Tagasivaade

Mõtlesin, et järgnev jutt jääbki vaid draftiks, nagu mu viis eelnevat sissekannet, aga siis mõtlesin ümber, sest...ei teagi miks...nii tundus õigem.

Kaks nädalat võib tunduda lühike aeg,

kui palju on neid kahtesid nädalaid, millest me midagi enam eriti ei mäleta? Ma arvan, et neid on elus päris palju. Aga möödunud 2 nädalat olid lihtsalt ühed meeldejäävamad ja ilusamad mu elus, siiani. Kirjutades seda, olen ütlemata õnnelik, et meile anti selline võimalus sõita mööda Eestit ja laulda, muusikat teha koos kõige suurepärasemate inimestega. Paraku kipuvad just head asjad eriti kiiresti mööda saama, aga nagu juba öeldud, oleksime ju võinud kuni vabariigi aastapäevani järjest iga päev kontserte anda, AGA kas see oleks siis olnud enam SEE? Kindlasti mitte. Kui igal õhtul aastas koputaks uksele kingikotiga valge habemega mees, ei oleks ju ei jõuludel ega ka kingitustel enam mingit väärtust. Tõenäoliselt ei tahaks paljud lapsed peale ühte kuud enam eales jõuluvanast midagi kuulda. Olen siiralt õnnelik, et IGA kontsert neist 9-st oli isemoodi ja et sellist tundmust, nagu seda on rutiin, kogema ei pidanud(kuigi ma ei kujutaka ausaltöeldes ette, kuidas see muusikast rääkides üldse välja näeks, igatahes midagi head see endast ei kujutaks.)Igatahes tundsin end selle aja jooksul väga õnnelikuna(üldjuhul me seda ju endale ei tunnista), aga nii oli. Ja on.

Natuke muusikat veel, olles äsja telekast nähtud Stingi jõulukontserdi lummuses.

Head ja kaunist 2009 lõppu!

Segane sissekanne

Iga päev on päev, aga mõni päev ei ole igapäev. Ja kahtlemata on viimased kolm päeva vägagi suure tähtsusega olnud ja julgen isegi öelda, et need on mulle õpetanud kordades rohkem kui näiteks neli kuud koolis, ikka kordades rohkem. Ja ma arvan, et igaüks meist saab tänu sellele palju targemaks, märgatagu siis seda täna või kahekümne aasta pärast, aga usun, et see muudab paljutki...või on seda juba teinud. Kolm suurepärast päeva, täis seinast seina emotsioone, situatsioonikoomikat, toredaid ja häid inimesi ja palju-palju-palju kogemust ja RÕÕMU......ja umbes nelja liitrit põdrasamblateed, nii et see ei ole enam isegi vastik, vaid pigem tavaline ja isegi nauditav( issand, kas ma tõesti ütlesin seda...jah,ütlesin küll!).

Ja reede...here we go again!:)

Ja mis saaks ollagi paremat sellest, kui rännata 9 päeva mööda imeilusat lumist muinasjutumaad , saatjaks lemmiktegevus ja suurepärane seltskond!

Missest, et ÜLDJUHUL sellest sissekandest ei peagi keegi aru saama ja ilmselgelt ka ei saa, lihtsalt pidin seda ütlema just praegu, kohe ja siin.

Fammmm

OUR JOURNEY HAS BEGUN!

Nüüd on vaid muusika,

sõbrad

ja Saaremaa,

täna.

