Jäljed jääl, kuskil sääl...

Nädal tagasi oli Schnelli tiik veel poolenisti jääs, vaid väikesed ojad olid uuristanud oma tee läbi jää, et pardid saaksid nautida oma elu parimat osa ja solberdada kevadpäikselise jää vahelises vees. Kuigi tänasel kaunil päeval ma julgen jää eksistentsis sügavalt kahelda, on neil kahtlemata veelgi toredam seal olla kui kunagi varem.
Laupäev oli tegus päev. Lavastust "Oskar ja roosa daam" oli Nukuteatri ettekandel päris tore näha ja vaadata, kui palju nukukunst kaheksa aastaga arenenud on, hämmastav. Kuigi pean ütlema, et Rakvere teatri versioon meeldis mulle jällegi tunduvalt rohkem, sest nukud jäävad siiski vaid nukkudeks, vähemalt esialgu...ja inimesed inimesteks. Ja enne muutuvad inimesed nukkudeks kui vastupidi. Siiski soovitan kõikidel, kel vähegi võimalik on, see lavastus oma silmaga ära kaeda, ükskõik siis kelle esitusel, sest lugu ise on lihtsalt suurepäraselt kirjutatud ja kannab endas väga palju olulisi mõtteid.
Õhtu oli ka suurepärane:palju hääd muusikat, toredaid inimesi, vanu mänguasju, torti ja õhupalle. Ja järjekordselt sai rõõmustada selle üle, et see, mis on kadunud, polegi kadunud: tuleb vaid veidi vaeva näha ja otsida. Ja kõige parem osa ongi otsimine.