Paralleele vol 2

Tere. Kell on veerad üks. Sain eile vihmapilli ja näitasime eksinud turistile teed Draamateatri juurde. Reisil käisin ka: 20 aastat ajas tagasi.
"Supesymmetry" jookseb oma tänast kolmandat ringi ja mina naudin. Täna sain kinkekaardi vastu kaks kaua igatsetud raamatut: Nick Hornby " 31 songs" ja prantsusekeelse "Le Petit Prince". Kinkisime Evaga ühe Baikali klaaspudeli kodutule, kes oli seepeale maailma kõige õnnelikum inimene. Ja siinkohal ma tahaksingi öelda, et ausalt öeldes olen ma nüüd küll väsinud igal hommikul ja õhtul kuulmast samateemalisi majanduslikke arutelusid ja inimeste üldist vingumist. Inimene vajab ju eluks tegelikult väga vähe. Umbes sama palju kui hunt, rebane või jänes. Süüa, magada, rõõmu ja mõningaid asju veel. Vahe ongi selles, et mõned inimesed tunnevad rõõmu klaaspudelist ja sellest, kui keegi ütleb neile "Head õhtut" ja teised sellest, kui saavad viimaste rahadega ostetud purgi igaõhtust kalamarja ja seejärel terve järgneva nädala haliseda, et raha pole. Esimesed on kindlasti õnnelikumad, sest klaaspudeleid leidub alati. Seega olen ma endiselt arvamusel, et majanduslangus mõjub tegelikult kõikidele hästi ja paigutab väärtushinnangud tagasi sinna, kus nad kunagi olid.

2x=32

x = 32:2
x = 16

Jah, ma võin nüüdsest jälle(potentsiaalselt) lotot mängida. Hõissa!
Eile oli väga hurmav päev! Aitäh, Sõbrad!