Teistmoodi post

Viimasel ajal ei ole ma siin blogis oma elust eriti palju rääkinud. Ja just aeg on näidanud, et see koht siin on eelkõige selleks, et oma painavaid sundmõtteid endast kuidagi välja saada ja kirjutamise läbi enesetunnet parandada. Tõtt-öelda on see nagu kõnelus ja debatt iseenesega. Ja kuigi ei saa kahelda võileivavalmistamise elulises vajalikkuses( sest söömine on ju üks tähtsamaid tegevusi me kõigi jaoks), pole mul veel tekkinud möödapääsmatut soovi kiluvõileivavalmistamisprotsessi kirjeldusega end väljendada. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma oma tegemistest eriti ei kirjuta. Täna teen aga väikese erandi, sest tunnen vältimatut vajadust oma kõikehõlmavalt rõõmsat tuju ja rahulolutunnet selle kujuteldava paberiga jagada.
Esimese asjanda lugesin läbi viis viimast lehte raamatust " Flowers of Algernon", lebasin poolteist tundi voodis, viimase ja kõiksuse üle mõtiskledes, jõudes järjekordselt järeldusele, et kogu ühiskond on juba nii väärastunud, et õilsad on need, keda inimkond üldjuhul keeldub aksepteerimast. Need, kel puudub võimalus teada, teavad tegelikult rohkem kui meie. Vist huvitub üldsus eelkõige huvitamist väärimatust. Kas on meil siis õigust pidada kedagi teadmistetuks, kui me ka ise tegelikult midagi ei tea? Ei!
Kell pool 12 hakkasime sõitma Risti poole, kus toimus ja ikka veel toimub Kärdi vanaema 70 juubel, mida tähistati uhkelt sealses koolimajas. Õnneks ei olnud vist eriti keegi meist kui üllatusesinejatest teadlik ja kõik läks nagu plaanitult! Väikestes kohtades(kuigi 70 inimest pole nüüd nii vähe, aga...) on juba aegade algusest peale olnud kuidagi teistmoodi esineda, eriti veel Tallinnast väljas. Ja üllatuseks. Palju soojem. Samas aga kui rahvast on kas kümme või sada korda rohkem, on jällegi suurem vabadus end välja elada. Kõigel on kaks otsa. Kindel on aga see, et juba pealinnast väljasaamine on suur vabadus omaette, eriti veel maailma parimate kamraadidega! Kärt oli meile valmistanud umbes...5.... mustmiljonit erinevat imelummavat kooki, mida oli lihtsalt patt proovimata jätta ja selle kõrvale mõnusalt juttu vesta. Need hetked elus on lihtsalt hindamatud. Ja seda oli ka me järgmine ettevõtmine. Astusime tagasiteel läbi ka Virge kodust ja veetsime kolmveerand tundi tema imetoreda üllatunud perekonna ja kassi-koera seltsis. Jah, sellised hetked on lihtsalt hindamatud. Nüüd on mul umbes pooleks aastaks lai naeratus näkku kleebitud. Täielik heaolu, säärane rõõm, kõikevaldav eufooriline väsimus.
Kõikidel muusikahuvilistel tasub aga tulla homme umbes kell 14. 15 jõuluturule või siis 11- 23. detsembri kuupäevade hulgast valida meelepärasem ja tulla muusikat kuulama erinevatesse Eestimaa linnadesse. Tõotab tulla üks väga ilus tuur. Oh, detsember, oh detsember!

Filjutt

Kolm päeva antisotsiaalset ja eraklikku endassetõmbumist haigena kodus. Eks see 38.4 palavik oligi vist keha moodus öelda: "Kuule, sina, võta veidi rahulikumalt kogu seda asja...elu.." Ja nii ma olengi teinud ja üritan teha ka edaspidi, suruda alla oma lolli ja ennasthävitavat kohusetundlikkust. Igatahes olen õnnelik, et sain selle aja jooksul teist korda ära näha Sweeney Toddi, mis tekitas ülevoolavaid emotsioone juba kahe aasta eest, kuid praegu oli ta veel umbes mustmiljon korda parem ja sõlttuvusttekitavam kui kunagi varem. Aga eks film kasvagi ainult koos inimesega. Tim Burton on olnud juba aastaid mu lemmikrežissöör. Kui ma mõtlema hakkan, on ta üks väheseid, keda tänapäeval võib täie õiguse ja meelerahuga nimetada filmiKUNSTNIKUKS, sest kui juba viimne kui üks kaader on kui maal, mis siis tervikust rääkida. Peale selle on viimne kui üks tema film mind väga pikaks ajaks köitnud oma mõtte- ja emotsiooniahelasse. Viimne kui üks. Seega ootan juba pingsalt järgmist. Kui kino juba jutuks tuli, siis... Veetsin umbes tund aega PÖFF-i kodulehel, üritades selle ääretult värvikast ja rikkalikust nimistust leida endale meelepäraseid filme...jah, oli ka arvata, kuhu välja jõudsin. Kaks kolmandikku filmidest tundusid mulle vägagi meelepärased...Neist kümme lausa äärmiselt huvitvad. Siis aga taipasin, et mul on vist üldse kogu selle aja jooksul vaid üks täiesti vaba õhtu.Ehk valus tõde: üks või eriti heal juhul kaks filmi.Aga see-eest pagana head filmi!

Nii, tänasest olen ametlikult jõulumeeleolusus!

Oktoobrilõpp

Kõik on pime mu toas.

