Tagasivaade

Mõtlesin, et järgnev jutt jääbki vaid draftiks, nagu mu viis eelnevat sissekannet, aga siis mõtlesin ümber, sest...ei teagi miks...nii tundus õigem.

Kaks nädalat võib tunduda lühike aeg,

kui palju on neid kahtesid nädalaid, millest me midagi enam eriti ei mäleta? Ma arvan, et neid on elus päris palju. Aga möödunud 2 nädalat olid lihtsalt ühed meeldejäävamad ja ilusamad mu elus, siiani. Kirjutades seda, olen ütlemata õnnelik, et meile anti selline võimalus sõita mööda Eestit ja laulda, muusikat teha koos kõige suurepärasemate inimestega. Paraku kipuvad just head asjad eriti kiiresti mööda saama, aga nagu juba öeldud, oleksime ju võinud kuni vabariigi aastapäevani järjest iga päev kontserte anda, AGA kas see oleks siis olnud enam SEE? Kindlasti mitte. Kui igal õhtul aastas koputaks uksele kingikotiga valge habemega mees, ei oleks ju ei jõuludel ega ka kingitustel enam mingit väärtust. Tõenäoliselt ei tahaks paljud lapsed peale ühte kuud enam eales jõuluvanast midagi kuulda. Olen siiralt õnnelik, et IGA kontsert neist 9-st oli isemoodi ja et sellist tundmust, nagu seda on rutiin, kogema ei pidanud(kuigi ma ei kujutaka ausaltöeldes ette, kuidas see muusikast rääkides üldse välja näeks, igatahes midagi head see endast ei kujutaks.)Igatahes tundsin end selle aja jooksul väga õnnelikuna(üldjuhul me seda ju endale ei tunnista), aga nii oli. Ja on.

Natuke muusikat veel, olles äsja telekast nähtud Stingi jõulukontserdi lummuses.

Head ja kaunist 2009 lõppu!