...Lõpuks, lõpuks ometi!See esimene veerand venis ja venis, aga samas läks nii kiiresti...alles oli suvi...oh. Ma mäletan hästi neid häid aegu, nii paar aastat tagasi veel, kuis kaks nädalat enne veerandi lõppu oli kõik samahästi kui läbi, võis vabalt võtta, aga looda sa seda preaegu, täna isegi pidi prantsas töö olema, kusjuures kõik õppisid just hullult ja pea-aegu kõik meie rühma tüdrukud ei läinud prantsasse kohalegi, peale minu, Kaisa ja Dorise...aga see jäi ära ja jummala chill oli ja estas isegi tegime mingeid ülesandeid nt. Mis tähendab 5293? Nuputage, nuputage, Okei, viis minutit kahekesi, 9 üheksa kuu pärast kolmekesi;)Siis rääkisid Lilith ja Stina oma jaapanikeeleõpingutest, mi son kestnu dkuu aega ja iga nädal 40 minutit ja nad räägivad seda nii kiiresti ja ladusalt, et mul jäi täna suu lahti, hämmastav!Ei , mõnus!Kuigi peaks mainima, et see, mis praegu koolis toimub...on lihtsalt kirjeldamatult kurb, kus õigus oma arvamusele puudub, sind lihtsalt pekstakse välja, nii on siis juhtunud kõige paremate inimestega, alandamised, solvamised, seljatagasepitsemised..vastik, vastik, vastik, mis toimub. Ja see, et sa tead, et sina ei saa sellejaoks mitte midagi teha, kuigi kõik soovivad ja teevad ka kõik nendest sõltuva, aga kas sellest piisab...?!Ja iseenesest ei loksu midagi paika...saaks need ajad ükskord ometi läbi kuidagimoodi. Ah, aga eks me kõik ole selle asja pärast nende kahe päeva jooksul juba piisavalt pead valutanud, nii et.... Aga see andis meile eile jututeemat, sest eile kooriga olid jah kurvad lood ja otsustasime Annelyga, et teeks midagi ja siis nägime Lilithit ja Stinat ja istusime kaks tundi kohvikus ja jututeema oli teada ühesõnaga, mõnus oli:)
Eile õhtul tundsin ma end kohutavalt: pea valutas lihtsalt nii jubedalt, et ma ei oska seda kirjeldada. Täna ma ka sellepärast kooli ei läinud, sest valu ei otsustanud ikka veel lõpetada. Praegu on kõik enamvähem korras ja meil on homseks koolis vaja teha vabatahtlik õudus/ulmejutt.Õudusjuttu ma praegu kirjutangi, kuid ma arvan, et kooli see kindlasti ei jõua, sest olen omadega poolepeal ja see on nii tõsiselt rõvedaks kätte läinud, et mul on endalgi nii kohutavalt paha tunne seda lugeda, et pisarad tulevad silma ja kohati läheb süda pahaks...Niisiis ma ei hakka üldse ette kujutamagi, mida õpetaja selle peale teeks...või üldse pool klassi. Arvatavasti ei suudaks ma seda ette lugedagi, jube. Ühesõnaga selle asemel võib vabalt "Happy three friendsi" vaadata, mitte et minus tekitab selline asi igasugust vastuseisu, aga...Ma lähen nüüd vaatamata ülipahast enesetundest Meerosse, sest ma loodan, et see teeb mu enesetundele ainult head ja mõjub positiivselt. Ma lippan nüüd.
Tagasi ja asusin uuesti kirjutama ning olen üha enam ja enam kindel selles, et koolis ma seda kohe päris kindlasti mitte ette ei loe. Aga mis pagana pärast ma seda üldse teen siis?Vot, ei saa ise ka aru, jah, äkki loen seda tulevikus oma lastele ette, unejutuks?!Päris loeksingi, mul hakkaks endalgi paha, enne kui ma lõpetada jõuaksin. Ühesõnaga, kes teab, äkki otsustan nüüd utoopia žanris juttu alustada. Aga ausaltöeldes ma ei imestaks...ma olengi ju selline...endale ettearvamatu;)?!Vahest.