Vaid kuusteist silma piidlevad mind

nagu loomaaias ahvipuuri ees.

Nemad väljas, mina sees.

Kuusteist silma.

kaksteist rohelist, punaseid, siniseid kaks.

Oh sa raks!

STAND BY,

energiahai!

Eks see kahekümne esimene sajand ole üks äärmiselt veider ajajärk.

Igas mõttes. Olen üksinda kodus. Peaaegu. Tegelikult on Murphy ka siin. Ta on üldse viimasel ajal vägagi sage( või sõge, kuidas tahate) külaline. Arvuti läks täielikult katki. Kitarrikeel läks uuesti katki. Hääl läks katki. Saapalukk läks katki.Katki katki katki katki. Just nüüd, mil seda kõige vähem vaja on...AGA siiski seda on vaja. Miks just, ma ei tea, aga on. Tahame seda või ei taha.

Ka poodide tungivat vajadust kuhjata inimese niigi segaduses pea kaks kuud peale suve täis laulvaid jõuluvanasid, kuuseehteid, lumememmi, säraküünlaid, valgeid habemeid ja mida kõike veel, on vaja. Ma küll aru sellest ei saa ja tõtt-öelda on see isegi päris kurb, sest iga inimene jõuab detsembriks sellest juba kümme korda ära tüdineda. Teine kurb asi on see, et jõulud hakkavad mulle meenutama iga aastaga järjest rohkem ja rohkem üht suurt kommertsüritust, kõrvaltvaatajana. Aga eks see ole igaühe vaba valik, missuguse tähenduse ta jõuludele omistab. Minu tähendus algab detsembrikuus koos päris kuuse, lumememme ja piparkookidega.

KESS?

Ma pole väga pikka aega kirjutanud. Põhjuseid selleks on tavaliselt kaks: seda kõike on liiga palju, liiga palju, et kirja panna või siis jällegi pole millestki kirjutada.
Seekord ajan kõik esimese variandi kaela. Ja siinkohal võiks rääkidagiumbes mustmiljonist mõnusast juhtumusest, mis selle kahe kuu jooksul korda on saadetud või mis end ise korda on saatnud. Sellest, kuidas me käisime Stinaga Islandi poolt tulevat tormi Sörenit tervitamas, minnes Stromkale tuulelohesid lennutama. Rand oli tühi. Isegi Sörenit polnud. Tuul oli küll, aga tal ei olnud arvatavasti viitsimist lennutada kaht nööritatud kiletükki oma voogudes tantsitada. Vähemalt esialgu. Kui me pimedas oma samme lootusetult kodu poole seadmas olime, jõudis ka killuke Sörenit leida piisavalt viitsimist lohedega tegelemiseks. Või siis hakkas tal meist kahju ja otsustas meile pakkuda paar imeilusat hetke, mil lohed tuulekäes tantsisid, kuni lõpuks end üksteise ümber sõlme kerisid. Kahtlemata on lohelennutamine suur kunst ja töö. Järgmine kord valmistame rohkem ette ja mõtleme järele, mida me siiski tol korral esialgu nii valesti tegime.
Teiseks olen ma alates eile kella üheksast ametlikult täieõiguslik gümnasist. Ma pole tükk aega nii palju järjest naernud kui eile. See päev jääb eluks ajaks meelde. Ja juuksed veel kauaks ajaks jahuseks.Ja ma olen valmis vara ärkama. Ja sööma ükskõik mida. Ja roomama üles koolitreppidest. Ja... Igatahes oli see üks ilus nädal. Ja kui ma mõtlen, kui lühike aeg on kolm aastat, hakkab mul natuke kõhe.
Samamoodi hakkab mul kõhe praegu siin istudes, mil minust kolm meetrit taga asuval diivanil istub isa ja vaatab endast kolm meetrit eespool mängivat televiisorit. Järelikult, kuna vahemaa on sama, siis võib järeldada, et see asub minule ohtlikult lähedal, samal tasapinnal, trajektooril, minust üks meeter paremal. Ta vaatab "Valmimisstuudiot", kus peotäis Eesti kõige targemaid ja kõikvõimsamaid ja ülistamisväärseid tegelasi(seda paraku küll ainult nende endi arust)pakuvad Eestile ühte halvemat huumorišõud, mida kunagi siinmail nähtud, ainult et nemad ise on liiga targad selleks, et säärases tegutsemises midagi naljakat leida. See sunnib mind järjekordselt vägisi mõtlema sellele, et ainus õige mees Tallinna valitsema on Ülemiste vanake.Saaks linna vähemalt mentaalse sopaloopimise jäänustest puhtaks. Mulle ei meeldi poliitika. Vähemalt selline poliitika. Mulle ei meeldi kuulata jute poliitikast. Ei lugeda poliitikast. Mulle ei meeldi rääkida poliitikast, kuid mul on lihtsalt kohati väga valus vaadata, kuidas meie niigi väike eesti järjest väiksemateks tükkideks pudeneb.
KUID lõpetuseks üks hea raamat. Raamat, mille leidsin kasutatud ameerika raamatute hunnikust. Lausa rabavalt hea. Lausa nii pagana hea, et armusin sellesse juba peale kolme esimese sõna lugemist(töötab vist paremini inglise keeles). Jah Daniel Keyes ja tema " Lilled Algernonile"

