teisipäev, 28. aprill 2009

20 kraadi celsius

Lösutasime Stina ja Evaga 3 tundi Harjumäel muru pääl, kuulasime mahedat muusikat ja filosofeerisime eestlaste, brittide ja jaapanlaste mõnusalt melanhoolse olemise üle.

esmaspäev, 27. aprill 2009

Murulõhnaline linn

Kõik on nii ilus ja soe. Õue, lapsed, õue!
Jée!

pühapäev, 26. aprill 2009

Jäljed jääl, kuskil sääl...



Nädal tagasi oli Schnelli tiik veel poolenisti jääs, vaid väikesed ojad olid uuristanud oma tee läbi jää, et pardid saaksid nautida oma elu parimat osa ja solberdada kevadpäikselise jää vahelises vees. Kuigi tänasel kaunil päeval ma julgen jää eksistentsis sügavalt kahelda, on neil kahtlemata veelgi toredam seal olla kui kunagi varem.
Laupäev oli tegus päev. Lavastust "Oskar ja roosa daam" oli Nukuteatri ettekandel päris tore näha ja vaadata, kui palju nukukunst kaheksa aastaga arenenud on, hämmastav. Kuigi pean ütlema, et Rakvere teatri versioon meeldis mulle jällegi tunduvalt rohkem, sest nukud jäävad siiski vaid nukkudeks, vähemalt esialgu...ja inimesed inimesteks. Ja enne muutuvad inimesed nukkudeks kui vastupidi. Siiski soovitan kõikidel, kel vähegi võimalik on, see lavastus oma silmaga ära kaeda, ükskõik siis kelle esitusel, sest lugu ise on lihtsalt suurepäraselt kirjutatud ja kannab endas väga palju olulisi mõtteid.
Õhtu oli ka suurepärane:palju hääd muusikat, toredaid inimesi, vanu mänguasju, torti ja õhupalle. Ja järjekordselt sai rõõmustada selle üle, et see, mis on kadunud, polegi kadunud: tuleb vaid veidi vaeva näha ja otsida. Ja kõige parem osa ongi otsimine.

laupäev, 11. aprill 2009

T.L.V.H.K.L.R. ja elekter

Lihtsalt suurepärane päev!


Täna, eile, üleeile, üleüleeile, üleüleüleüleeile jne. Tähtede Laul on kätte jõudnud ja olen end ribadeks rabelenud tänase päevaga. Aga end ribadeks rabeleda end sellel alal, mis sulle huvi pakub, on lihtsalt puhas rõõm!Virge sünnipäev, Kaisa sünnipäev, Karolini sünnipäev on kõik olnud lihtsalt võrratud päevad. Hõissa, kevad, hõissa!



Tänane päev tõestast veelkord seda, et minu füüsikalised teadmised elektri kohta on jõudnud maksimumini: kohta, millest edasist ma enam teadma ei peakski.
Ehk siis minu isiklik füüsikaseadus nr 1: Ärge toppige oma sõrmi pistikupessa!
Ma ise arvan, et mida vähem inimesed sellest teavad, seda parem, sest mida rohkem inimene ükskõik millisest maailma asjast teab, seda enam ta end viimasega siduda oskab ja seda enam on võimalus, et vahel kujunevad füüsikalised teadmised või nende omamine päris ohtlikuks. Mina aga ei oska ja ei tea-seega ei pressi end purki, kuhu ma ei mahu. Säästan tervist, säästan raha, säästan loodust ning elu!
-jutu mõte on selles, et viimasel ajal inimesed kiruvad iseendid, sest tunnevad, et ei saa mingil alal hakkama. See ei ole ju üldse negatiivne, mõelge, mõelge, mõelge, mõelge, mõelge natukenegi, palun.

reede, 10. aprill 2009

Pikem jutt



Eile polnud minu päev. Eile polnud kohe üldse minu päev. Alustades sellega, et ma ei saanud koolis millegagi hakkama ja lõpetades asjaoluga, et jõidsin akadeemia poest ostetud kahe pintsli asemel vaid ühega koju. Ma arvan, et ma hoidsin pakendit valetpidi käes, seega loodan, et viimane vähemalt headesse kätesse sattus:)
Osaliselt on päris koomiline vaadata, kuidas väga paljud inimesed minust viimasel ajal eriti aru ei saa, kuid samaaegselt, nähes inimesi, kes seda siiski teevad, tekib küsimus, et kas nii palju ongi siis neid, kes üldse millegi üle tõsiselt mõelda viitsivad. Ja siin ongi nüüd koht, kus tahaksin pikalt-pikalt tsiteerida Saint-Exupery`t, aga ma arvan, et pole vajalik, sest need, kes seda mõistaksid, oskaksid neid ridu/lehekülgi/jne. juba niikuinii peast ette lugeda.
Mainiksin veel seda, et kuigi 1. aprillist on suhteliselt palju möödas, oli see ikka üks pagana tore kolmapäev ja kolmas aprill veelgi parem reede!
"Kiletron" lõpetas just on tänase 4. ringi jooksmise, kusjuures veelgi paremaks teeb asja see, et aiast kostub läbi lahtise ukse siuts-siuts-siuts, ja loen, kuidas alkeemikud üritasid keskajal meeleheitlikult läbi erinevate pettuste tõttu mitte häbisse jääda.
Siiski, kui alguses mainisin, et minust ei saada aru, ütlen ka vastukaaluks ühe asja, millest mina aru ei suuda saada. Kellele on vaja järjekordset hunnikut hallitanud šokolaadijäneseid, kui keegi neid niikuinii(ja praegu veel enam) ei osta?
Ühesõnaga, ma vaatan, kas mul leidub ikka piisavalt sibulaid ja mune. Mulle meeldivad üllatused!:)