Aga ma lugesin just mai 2007 blogi. Issand, tahaks tagasi seda toredat ja pingevaba elu...mmm....
Mm...Tore, nii tore, pole pikka aega nii tore olnud. Nii hea, kui on teada, et sul on kõik suured pingutused tehtud ja varsti lõppeb veerand ära, et nüüd võib väheke lõdvemaks lasta. Ma arvan, et oleme kõik selle vägagi ära teeninud...sest eelmine nädal oli hullumeelne, iga päev kell kaks öösel matat õppida ja siis magama minna ja ka siis ei saa kõike tehtud, õudne, see nelja-viietunnine uni...ehk siis päeval olin eriti uimane...või midagi sinnakanti. Ei pannu dmidagi tähele, isegi seina, millele ma täie hooga vastu jooksin ja tänu millele mul paar sinikat siin-seal paikneb. Minuga juhtub, no alati!Ei aga noh, tavapärane veerandilõpp.
Reedel oli Kätu sünna, ehk siis, Abiline lasi meid kohe pärast tööd ära(meil oli jälle füüsika ja keemia tööd järjest!) siis läksin koju, tegin Kätu kingi lõpuni, läksin pool tundi plaanitust hiljem välja, ootasin 20 minutit trolli koos saja meie liikluskorraldussüsteemi peale pahase oleva inimesega ja siis järsku tulid viis trolli korraga...Siis venisin umbes 40 minutit linna, tavaliselt jõuan kümnega, oleks jala isegi poole kiiremini saanud, kui oleks sellist situatsiooni ette osanud aimata. Jah, seejärel istusin kaheksateistkümnepeale, pärast tulid Kaisu ja Karolin ka peale, pakkisime klapid sisse ja minek. Kätu sünnipäev oli ülitore, ertiti armas vaatepilt oli Kätu reageering meie kingituse üle(Nimlt keegi värdjas varastas tema uhiuued telefoni kõrvaklapid ära, mida eestis ei müüda ja me saime Kaisa toredalt sõbrannalt need, kes neid ei ole kunagi kasutanud, sest tal on Ipod, ühesõnaga, mei eolime õnnelikud, Kätu oli õnnelik, kõik oli super!)
Koju tulles olime Kaisag amõlemad nii väsinud, ei täitsa lõpp.
Tänane hommik algas sellega, et läksime ID-kaardi jaoks pilte tegema, see oli kohutav. Ausaltöeldes, klienditeenindaja oli kohutavalt tige, kuigi ta küsis, et kas sobib see pilt, mis ta tegi, siis olin lihtsalt sunnitud ütlema, et okei, kuigi ausaltöeldes pole minust veel jubedamat pilti mittekunagi tehtud, aga noh, ma ei oleks seda müüjat veel vihasemaks ajada tahtnud, nii et jah. Igatahes kui ma fotod käte sain, siis tundus asi veel hullem, ma olin nagu mingi kurjus ise, ma arvan, et isegi passikontrollil tulevad külmavärinad ihule seda nähes. Meenutas seda Vatseli pilti kooli kodulehel, kes on küll viimane inimene, kelle moodi olla tahaks, selline eriti kibestunud., enne oleks Vello juba. Aga õnneks on see kõigest ID kaardi pilt, nii et oleks tobe sellise asja pärast põdeda. Aga nalja peab saama, viie aasta pärast vähemalt on seda hea vadata. Appi, suht hull on mõelda, et viie aasta eest, mis oleks nagu just olnud olin pea-aegu kümnene...ja viie aasta pärast olen pea-aegu kakskümmend...sürr.
No ma ei tea. No tõesti. Koolis oli täna täiesti tavaline päev, kunstitunnis tegime arvutis perspektiivitööd ja olime orkutis, nagu ikka. Siis läks edasi ikka tavaliselt, venkus oli töö...ja me saime teada, et meil tuleb Jaanuaris vene keeles tasemetöö...Kõik olid umbes, et pole võimalik, sest esiteks ei õpi me Übiusega mitte midagi, või vähemalt pole me seda kahe aasta jooksul kahjuks teinud, me, või noh, ma räägin ainult enda eest, et ma ei oska mitte midagi. No ausalt, kuigi ma olen seda isegi rohkem üritanud teha kui teised.ma arvan. vist. Isegi siis kui mingi ime juhtuks ja Übius õpetama hakkaks, mida ilmselgelt ei juhtu, ei suudaks me ühe veerandiga tasa teha kahe aasta puudujääke...pealegi on meil veel teistest poole vähem tunde ka. Miline rõõm.
