Minu üritused õudusjutuks...

Eile õhtul tundsin ma end kohutavalt: pea valutas lihtsalt nii jubedalt, et ma ei oska seda kirjeldada. Täna ma ka sellepärast kooli ei läinud, sest valu ei otsustanud ikka veel lõpetada. Praegu on kõik enamvähem korras ja meil on homseks koolis vaja teha vabatahtlik õudus/ulmejutt.Õudusjuttu ma praegu kirjutangi, kuid ma arvan, et kooli see kindlasti ei jõua, sest olen omadega poolepeal ja see on nii tõsiselt rõvedaks kätte läinud, et mul on endalgi nii kohutavalt paha tunne seda lugeda, et pisarad tulevad silma ja kohati läheb süda pahaks...Niisiis ma ei hakka üldse ette kujutamagi, mida õpetaja selle peale teeks...või üldse pool klassi. Arvatavasti ei suudaks ma seda ette lugedagi, jube. Ühesõnaga selle asemel võib vabalt "Happy three friendsi" vaadata, mitte et minus tekitab selline asi igasugust vastuseisu, aga...Ma lähen nüüd vaatamata ülipahast enesetundest Meerosse, sest ma loodan, et see teeb mu enesetundele ainult head ja mõjub positiivselt. Ma lippan nüüd.
Tagasi ja asusin uuesti kirjutama ning olen üha enam ja enam kindel selles, et koolis ma seda kohe päris kindlasti mitte ette ei loe. Aga mis pagana pärast ma seda üldse teen siis?Vot, ei saa ise ka aru, jah, äkki loen seda tulevikus oma lastele ette, unejutuks?!Päris loeksingi, mul hakkaks endalgi paha, enne kui ma lõpetada jõuaksin. Ühesõnaga, kes teab, äkki otsustan nüüd utoopia žanris juttu alustada. Aga ausaltöeldes ma ei imestaks...ma olengi ju selline...endale ettearvamatu;)?!Vahest.
Aga ma lugesin just mai 2007 blogi. Issand, tahaks tagasi seda toredat ja pingevaba elu...mmm....