Undiscovered motes

Mis asi see vigane kirjutis olla püüab, selles ma jõuan selgusele alles hiljem, kui selle oma karmi ja enesekriitilise pilguga olen üle käinud, aga las ta seni olla. See üritab tegelikult luuletus(veel) olla, aga kina Blogger ei lase teda selles vormis panna, siis see ei aja mind absoluutselt närvi. Ei. (IROONIA, isegi AROONIA vist juba)
Üleüldse võiks geograafiat õppima minna, aga see ei tõmba, kohe üldse, eriti praegu, tahaks veel natuke siin nõnda jätkata....muusika alternatiivset referaati peaks tegema(jälle see vastik viimse-hetke omadus!)Olen mina ikka tegelane, ja seda kõige kummalisemas mõttes. Everybody draws his own conclusions.

Pealkirjak

Mulle meeldib tänane päev. Juba algusest peale meeldis, kui hommikul kell pool üheksa aknast sisse särava päikese tõttu üles ärkasin. Lugesin, sõin pannkooke, kuulasin muusikat, mõtlesin, et teeks paar makroklõpsu akna all peenral õitsevatest lumikellukestest. Ma ei saanud aru, kas see oli sellest, et puhust suhteliselt tugev tuul või sellest, et olin veel piisavalt unine, aga viiekümnest võttest õnnestus üks ja seegi suhteliselt vigane-sellist asja pole varem juhtunud, aga oli külm ja aku hakkas tühjenema, läksin tuppa. Siis sõitsin raamatukokku, mis oli peaaegu inimtühi, kõndisin üksinda linnas ringi ja nautisin kevadist ilma, ostsin Birthday Stories: by Haruki Murakami ja siirdusin seda siis koju lugema, armas kogumik on ja ma arvan, et mu raha läheb tulevikus veel mõnusalt tema raamatutele, aga enne loomulikult selle läbi.
Topeltvikerkaar on playlistist juba mitmendat päeva, õnnesoovid Neile siinkohal. Ülimalt Andekad Muusikud, seda pole vaja mainidagi, aga ei saa ka kuidagimoodi mainimata jätta.
Tunnen iga hetkega, kuidas mu kurk üha haigemaks ja haigemaks jääb, pole ka ime, arvan, et see on reedest, muidugi. Jälle ma ei jõudnud seda posti õigel päeval ära lõpetada, niisiis teen seda praegu, kuigi ilm on küll nagu öö võrreldes eilse päevaga, aga mis sest ikka. Palju õnne on vist viimasel ajal sagedasti siit läbi jooksnud ega jää ka praegu tulemata: "Palju õnne meile kõigile!"

15

Hommikul ärgates sain aru, et viimaks on see käes. Esimene päev 15aastasena veereb peagi õhtusse. Minult on täna palju kordi küsitud:"Mis tunne on?" Sellele on suhteliselt keeruline vastata olnud, aga ikkagi on tunne hea, nagu Five For Fightingu laul"100 years" ütleb: " 15 there's still time for you. Time to buy and time to lose, 15, there's never a wish better than this..."

Tänane hommik oli armas: sünnipäevalaulu, Ans. Anduri "Topeltvikerkaare"(!!!) ja kingitustega, mis eksisteerivad kuskil poodides veel ja juba enne kätte saadud kaamera. Koolis olid kõik nii armsad, toodi palju kommi ja Anne-Mari ja Berit kinkisid kaks valget roosi, mis oli tõsiselt liigutav. Panin need klassi vaasi, mulle öeldi küll, et klass on kuni õhtuni lahti, aga kui ma läksin lilledele pärast koori järgi oli uks kinni. Homme toon ära ja imetlen neid veel! Vene keeles lauldi nii kõvasti, et Erich kõrvalklassist koledal kombel närvi läks. Loomulikult said kõik kommi ja oldi niisama muhedad.

Õhtul tulid Kristel, Peep, Pipi ja Pupu meile, sõime torti ja neilt sain kingiks statiivi, mida ma tegelikult ammu juba igatsenud olin. Nii hea! Orkuti scrapbook täitus ka mõnusalt õnnesoovidega, nii, et kokkuvõttes oli mul ääretult tore päev, tänu sõpradele ja kõikidele, kes selle eriliseks tegid. Suur aitäh!

Nee!

