IMAGINATION RULES THE WORLD!

Mm...Tore, nii tore, pole pikka aega nii tore olnud. Nii hea, kui on teada, et sul on kõik suured pingutused tehtud ja varsti lõppeb veerand ära, et nüüd võib väheke lõdvemaks lasta. Ma arvan, et oleme kõik selle vägagi ära teeninud...sest eelmine nädal oli hullumeelne, iga päev kell kaks öösel matat õppida ja siis magama minna ja ka siis ei saa kõike tehtud, õudne, see nelja-viietunnine uni...ehk siis päeval olin eriti uimane...või midagi sinnakanti. Ei pannu dmidagi tähele, isegi seina, millele ma täie hooga vastu jooksin ja tänu millele mul paar sinikat siin-seal paikneb. Minuga juhtub, no alati!Ei aga noh, tavapärane veerandilõpp.
Reedel oli Kätu sünna, ehk siis, Abiline lasi meid kohe pärast tööd ära(meil oli jälle füüsika ja keemia tööd järjest!) siis läksin koju, tegin Kätu kingi lõpuni, läksin pool tundi plaanitust hiljem välja, ootasin 20 minutit trolli koos saja meie liikluskorraldussüsteemi peale pahase oleva inimesega ja siis järsku tulid viis trolli korraga...Siis venisin umbes 40 minutit linna, tavaliselt jõuan kümnega, oleks jala isegi poole kiiremini saanud, kui oleks sellist situatsiooni ette osanud aimata. Jah, seejärel istusin kaheksateistkümnepeale, pärast tulid Kaisu ja Karolin ka peale, pakkisime klapid sisse ja minek. Kätu sünnipäev oli ülitore, ertiti armas vaatepilt oli Kätu reageering meie kingituse üle(Nimlt keegi värdjas varastas tema uhiuued telefoni kõrvaklapid ära, mida eestis ei müüda ja me saime Kaisa toredalt sõbrannalt need, kes neid ei ole kunagi kasutanud, sest tal on Ipod, ühesõnaga, mei eolime õnnelikud, Kätu oli õnnelik, kõik oli super!)
Koju tulles olime Kaisag amõlemad nii väsinud, ei täitsa lõpp.
Tänane hommik algas sellega, et läksime ID-kaardi jaoks pilte tegema, see oli kohutav. Ausaltöeldes, klienditeenindaja oli kohutavalt tige, kuigi ta küsis, et kas sobib see pilt, mis ta tegi, siis olin lihtsalt sunnitud ütlema, et okei, kuigi ausaltöeldes pole minust veel jubedamat pilti mittekunagi tehtud, aga noh, ma ei oleks seda müüjat veel vihasemaks ajada tahtnud, nii et jah. Igatahes kui ma fotod käte sain, siis tundus asi veel hullem, ma olin nagu mingi kurjus ise, ma arvan, et isegi passikontrollil tulevad külmavärinad ihule seda nähes. Meenutas seda Vatseli pilti kooli kodulehel, kes on küll viimane inimene, kelle moodi olla tahaks, selline eriti kibestunud., enne oleks Vello juba. Aga õnneks on see kõigest ID kaardi pilt, nii et oleks tobe sellise asja pärast põdeda. Aga nalja peab saama, viie aasta pärast vähemalt on seda hea vadata. Appi, suht hull on mõelda, et viie aasta eest, mis oleks nagu just olnud olin pea-aegu kümnene...ja viie aasta pärast olen pea-aegu kakskümmend...sürr.