Viimane...

...prantsa, inka, keemia, füüsika...Täna olin sunnitud tõele näkku vaatama ja aru saama, et need kõik olid viimased tunnid selle toreda koosseisuga.Sügisel on meist alles jäänud vaid pool ja kõik saab olema sootuks teistsugune. Seega on tänane üks küllaltki melanhoolne päev olnud. Nagu seisataks veel viimast korda lävepakul, vaataks tagasi ja mõtleks, mis saab edasi.Kuigi minu elu ei muutu nii märkimisväärselt kui neil, kes ära lähevad, aga siiski...

AE!EA!

On suurepärane raamat, on, on, on, on...
Põhimõtteliselt nägi terve minu eelmine nädal nõnda välja nagu see pilt. Kui külmkapp tühi, siis piima ja kama ikka leidub. Ema küpsetas kaks suurt leiba. Iga korraga läheb see üha paremaks. Mis saakski veel parem olla, kui see, et mai esimestel päevadel valitseb pea kahekümnekraadine kuumus ja isegi vahetunnid meie suures ja pimedas koolis mööduvad rohelisel murul pikutades. Varsti saavad vanurid ja noored emad trollideski end veidi turvalisemalt tunda ja tore on näha, et inimesed on natukenegi oma tarbimisharjumusi muutnud ja teevad rohkem koostööd, mis-ma arvan- oligi kogu kriisi mõte- panna inimesed mõtlema.See on vist nagu öine uni, kus hommikul on paljud mõtted selgemad kui eelneval õhtul.Ja uni on ometi vajalik...
Ühesõnaga, Rousseaul on kogu aeg õigus olnud!

Värve, värve, värve!

Hoolimata külmast ilmast pidasime meie eile selle kevade kõige esimest piknikku ja veendusime umbes sajandat korda , et ükskõik, kui palju Ilmataat ka vaeva ei näeks, leidub alati neid, kellele ta üldsegi mitte korda ei läe- ja meil oli- nagu alati-suurepäraselt tore koosviibimine!
Eile saabusid Piia ja Miia ja tegid suurt kunsti!