Igatahes, elame üle, siis läksime Maarja ja Birgitiga raamatukokku, sest pidime homseks lugema kaks-kolm E.A Poe novelli, pärast seda aga läksin Selverisse ja avastasin, et mul pole rahakotti ja koti lukk on lahti tehtud. Niisiis. Suht haige et mu rahakott ära varastati. Mitte, et seal oleks teab mis palju raha sees olnud, aga seal oli palju muid väga kalleid asju. Ei, mitte hinna poolest, viimane ei ületaks healjuhul viit kroonigi, aga just mälestuste poolest, millest mul on kohe siiralt kahju. Näiteks igasugused lahedad tšekid, mis ma erinevatelt maadelt olen saanud, üks armas kleeps, mille andsid väiksed lasteaialapsed meile paar kolm aastat tagasi kontserdi eest, mille me neile andsime...nii kahju.Loomulikult ka veel õpilas-ID, Ma ei tea kuidas ma kooli sisse hakkan saama, ID-kaart, Partnerkaart, Pangakaart, Raamatukogukaart, Ravikindlustuskaart.....ehk, se tähendam topelt palju jamamist, jooksmist mööda erinevaid asutusi...Mul on niigi koguaeg nii kiire. Mul on ainult selle üle hea meel, et ma unustasin täna võtme rahakotti panemata. Seda pole juhtunud nii viimase aasta jooksul rohkem kui 3 korda...ja mul tõeliselt vedas, tõeliselt sellega. Aga üldiselt ma ei tea, mis minuga üldse viimasel ajal toimub, püüan koguaeg kõigest väest, aga ikkagi ei olda minuga mittekunagi rahul. Ma ei tea, arvan, et on lihtsalt kergem märgata inimestes ja meie ümber olemasolevaid vigu, kui seda, mis tegelikult siiski on hästi...ja see on kurb, loomulikult. Varsti võiksid asjad paika ka tasapisi loksuma hakata, aitab küll!
Jälle on nii märkamatult ja kiiresti käes nädalalõpp. Täitsa kohutav, kuidas aeg möödub. Igatahes, laupäeval käisin Draamateatris "Sortse" vaatamas. Ehk 3 tundi ja kümme minutit tihedat teksti, palju tegevusi, mis üksteisega kokku ei lähe ja millest mitte kui midagi aru ei saa...täiesti arusaamatuks see jäigi, aga näitlejad olid kohutavalt head, Mait Malmsten on ikka no ülekõige. No ausalt ja loomulikult need teised ka. Ma ei tea, nii palju teksti, nii pikk lavastus ära õppida, see on meeletu töö...ma ei oska ette kujutadagi, kuidas asjad nii pika asja puhul käivad. Plus see oli Tolstoevski. Igatahes, näitlejate pärast oli ikkagi väga hea tükk.
Jah ja siis pühapäeval tegin ma herbaariumit, mis oli vaja esmaspäevaks ära teha. Kuidagi väga minulik on kõik asjad edasi lükata nii palju kui annab ja lõpptulemuseks ongi see, et kõik asjad kuhjuvad ühele päevale. Tõeliselt tobe!
Eile oli nii tavaline päev, no tõesti...inkas oli töö tulemas ja oli küll plaanis kirjutada kirjanduses kriminaaljutt, mis oli küll vabatahtlik, aga kuna mul oli eile veel Meero õhtul, siis pärast olin ma liiga väsinud, et seda teha. Selle asemel vaatasin inka veelkord üle. Okei, mitte ei vaadanud, ma ikka suht mõõnusalt õppisin neid väljendeid mingi tund. Rasked noh! Siis otsisin teiselt lehelt teise väljendite tõlkeid. Sain ikkagi selgeks, hommikuks olid jummala peas igatahes, kuigi alguses tundus suht võimatu, okei, mitte päris nii, aga raske noh.
