Ajutises agregaatolekus Aatomiku sissekanne.

Ja nii ma siis istun siin kell kümme õhtul ja ootan oma viimast põhikooli lõpueksamit. Tõnisel on täna sünnipäev. See on tore päev päris mitmetel põhjustel. Esiteks sellepärast, et nüüd meie vanusenumbrid erinevad vaid ühe võrra ja teiseks sellepärast, et mul oli aega valmistada üks maasika-kohupiimatort. Paraku tuleb ka seda tunnistada, et terve tänase päeva olen ma käitunud nagu Aatomik, üks sedasorti väike Aatomik, kes hakkab juba vaikselt igas asjas keemiat nägema ja seepärast ümbruskondsetele isegi veidi idiootne tunduma. Ma ei imesta: sünnipäev on ju selline tore päev, mil leiab aset palju rohkem keemilisi reaktsioone kui tavaliselt( ehk siis põletatakse rohkem küünlaid, süüakse sisse rohkem sahhariite, etaanhappelahuses hoidistatud kilusid ja liiga rohkelt süsihapet sisaldavaid oranže lahuseid(loe:Fanta). Jah, väljas lõi just äikest, seega osooni konsentratsioon õhus suurenes natukeseks ajaks, kuigi planeet Maad see just eriti ei aita.

Laupäeva veedame kõik Jurmalas, sest....

Üks nädal veel ja siis saab hakata veetma puhkust mitte küll päris Viljandis, aga näiteks Kihnus ja muudes suurepärastes Eestimaa paikades. Seniks aga üks viimase aja pikimaid sissekandeid Vaese mehe Pärnus toimunud võistlusest?festivalist?(nimetagem seda kuidas iganes) "Baltic Transit 2009".

Kolmveerand seitse hakkasime sõitma. Umbes kolme tunni pärast jõudsime Läti piiri ääres asuvasse kohvik-baar-bensiinijaama, kus Varje otsustas igaks juhuks veel sealsele korraldajale helistada ja kontrollida, kas neil ikka klaver eksisteerib. Kuna tegemist on siiski lauluvõistlusega, on justkui ilmselge, et klaveri olemasolu on sama iseenesestmõistetav kui esinejate eksistents. Ja ongi, rääkides Eestist. Läti puhul ilmselgelt mitte ja seega tundus neile vist äärmiselt kummaline see, et keegi üldse klaveri saatel laulda üritab. Klaverit neil polnud. Enam. Nad olid selle vahetult enne võistlust kokku pakkinud ja ära viinud, kaugele-kaugele. Niisiis jätkasime oma teekonda Jurmalas asuva suure küsimärgi poole, teadmata, mis meid üldse ees ootab. Poolel teel aga helistati ja öeldi, et ühe lätlase lapsevanem saab tuua meile süntesaatori ja seega oli mure murtud.
Kohale jõudes polnud ma eriti üllatunud:kõikvõimalikud kohad täis kümneid väikeseid sefiiritorte, nende valmistajaid ja helisid, mille pideva tarbimise tagajärjel oleks inimkond järgmise evalutsiooni etapiks loomult kurt. Kuna kell oli umbes üks ja meie pidime esinema kell kaks, mõtlesime, et oleks tore veidi Jurmalas ringi patseerida. Ilm oli päris tusane, rand oli ka peaaegu inimtühi, vaid ühed pulmalised ja õhupallid. Ja meie. Tuleks veel kindlasti mainida, et lisaks kõigele, oli esinemisgraafik väga hästi paigas. Kella kahe asemel saime lavale kell 5?Klaveril polnud võimendust ja mikrofonistatiive neil seal ei olnud. Päris kummaline, arvestades seda, et tegu oli siiski päris suure konkursiga(100 võistlejat) ja kogu kammajaa läheb 1. septemril eetrisse. Siiski peaks mainima, et ka publiku üllatus saalis oli päris suur, kui tulid esimesed ja ühtlasi ka ainukesed esinejad Eestist, olles esimesed sel päeval, kelle etteaste jooksul ei pidanudnad muretsema trummikilede purunemise pärast. Ja tundus, et neile meeldis. Ise jäime küll päris rahule. Ahjaa, päris veider tundus ka reegel, et enne lavale ei saa, kui oled oma 35 eurot laulu eest ära maksnud...kummaline, kummaline.
Umbes 8 paiku algas autasustamine, mis koosnes peaaegu ainult sellest, kuidas korraldaja seletas terve igaviku oma venekeelset kõnet ja kärsitud esinejad ei suutnud enam kauem oodata. Meie saime "Majapreemia"-See on üks väljamõeldud auhind ainukestele eestlastele, kelleta vist võistluse esimene sõna "baltic" enam sulatõde poleks olnud. Seisime seal laval jamõtlesime, et miks ükski ansambel mingit kohta ei saanud. Lõpuks tuli välja, et seal konkursil polnudki ette nähtud vist, et ansamblid üldse võistlevad ja et neile kohti jagatakse, nii et kokkuvõttes ei saanud me keegi vist õieti aru, kus üldse käisime.
Pärast läksime sööma ühte toredase restorani, kus me polnudki, üllatus-üllatus, ainukesed eestlased...ja sõime esimest korda sel päeval korralikku toitu. Seejärel ütlesime Jurmalale hääd õhtut ja vurasime kodumaa poole tagasi.
Hakkasin mõtlema, et päris kummaline on asjaolu, et turismireisi lõppedes ei jõua ma kunagi blogikirjutamiseni, kuigi oleks ju nii paljust rääkida...igal kuulsal majal oma lugu ja inimestel omad veidrused...aga ei. Ometi on juhtunud nii, et ükskõik kui pikk või lühike reis ka Meeroga poleks ette võetud, ikka leiab see suuremal või vähemal määral siin kajastamist. Tundub, et meil lihtsalt juhtub ühe päevaga rohkem kui terve nädalaga. Ja ei pea rääkima mitte lugusid majadest ja võõramaalastest, vaid meist endist ja se ongi vist just SEE.

Helikopter

Keeleeksamitel kehtib vist küll alati üks kuldreegel: ära mitte mingil juhul mõtle!
Ausalt öeldes on see juba küll vähemalt kahekümnes kord nende nelja kuu jooksul, mil ma panen end ülemõtlemisega maailma kõige lollakamatesse situatsioonidesse, vaadates maailma kõige argisemaid sõnu pilguga, nagu poleks viimastega eales kokku puutunud. Ja just hetkel, mil eksamitöö käest annad, viskab keegi sulle kaela ämbritäie külma vett ja kõik tuleb taas meelde. See on juba nii tavaline, et ma ei tea enam, kas nutta või naerda. Või noh, tegelikult, milles üldse küsimus? Ikka tuleb naerda, sest mäletan niivõrd hästi, kuidas soovisin, et see oleks juba läbi. Nii et nautigem hetke!