Jookseb, jookseb, jookseb...kõik läheb lihtsalt nii kiiresti mööda, et ei jõuagi nagu märgata enam midagi, kuigi oleks võimalik. Alles oli reede, käisime Margitiga Sweeney Todd`i vaatamas-hea, väga hea ja lõpp oli veel parem, nagu Burtonile ikka omane. Ühesõnaga selle pealt tuleks kohe mõelda, aga mul pole praegu aega KAHJUKS.
Laupäeval käisid vanaema, Kristel, Peep, Piia ja Miia meil. Mul käis parasjagu Röövel Ööbik klappidest, kui Piia tuli, haaras klapid ja hakkas rütmis pead noogutama. Kohe näha, et lapsel hea muusikamaitse, missest et ise pole kahenegi veel!:)Pühapäeval käisime Draamas "Soome hobust" vaatamas. Täitsa kenasti tehtud ja mängitud, kuigi komöödia kohta oleks rohkem head ja geniaalset huumorit näha tahtnud. (Võib-olla oli see ka sellepärast, et olime Tõnisega terve laupäeva õhtu "Blackadderit" "Fawlty Towersit", "Mind your language"t(meelde tuli selle nimi!:) ja "Monty Python: Holy Grail"-i vaadanud ja ennast ribadeks narenud.) Etenduse juurde tagasi tulles rikkus seda natuke asjaolu, et kaks vene meest olid otsustanud enne ennast täis juua ja siis meie rõdule sõna otseses mõttes röökima tulla ja ei teadnud isegi seda, kus nad on. Õnneks saadi nad sealt küllaltki kiiresti ära toimetatud. Üldiselt selline lakooniline postitus. Nee selle peale!

Imeline!

14. 02. 2008. Lihtsalt maagiline kuupäev! Ma ei tea täpselt isegi miks, aga pole ennast ammu nii hästi tundnud.Iga hea sõna teeb meele rõõmsaks, alati. Ükskõik, kas see rõõm on välja paista või mitte, aga ta on olemas.
Tänaseks päevakajasutussõnaks sobikski"head sõnad" selle kõige mitmekülgsemas tähenduses.
Kell on pool 11 ja mul on ikka miljon asja vaja teha...nagu alati, aga täna on mul nende tähtsusjärjestus küll täiesti paigast ära-läksin koju, mängisin 2 tundi kitarri...vaatasin "Blackadderit" ja homseks laeb selle 1. hooaeg ära, missest, et arvuti kaotab 2 G oma mahust. Ööloom.
Viimasel ajal tikuvad igasugused küsimused pähe. Eile arutasime vennaga poole ööni välja seda, kas on võimalik, et Aisopose ennustused aastast 2020 lähvad täide...ja ma arvan küll, et miski pole võimatu, aga sel juhul läheb meie, maalaste elu küll põnevaks. Või tähendab, et äkki me kõik saame lõppudelõpuks aru, kui lollid on inimesed juba tuhandeid aastaid olnud ja rakendanud oma oskusi valedes kohtades-sõdades näiteks. Ühesõnaga, kui see geenius, kes leiutas tuumapommi oleks selle asemel midagi muud ja kasulikku leiutanud, mis oleks olnud talle vägagi võimetekohane, arvestades olukorda, oleks kõik inimesed terved...või tegelikult, olek späris raske ennustada, mis oleks, sest see on liiga utoopiline.
Meil kõigil on miljon küsimust, mida me otsime ja millele on kuskil vastused, aga võib-olla ongi parem, et me paljusid neist kunagi teada ei saa. Sellisel juhul me arvatavasti kaotaks igasuguse tahtmise üldse eksisteerida.

Kõige mõttetum postitus!

Naljakas, jälle ma olen juba teist korda täna siin ja kirjutan midagi, sest ma ei viitsi lihtsalt end kokku võtta ja trepist üles minna. Ja ma räägin veelkord sellest, kuidas ma vihkan oma omadust kõik alati viimsele hetkele jätta...ja täna isegi magamise. Loen siin quotesid ja kirjutan oma kõige mõttetuma postituse üldse kogu bloggeri ajaloos. Lisaks sellele vaatan Gloria albumist algklasside meie "Lumivalgekese" etenduse pilte, kus Kevin peategelast mängis ja muigan südamest(?!)Kuidas iganes see siis ka välja praegu peaks nägema, aga keegi ei näe. Ja mõtlen, et peaks kinno minema: Neljapäeval esilinastub Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja, mida tahaks ära näha ja pole ammu kinos käinud ja nüüd on enne Oscareid tabanud Plazat heade filmide rida. Midagi Murphy seaduste sarnast, et kui tahad kinno minna, pole filme, aga neid tuleb siis, kui sa minna ei saa. Ühesõnaga-rahakotikrahh?Eks siis näis. Peale selle, me lähme Meeroga Venemaale jälle, aprillis, aga mul pole õrna aimu ka kuhu, sest mulle ei jäänud selle koha nimi meelde, mitte üldse kohe, nagu nende venekeelsete asjadega ikka olema kipub!