Täna siis prantsa möödus eriti naeruselt, siis tuli inka, töö. Ma ei tea ma tõesti kurat küll oskasin, aga millegipärast on mul ju lihtsalt vapustav anne kuulda ainult tööjuhendi lause esimest poolt,(antud juhul et moodustage väljenditega kolm lauset, mis sisaldavad igaüks kaht väljendit). Kusjuures prantsas oli kunagi aastaid tagasi sama lugu ja maksis mulle suht kurjalt kahega. No võiks ometi sellest midagi õppida kaa juba ükskord!Aga ikkagi, suht elu keerab mulle millegipärast viimasel ajal ikka mõnusalt!Ma loodan, et se lõppeb üsna varsti, sest see oli praegu mingi väike asi, aga kui see nii jätkub ja ma ikka midagi tähele ei pane, sii ssee võib mulle veel oi kui kurjalt kätte maksta..Igatahes, Doris ka ei kuulnud, me oleme kahekesti omas kontekstis, omas mullis niiöelda. Edasi jätkuski päev suht nii, et kehkas oli hull trenn nagu alati ja kirjanudseks olid kõik rampväsinud...oeeh. Okei davaiks, ma lähen nüüd klaverdama...ll take a cup o`T....kuulan Bruce Hornsbyt edasi ja siis ongi sellien mõnus lounge tunne, sest homme läheme loomaaeda geograafia(ma küll ei mõista, mis on giograafial tiigrite ja muude loomadega pistmist, see rohkem bio teema, ag anoh) raames ja meil toimuvad ainult 3 esimest tundi.Jouks.
ime minna Geosse, aga "Vatsel"oli oma rolli nii sisse elanud, et ei lasknus meid sisse. Siis läksime venkusse, seal ei toimunud midagi, sama oli rootsi keelega. Seejärel läksime võimlasse, kus"muusikaõpetaja" õpetas 11. klassile vist missivärki,meie pidime otsustama missi ja misteri:)Seejärel sattusime peale , kuidas õpetajad ise võimlas tantsisid, aga meid ei lastud sisse, niiet pidime kuskilt uksepealt vaatama:/Siis läksime inkasse, aga sealne"Salum"ütles, et ta ei viitsi meile tundi anda, istus oma läpakas. Siis läksime teise inkasse, seal oli mingi Ameerika ja Vietnami teema , et otsustasime sealt lahkuda, kuigi meid võeti seal kahekäega vastu, siiski hullult toredasti tehti järgi. Siis mõtles Kätlin, et tahaks ka käskkirja, sest Martin või keegi oli sellega vastu tulnud ja öelnud, et sai"Salu
milt" teised rääkisid, et direlt saab. Kuna "dire ei nõustunud ka meile seda andma, siis küsis kätlin"Salumilt" see siis pika lunimise peale andis, aga kahjuks oli tal ainult 2 tükki neid, et ainult Stella ja Kätlin said:)Siis nägim epäris Vatselit ja Kätlin karjus talle, et hästi tantsisid, sellepeale pööras vatsel ringi ja ütles midagi õujeah sarnast ja vibutas kätt,nagu mida:DJärgmine oli füüsika, seal oli hullult vasakule kõik, alustades sellest Madise vetsuskäigukirleldamisest lõpetades sellega kuidas Margus peegeldumisseadust ära kasutab, sinna vahele jäi ka veel silikoonrindade jutt ja poistele selgekstegemine, et nad kõik on geid... Naljakas oli. Tõesti, ma kohe tundsin, kuidas kõik need energiaülejäägid, mis olid terve aasta jooksil minusse kuhjunud välja pääsesid. Tegelikult rahmeldasin nii palju nagu mingi väike laps noh, kasutades seda päeva ära, kus peabki ennast lolliks tegema:DAga pean tunnistama, et pole kerge olla rahmeldis, hullult är
a väsitab!