Uus

Täna vist on see päev, mil on kirjutamiseks vist piisavalt põhjust. Ehk kui ma peaks selleaastasele esimesele septembrile nime panema, oleks selleks arvatavasti"Tõehetk" või "Samm tundmatusse" või siis hoopiski üks suur küsimärk. See oli see sama klass, mille uksest olen umbes mustmiljon ja natuke rohkem kordi viie aasta jooksul sisse astunud ja näinud nii rõõmust säravaid kui...noh olgem ausad, kuna sisenemine toimub enamjaolt hommikul, siis on seal tavaliselt nähtud päris palju haigutavaid nägusid ja poolärkvel toredaid uniseid semusid. Aga täna oli KÕIK teistmoodi, alustades näoilmetest ja lõpetades nende omanikega, kelle nimesid õpin ma arvatavasti järgmised kolm aastat pähe. Tänase päeva järgi ei saa küll midagi sügavalt järeldada, aga mu süda ütleb, et see ei saa olema enam kunagi SEE või vähemalt minu jaoks. Mõnele inimesele on kolm aastat pikk aeg. Ja mõnes mõttes ongi: selle ajaga saab näiteks kolm korda sellele kerale, kus peal me parasjagu asume, purjekaga tiiru peale teha....või siis jõuavad NASA teadlased selle ajaga avastada sada uut planeeti või algul heast tahtest tehtud kohvirobotid muteeruda ja oma kurja plaani kohaselt maakera kaks korda hävitada ja kõik inimesed robotiteks muuta ningtoota igaühest umbes sada ühesugust eksemplari ja seejärel nad karpi toppida, et siis robotikapitalismist vohaval mustal turul nad ühe sendi est maha müüa ja Hiinasse odavaks inimrobottööjõuks saata(Sattusin vist veidi hoogu)KUID siiski on kolm aastat pagana lühike aeg, saamaks aru sellest, kes on need inimesed su ümber.Uus. Kurb. Kummaline. Nagu midagi ilusat oleks ära võetud. Kõik ülejäänu on aga üks suur teadmatus, küsimärk ja udune rada...Aga eks hommik ole õhtust targem, või...vähemalt unisem.

Plinkadi Plonkadi

Suvine soe või lausa põletavalt kuum Tartu on selleks korraks siis ära nähtud ja sellega koos muidugi ka üks Eesti vaieldamatult kõige mõnusamaid ja paremaid muusikafestivale. Nii et hea muusika üledoos on juba päris-päris-päris lähedal. Ja kõik peale selle, et hetkel meenutan ma pigem suitsutatud punast toorvorsti kui inimolevust(nagu ikka) , oli lihtsalt suurepärane!Vesi +23, õhk +32, ja lõpuks mõnus jahutav vihm...täpsemalt öeldes paduvihm...olgu, äikesetorm...rongisõit ja soe tee.
Kuulan praegu Plink Plongilt ostetud Kira Kira albumit Our Map to the Monster Olympics nii umbes seitsmendat korda täna ja mõtlen, mõtlen, mõtlen ja aru ma ei saa, mis asi see täpselt nende islandi muusikute juures on, mis naelutab mu lihtsalt tundideks oma muusika külge kinni ja midagi teha pole. Ja sama lugu on ka kontsertidel, olgu selleks siis üleeile kuulatud Kira Kira või Mugison, rääkimata Sigur Ros`st-alati tuleb neilt ära kõndida suuremat sorti vaimustusega. Ja samas olid kõik teised esinejad(kui siis polnud The Brothers Movement eriti minu maitse)samuti väga-väga head, nii et vaimustusega oleks tulnud minema jalutada niikuini!Aitäh!

