Oktoobrilõpp

Kõik on pime mu toas.

Vaid kuusteist silma piidlevad mind

nagu loomaaias ahvipuuri ees.

Nemad väljas, mina sees.

Kuusteist silma.

kaksteist rohelist, punaseid, siniseid kaks.

Oh sa raks!

STAND BY,

energiahai!

Eks see kahekümne esimene sajand ole üks äärmiselt veider ajajärk.

Igas mõttes. Olen üksinda kodus. Peaaegu. Tegelikult on Murphy ka siin. Ta on üldse viimasel ajal vägagi sage( või sõge, kuidas tahate) külaline. Arvuti läks täielikult katki. Kitarrikeel läks uuesti katki. Hääl läks katki. Saapalukk läks katki.Katki katki katki katki. Just nüüd, mil seda kõige vähem vaja on...AGA siiski seda on vaja. Miks just, ma ei tea, aga on. Tahame seda või ei taha.

Ka poodide tungivat vajadust kuhjata inimese niigi segaduses pea kaks kuud peale suve täis laulvaid jõuluvanasid, kuuseehteid, lumememmi, säraküünlaid, valgeid habemeid ja mida kõike veel, on vaja. Ma küll aru sellest ei saa ja tõtt-öelda on see isegi päris kurb, sest iga inimene jõuab detsembriks sellest juba kümme korda ära tüdineda. Teine kurb asi on see, et jõulud hakkavad mulle meenutama iga aastaga järjest rohkem ja rohkem üht suurt kommertsüritust, kõrvaltvaatajana. Aga eks see ole igaühe vaba valik, missuguse tähenduse ta jõuludele omistab. Minu tähendus algab detsembrikuus koos päris kuuse, lumememme ja piparkookidega.

KESS?

Ma pole väga pikka aega kirjutanud. Põhjuseid selleks on tavaliselt kaks: seda kõike on liiga palju, liiga palju, et kirja panna või siis jällegi pole millestki kirjutada.
Seekord ajan kõik esimese variandi kaela. Ja siinkohal võiks rääkidagiumbes mustmiljonist mõnusast juhtumusest, mis selle kahe kuu jooksul korda on saadetud või mis end ise korda on saatnud. Sellest, kuidas me käisime Stinaga Islandi poolt tulevat tormi Sörenit tervitamas, minnes Stromkale tuulelohesid lennutama. Rand oli tühi. Isegi Sörenit polnud. Tuul oli küll, aga tal ei olnud arvatavasti viitsimist lennutada kaht nööritatud kiletükki oma voogudes tantsitada. Vähemalt esialgu. Kui me pimedas oma samme lootusetult kodu poole seadmas olime, jõudis ka killuke Sörenit leida piisavalt viitsimist lohedega tegelemiseks. Või siis hakkas tal meist kahju ja otsustas meile pakkuda paar imeilusat hetke, mil lohed tuulekäes tantsisid, kuni lõpuks end üksteise ümber sõlme kerisid. Kahtlemata on lohelennutamine suur kunst ja töö. Järgmine kord valmistame rohkem ette ja mõtleme järele, mida me siiski tol korral esialgu nii valesti tegime.
Teiseks olen ma alates eile kella üheksast ametlikult täieõiguslik gümnasist. Ma pole tükk aega nii palju järjest naernud kui eile. See päev jääb eluks ajaks meelde. Ja juuksed veel kauaks ajaks jahuseks.Ja ma olen valmis vara ärkama. Ja sööma ükskõik mida. Ja roomama üles koolitreppidest. Ja... Igatahes oli see üks ilus nädal. Ja kui ma mõtlen, kui lühike aeg on kolm aastat, hakkab mul natuke kõhe.
Samamoodi hakkab mul kõhe praegu siin istudes, mil minust kolm meetrit taga asuval diivanil istub isa ja vaatab endast kolm meetrit eespool mängivat televiisorit. Järelikult, kuna vahemaa on sama, siis võib järeldada, et see asub minule ohtlikult lähedal, samal tasapinnal, trajektooril, minust üks meeter paremal. Ta vaatab "Valmimisstuudiot", kus peotäis Eesti kõige targemaid ja kõikvõimsamaid ja ülistamisväärseid tegelasi(seda paraku küll ainult nende endi arust)pakuvad Eestile ühte halvemat huumorišõud, mida kunagi siinmail nähtud, ainult et nemad ise on liiga targad selleks, et säärases tegutsemises midagi naljakat leida. See sunnib mind järjekordselt vägisi mõtlema sellele, et ainus õige mees Tallinna valitsema on Ülemiste vanake.Saaks linna vähemalt mentaalse sopaloopimise jäänustest puhtaks. Mulle ei meeldi poliitika. Vähemalt selline poliitika. Mulle ei meeldi kuulata jute poliitikast. Ei lugeda poliitikast. Mulle ei meeldi rääkida poliitikast, kuid mul on lihtsalt kohati väga valus vaadata, kuidas meie niigi väike eesti järjest väiksemateks tükkideks pudeneb.
KUID lõpetuseks üks hea raamat. Raamat, mille leidsin kasutatud ameerika raamatute hunnikust. Lausa rabavalt hea. Lausa nii pagana hea, et armusin sellesse juba peale kolme esimese sõna lugemist(töötab vist paremini inglise keeles). Jah Daniel Keyes ja tema " Lilled Algernonile"