aga nii pagana kaunis. Aga samas sellest ärgata on teistsugune tunne, palju parem, ma kordan, palju parem.
0 kommenteeringut:
Postita kommentaar