Järjekordselt natuke pilte ka seebikarbist.

Joensuu 1685

Kira Kira

Counterpoint

Chungin & The Strap-On Faggots

Dynamite Vikings

Agnes Mercedes
Veel pilte http://www.flickr.com/photos/37784935@N03/sets/72157621734328434/

Kollektiiverror

Sõitsin eile rattaga Stromkalt koju. Kõik oli nagu tavaliselt...kui välja arvata see, et minust sada meetrit eespool vuravad inimesed vaatasid minu lähenedes hirmuga seljataha, sest mu ratas kolises sama meloodiliselt nagu äsja juppideks lammutatud vana autoromu, mis veel mingil maagilisel viisil logisedes ringi kooberdab. Tegelikult oli selle põhjus aga väga lihtne: porilaud, mis oli kevadel koolist tulles katki läinud, otsustas täieliku purunemise kasuks, aga ratta küljest ta lahti enam ei tulnudki. Paari nädala eest otsustasin ühel kenal hommikul kuulata oma esimest cd-d. Asetasin selle siis kenasti arvuti plaadimängijasse(?) ja 1, 2, 3, Põmaki!Kildudeks. Isegi müüdimurdjad said sellega hakkama alles peale cd pistmist mikrolaineahju ning tont teab kuhu veel ja mängija pöörlemiskiirust utoopilistesse suurustesse tõstes, kui ma õigesti mäletan. Adoobne fotopood otsustas ka paar nädalat tagasi pillid kotti visata. Ja arvuti lülitab end ise ilma mingi näilise põhjuseta sisse-välja, millal iganes vaid ise tahab. Kõrvaklapid lakkasid töötamast.Paar nädalat tagasi kadus öösel salapärasel viisil paberikonteiner. Ja i-le täpi pani loomulikult see, et nägin öösel unes, kuis hakkasin moonduma jõuluvanaks ja peeglisse vaadates oli mul valge habe, mis iga hetkega järjest pikemaks kasvas...Elu on vahel ikka nii huvitav.Arvesse võttes päris reaalsust ja seda teist reaalsust, mis võtab enda alla küll veidi vähem ruumi kui aeg, mil oleme ärkvel, siis lõppude lõpuks elame me ka unes kõiki neid samu emotsioone läbi. Hetked. Ja hääd ülehomset Plink-Plonkamist kõikidele!

Ühes

Üheshingamine. Laulupidu. Sõnad on üleliigsed-neid polekski vaja, sest oma tegelikku tähendust nad siinkohal küll edasi anda ei suuda-kuid ilma siiski ei saa. Me laulsime. Laupäeval ja Pühapäeval. Laupäeval. Trollis number üks, sõites igaüks oma kodudesse.Rongkäigus. Kaare all. Mäeveerul.Ka pärast laulupidu. Kes kaugemal, need telekate ees. Kes veel kaugemal, need mõtetes. Me laulsime, lainetasime ja hingasime. Ja mis kõige tähtsam: Kõik koos!Aitasime kaasa ühe maailma ilusaima nähtuse sünnile!Uhke on olla Eestlane!

Ajutises agregaatolekus Aatomiku sissekanne.

Ja nii ma siis istun siin kell kümme õhtul ja ootan oma viimast põhikooli lõpueksamit. Tõnisel on täna sünnipäev. See on tore päev päris mitmetel põhjustel. Esiteks sellepärast, et nüüd meie vanusenumbrid erinevad vaid ühe võrra ja teiseks sellepärast, et mul oli aega valmistada üks maasika-kohupiimatort. Paraku tuleb ka seda tunnistada, et terve tänase päeva olen ma käitunud nagu Aatomik, üks sedasorti väike Aatomik, kes hakkab juba vaikselt igas asjas keemiat nägema ja seepärast ümbruskondsetele isegi veidi idiootne tunduma. Ma ei imesta: sünnipäev on ju selline tore päev, mil leiab aset palju rohkem keemilisi reaktsioone kui tavaliselt( ehk siis põletatakse rohkem küünlaid, süüakse sisse rohkem sahhariite, etaanhappelahuses hoidistatud kilusid ja liiga rohkelt süsihapet sisaldavaid oranže lahuseid(loe:Fanta). Jah, väljas lõi just äikest, seega osooni konsentratsioon õhus suurenes natukeseks ajaks, kuigi planeet Maad see just eriti ei aita.

Laupäeva veedame kõik Jurmalas, sest....

