Ukradina!

No ma ei tea. No tõesti. Koolis oli täna täiesti tavaline päev, kunstitunnis tegime arvutis perspektiivitööd ja olime orkutis, nagu ikka. Siis läks edasi ikka tavaliselt, venkus oli töö...ja me saime teada, et meil tuleb Jaanuaris vene keeles tasemetöö...Kõik olid umbes, et pole võimalik, sest esiteks ei õpi me Übiusega mitte midagi, või vähemalt pole me seda kahe aasta jooksul kahjuks teinud, me, või noh, ma räägin ainult enda eest, et ma ei oska mitte midagi. No ausalt, kuigi ma olen seda isegi rohkem üritanud teha kui teised.ma arvan. vist. Isegi siis kui mingi ime juhtuks ja Übius õpetama hakkaks, mida ilmselgelt ei juhtu, ei suudaks me ühe veerandiga tasa teha kahe aasta puudujääke...pealegi on meil veel teistest poole vähem tunde ka. Miline rõõm.
Igatahes, elame üle, siis läksime Maarja ja Birgitiga raamatukokku, sest pidime homseks lugema kaks-kolm E.A Poe novelli, pärast seda aga läksin Selverisse ja avastasin, et mul pole rahakotti ja koti lukk on lahti tehtud. Niisiis. Suht haige et mu rahakott ära varastati. Mitte, et seal oleks teab mis palju raha sees olnud, aga seal oli palju muid väga kalleid asju. Ei, mitte hinna poolest, viimane ei ületaks healjuhul viit kroonigi, aga just mälestuste poolest, millest mul on kohe siiralt kahju. Näiteks igasugused lahedad tšekid, mis ma erinevatelt maadelt olen saanud, üks armas kleeps, mille andsid väiksed lasteaialapsed meile paar kolm aastat tagasi kontserdi eest, mille me neile andsime...nii kahju.Loomulikult ka veel õpilas-ID, Ma ei tea kuidas ma kooli sisse hakkan saama, ID-kaart, Partnerkaart, Pangakaart, Raamatukogukaart, Ravikindlustuskaart.....ehk, se tähendam topelt palju jamamist, jooksmist mööda erinevaid asutusi...Mul on niigi koguaeg nii kiire. Mul on ainult selle üle hea meel, et ma unustasin täna võtme rahakotti panemata. Seda pole juhtunud nii viimase aasta jooksul rohkem kui 3 korda...ja mul tõeliselt vedas, tõeliselt sellega. Aga üldiselt ma ei tea, mis minuga üldse viimasel ajal toimub, püüan koguaeg kõigest väest, aga ikkagi ei olda minuga mittekunagi rahul. Ma ei tea, arvan, et on lihtsalt kergem märgata inimestes ja meie ümber olemasolevaid vigu, kui seda, mis tegelikult siiski on hästi...ja see on kurb, loomulikult. Varsti võiksid asjad paika ka tasapisi loksuma hakata, aitab küll!