Oktoobrilõpp

Kõik on pime mu toas.

Vaid kuusteist silma piidlevad mind

nagu loomaaias ahvipuuri ees.

Nemad väljas, mina sees.

Kuusteist silma.

kaksteist rohelist, punaseid, siniseid kaks.

Oh sa raks!

STAND BY,

energiahai!

Eks see kahekümne esimene sajand ole üks äärmiselt veider ajajärk.

Igas mõttes. Olen üksinda kodus. Peaaegu. Tegelikult on Murphy ka siin. Ta on üldse viimasel ajal vägagi sage( või sõge, kuidas tahate) külaline. Arvuti läks täielikult katki. Kitarrikeel läks uuesti katki. Hääl läks katki. Saapalukk läks katki.Katki katki katki katki. Just nüüd, mil seda kõige vähem vaja on...AGA siiski seda on vaja. Miks just, ma ei tea, aga on. Tahame seda või ei taha.

Ka poodide tungivat vajadust kuhjata inimese niigi segaduses pea kaks kuud peale suve täis laulvaid jõuluvanasid, kuuseehteid, lumememmi, säraküünlaid, valgeid habemeid ja mida kõike veel, on vaja. Ma küll aru sellest ei saa ja tõtt-öelda on see isegi päris kurb, sest iga inimene jõuab detsembriks sellest juba kümme korda ära tüdineda. Teine kurb asi on see, et jõulud hakkavad mulle meenutama iga aastaga järjest rohkem ja rohkem üht suurt kommertsüritust, kõrvaltvaatajana. Aga eks see ole igaühe vaba valik, missuguse tähenduse ta jõuludele omistab. Minu tähendus algab detsembrikuus koos päris kuuse, lumememme ja piparkookidega.