Üks nädal veel ja siis saab hakata veetma puhkust mitte küll päris Viljandis, aga näiteks Kihnus ja muudes suurepärastes Eestimaa paikades. Seniks aga üks viimase aja pikimaid sissekandeid Vaese mehe Pärnus toimunud võistlusest?festivalist?(nimetagem seda kuidas iganes) "Baltic Transit 2009".

Kolmveerand seitse hakkasime sõitma. Umbes kolme tunni pärast jõudsime Läti piiri ääres asuvasse kohvik-baar-bensiinijaama, kus Varje otsustas igaks juhuks veel sealsele korraldajale helistada ja kontrollida, kas neil ikka klaver eksisteerib. Kuna tegemist on siiski lauluvõistlusega, on justkui ilmselge, et klaveri olemasolu on sama iseenesestmõistetav kui esinejate eksistents. Ja ongi, rääkides Eestist. Läti puhul ilmselgelt mitte ja seega tundus neile vist äärmiselt kummaline see, et keegi üldse klaveri saatel laulda üritab. Klaverit neil polnud. Enam. Nad olid selle vahetult enne võistlust kokku pakkinud ja ära viinud, kaugele-kaugele. Niisiis jätkasime oma teekonda Jurmalas asuva suure küsimärgi poole, teadmata, mis meid üldse ees ootab. Poolel teel aga helistati ja öeldi, et ühe lätlase lapsevanem saab tuua meile süntesaatori ja seega oli mure murtud.
Kohale jõudes polnud ma eriti üllatunud:kõikvõimalikud kohad täis kümneid väikeseid sefiiritorte, nende valmistajaid ja helisid, mille pideva tarbimise tagajärjel oleks inimkond järgmise evalutsiooni etapiks loomult kurt. Kuna kell oli umbes üks ja meie pidime esinema kell kaks, mõtlesime, et oleks tore veidi Jurmalas ringi patseerida. Ilm oli päris tusane, rand oli ka peaaegu inimtühi, vaid ühed pulmalised ja õhupallid. Ja meie. Tuleks veel kindlasti mainida, et lisaks kõigele, oli esinemisgraafik väga hästi paigas. Kella kahe asemel saime lavale kell 5?Klaveril polnud võimendust ja mikrofonistatiive neil seal ei olnud. Päris kummaline, arvestades seda, et tegu oli siiski päris suure konkursiga(100 võistlejat) ja kogu kammajaa läheb 1. septemril eetrisse. Siiski peaks mainima, et ka publiku üllatus saalis oli päris suur, kui tulid esimesed ja ühtlasi ka ainukesed esinejad Eestist, olles esimesed sel päeval, kelle etteaste jooksul ei pidanudnad muretsema trummikilede purunemise pärast. Ja tundus, et neile meeldis. Ise jäime küll päris rahule. Ahjaa, päris veider tundus ka reegel, et enne lavale ei saa, kui oled oma 35 eurot laulu eest ära maksnud...kummaline, kummaline.
Umbes 8 paiku algas autasustamine, mis koosnes peaaegu ainult sellest, kuidas korraldaja seletas terve igaviku oma venekeelset kõnet ja kärsitud esinejad ei suutnud enam kauem oodata. Meie saime "Majapreemia"-See on üks väljamõeldud auhind ainukestele eestlastele, kelleta vist võistluse esimene sõna "baltic" enam sulatõde poleks olnud. Seisime seal laval jamõtlesime, et miks ükski ansambel mingit kohta ei saanud. Lõpuks tuli välja, et seal konkursil polnudki ette nähtud vist, et ansamblid üldse võistlevad ja et neile kohti jagatakse, nii et kokkuvõttes ei saanud me keegi vist õieti aru, kus üldse käisime.
Pärast läksime sööma ühte toredase restorani, kus me polnudki, üllatus-üllatus, ainukesed eestlased...ja sõime esimest korda sel päeval korralikku toitu. Seejärel ütlesime Jurmalale hääd õhtut ja vurasime kodumaa poole tagasi.
Hakkasin mõtlema, et päris kummaline on asjaolu, et turismireisi lõppedes ei jõua ma kunagi blogikirjutamiseni, kuigi oleks ju nii paljust rääkida...igal kuulsal majal oma lugu ja inimestel omad veidrused...aga ei. Ometi on juhtunud nii, et ükskõik kui pikk või lühike reis ka Meeroga poleks ette võetud, ikka leiab see suuremal või vähemal määral siin kajastamist. Tundub, et meil lihtsalt juhtub ühe päevaga rohkem kui terve nädalaga. Ja ei pea rääkima mitte lugusid majadest ja võõramaalastest, vaid meist endist ja se ongi vist just SEE.

Helikopter

Keeleeksamitel kehtib vist küll alati üks kuldreegel: ära mitte mingil juhul mõtle!
Ausalt öeldes on see juba küll vähemalt kahekümnes kord nende nelja kuu jooksul, mil ma panen end ülemõtlemisega maailma kõige lollakamatesse situatsioonidesse, vaadates maailma kõige argisemaid sõnu pilguga, nagu poleks viimastega eales kokku puutunud. Ja just hetkel, mil eksamitöö käest annad, viskab keegi sulle kaela ämbritäie külma vett ja kõik tuleb taas meelde. See on juba nii tavaline, et ma ei tea enam, kas nutta või naerda. Või noh, tegelikult, milles üldse küsimus? Ikka tuleb naerda, sest mäletan niivõrd hästi, kuidas soovisin, et see oleks juba läbi. Nii et nautigem hetke!

Viimane...

...prantsa, inka, keemia, füüsika...Täna olin sunnitud tõele näkku vaatama ja aru saama, et need kõik olid viimased tunnid selle toreda koosseisuga.Sügisel on meist alles jäänud vaid pool ja kõik saab olema sootuks teistsugune. Seega on tänane üks küllaltki melanhoolne päev olnud. Nagu seisataks veel viimast korda lävepakul, vaataks tagasi ja mõtleks, mis saab edasi.Kuigi minu elu ei muutu nii märkimisväärselt kui neil, kes ära lähevad, aga siiski...

AE!EA!

On suurepärane raamat, on, on, on, on...
Põhimõtteliselt nägi terve minu eelmine nädal nõnda välja nagu see pilt. Kui külmkapp tühi, siis piima ja kama ikka leidub. Ema küpsetas kaks suurt leiba. Iga korraga läheb see üha paremaks. Mis saakski veel parem olla, kui see, et mai esimestel päevadel valitseb pea kahekümnekraadine kuumus ja isegi vahetunnid meie suures ja pimedas koolis mööduvad rohelisel murul pikutades. Varsti saavad vanurid ja noored emad trollideski end veidi turvalisemalt tunda ja tore on näha, et inimesed on natukenegi oma tarbimisharjumusi muutnud ja teevad rohkem koostööd, mis-ma arvan- oligi kogu kriisi mõte- panna inimesed mõtlema.See on vist nagu öine uni, kus hommikul on paljud mõtted selgemad kui eelneval õhtul.Ja uni on ometi vajalik...
Ühesõnaga, Rousseaul on kogu aeg õigus olnud!

Värve, värve, värve!

Hoolimata külmast ilmast pidasime meie eile selle kevade kõige esimest piknikku ja veendusime umbes sajandat korda , et ükskõik, kui palju Ilmataat ka vaeva ei näeks, leidub alati neid, kellele ta üldsegi mitte korda ei läe- ja meil oli- nagu alati-suurepäraselt tore koosviibimine!
Eile saabusid Piia ja Miia ja tegid suurt kunsti!

20 kraadi celsius

Lösutasime Stina ja Evaga 3 tundi Harjumäel muru pääl, kuulasime mahedat muusikat ja filosofeerisime eestlaste, brittide ja jaapanlaste mõnusalt melanhoolse olemise üle.

Murulõhnaline linn

Kõik on nii ilus ja soe. Õue, lapsed, õue!
Jée!

Jäljed jääl, kuskil sääl...

Nädal tagasi oli Schnelli tiik veel poolenisti jääs, vaid väikesed ojad olid uuristanud oma tee läbi jää, et pardid saaksid nautida oma elu parimat osa ja solberdada kevadpäikselise jää vahelises vees. Kuigi tänasel kaunil päeval ma julgen jää eksistentsis sügavalt kahelda, on neil kahtlemata veelgi toredam seal olla kui kunagi varem.
Laupäev oli tegus päev. Lavastust "Oskar ja roosa daam" oli Nukuteatri ettekandel päris tore näha ja vaadata, kui palju nukukunst kaheksa aastaga arenenud on, hämmastav. Kuigi pean ütlema, et Rakvere teatri versioon meeldis mulle jällegi tunduvalt rohkem, sest nukud jäävad siiski vaid nukkudeks, vähemalt esialgu...ja inimesed inimesteks. Ja enne muutuvad inimesed nukkudeks kui vastupidi. Siiski soovitan kõikidel, kel vähegi võimalik on, see lavastus oma silmaga ära kaeda, ükskõik siis kelle esitusel, sest lugu ise on lihtsalt suurepäraselt kirjutatud ja kannab endas väga palju olulisi mõtteid.
Õhtu oli ka suurepärane:palju hääd muusikat, toredaid inimesi, vanu mänguasju, torti ja õhupalle. Ja järjekordselt sai rõõmustada selle üle, et see, mis on kadunud, polegi kadunud: tuleb vaid veidi vaeva näha ja otsida. Ja kõige parem osa ongi otsimine.

T.L.V.H.K.L.R. ja elekter

Lihtsalt suurepärane päev!


Täna, eile, üleeile, üleüleeile, üleüleüleüleeile jne. Tähtede Laul on kätte jõudnud ja olen end ribadeks rabelenud tänase päevaga. Aga end ribadeks rabeleda end sellel alal, mis sulle huvi pakub, on lihtsalt puhas rõõm!Virge sünnipäev, Kaisa sünnipäev, Karolini sünnipäev on kõik olnud lihtsalt võrratud päevad. Hõissa, kevad, hõissa!


Tänane päev tõestast veelkord seda, et minu füüsikalised teadmised elektri kohta on jõudnud maksimumini: kohta, millest edasist ma enam teadma ei peakski.
Ehk siis minu isiklik füüsikaseadus nr 1: Ärge toppige oma sõrmi pistikupessa!
Ma ise arvan, et mida vähem inimesed sellest teavad, seda parem, sest mida rohkem inimene ükskõik millisest maailma asjast teab, seda enam ta end viimasega siduda oskab ja seda enam on võimalus, et vahel kujunevad füüsikalised teadmised või nende omamine päris ohtlikuks. Mina aga ei oska ja ei tea-seega ei pressi end purki, kuhu ma ei mahu. Säästan tervist, säästan raha, säästan loodust ning elu!
-jutu mõte on selles, et viimasel ajal inimesed kiruvad iseendid, sest tunnevad, et ei saa mingil alal hakkama. See ei ole ju üldse negatiivne, mõelge, mõelge, mõelge, mõelge, mõelge natukenegi, palun.

Pikem jutt

Eile polnud minu päev. Eile polnud kohe üldse minu päev. Alustades sellega, et ma ei saanud koolis millegagi hakkama ja lõpetades asjaoluga, et jõidsin akadeemia poest ostetud kahe pintsli asemel vaid ühega koju. Ma arvan, et ma hoidsin pakendit valetpidi käes, seega loodan, et viimane vähemalt headesse kätesse sattus:)
Osaliselt on päris koomiline vaadata, kuidas väga paljud inimesed minust viimasel ajal eriti aru ei saa, kuid samaaegselt, nähes inimesi, kes seda siiski teevad, tekib küsimus, et kas nii palju ongi siis neid, kes üldse millegi üle tõsiselt mõelda viitsivad. Ja siin ongi nüüd koht, kus tahaksin pikalt-pikalt tsiteerida Saint-Exupery`t, aga ma arvan, et pole vajalik, sest need, kes seda mõistaksid, oskaksid neid ridu/lehekülgi/jne. juba niikuinii peast ette lugeda.
Mainiksin veel seda, et kuigi 1. aprillist on suhteliselt palju möödas, oli see ikka üks pagana tore kolmapäev ja kolmas aprill veelgi parem reede!
"Kiletron" lõpetas just on tänase 4. ringi jooksmise, kusjuures veelgi paremaks teeb asja see, et aiast kostub läbi lahtise ukse siuts-siuts-siuts, ja loen, kuidas alkeemikud üritasid keskajal meeleheitlikult läbi erinevate pettuste tõttu mitte häbisse jääda.
Siiski, kui alguses mainisin, et minust ei saada aru, ütlen ka vastukaaluks ühe asja, millest mina aru ei suuda saada. Kellele on vaja järjekordset hunnikut hallitanud šokolaadijäneseid, kui keegi neid niikuinii(ja praegu veel enam) ei osta?
Ühesõnaga, ma vaatan, kas mul leidub ikka piisavalt sibulaid ja mune. Mulle meeldivad üllatused!:)

Incommodiousness

Mul ei ole enam

Õrna aimugi, miks

Blogger ei jäta enam suurendatud piltidele
enam-vähem talutavat kvaliteeti?
Täna tegin sellised.