Inside debating-ehk see, mis mu mõttes praegu toimub...

Mis toimb? Pole juba rohkem kui nädal aega siin lehel käinud...Miks? Kiire on ja iga päevaga veendun üha rohkem selles, et päevas võiks olla 24 tunni asemel 48, näiteks. Seega oligi eelmine nädal meeletult hull, selline orava tunne tuli peale kohe. Tõtt-öelda pole mul praegu siia eriti midagi kirjutada ka, sest eelmine nädal oli lihtsalt niivõrd rutiinne, et kõige põnevamaks asjaks võibki lugeda näiteks seda, et ostsin eile Rimist Malviina maasikajäätist, mis pärast kassast väljumist oli kõike muud kui jäätis, aga taibates seda liiga hilja olin juba paberi avanud ja kõndisin Saku Suurhallist mööda jändamas selle ja sama jäätisega, et ei jõudnudki pöörata erilist tähelepanu seal ees märatsevale seltskonnale. Mõtlesin küll, et laupäeval kell 3 ei tohiks ju veel inimestel ometigi käitumishäireid olla, aga siis sai mulle kõik selgeks-Korni kontsert!(Kuigi ma ei saa ikka aru, miks umbes neli tundi enne sinna ukes ette karjuma minna, aga inimesed ise teavad, mis teevad). Pärast kodus olles mõtlesin, et oleks võinud sinna ette minna ja otsida kedagi, kes viimasel hetkel pileteid müüb, aga jah, liiga hilja tuli mõte, sest trollid olid raudselt nii täis, et oleksin jala kiiremini saanud, aga väljas oli külm. Siis laupäeval kirjutasin "Edward Scissorhandi" arvustust ja peaks mainima, et see oli tegelikult päris huvitav ja uudne. Praegu loengi neid, mis on varem kuskile ajakirjadesse kirjutatud ja ausalt öeldes on mul hea meel, et ma neid enne kirjutamist ei lugenud, sest ei leia nende seast ühtegi isegi enam-vähem normaalset, arvestades seda, et kui oleks valida ainult nende hulgast, kus näitlejate nimedki vähemalt õigesti oleksid kirjutatud, poleks üldse midagi valida. Üks, mis oli kõige silmapaistvamalt idiootne oli kirjutatud ühe naise poolt, kelle jutt lühidalt kokkuvõttes kõlab umbes selliselt: Kõik peavad seda filmi nägema, aga ma ei saa Winona Ryderist aru. Otsides potensiaalset elukaaslast, kas siis käed ei loe mitte midagi?Minujaoks on käed kõige tähtsamad osad meeste juures ja kuna mull on suured käed, peaks mu mehe omad olema veel suuremad, kõige suurem plus oleks veel see, kui ma saaksin neid puudutada- See oli ta isiklik arvamus. Head küljed: See film oli friigilt lahe. Halvad küljed: Winona Ryder on blond./ Vabandust väga, aga mul on lihtsalt sõnad otsas. Peaks selle vist välja printima ja nendest naljakatest arvustustest bestselleri kokku panema, saaks vast alles nalja!
Täna oli ka suhteliselt muhe päev ja parasjagu väsitav ka, viimased kaks tundi ei suutnud ma enam üldse keskenduda, sest olin kohutavalt suure küsimärgi ees: Kas minna ikkagi sinna inglise keelse kõne võistlusele...või mitte, kuigi olin enne, ütlemise ajal juba otsustava ei ära öelnud, arvestades seda, et kujutlesin juba vaimusilmas ette olukorda, kuidas kõik žüriiliikmed oma rangete nägudega otsa vaatavad ja mina lihtsalt ei saa sõnu suust(mis ei oleks ka mingi ime, tundes ennast). Teisest küljest jällegi poleks mul midagi kaotada(peale motivatsiooni ja hea enesetunde) ja see oleks muidugi hea kogemus omaette...Niisiis: Minna või mitte minna?Selles on küsimus. Aga ma ikkagi jõudsin nüüd praegu selgusele, et ma ei lähe, (kuigi paljud meie klassist lähevad), sest a) ma ei tunne ennast kindlalt sellistes asjades, veel(järgmine aasta ehk?) ja kindlasti pole mistahes konkurss minu jaoks koht, kus harjutada või lihtsalt mütsiga lööma minna, selleks on teised kohad. b) Ma veel ei tea, mis ma teises keeles konkreetselt närvi minnes rääkida võin, sest aega on ettevalmistada vaid 3 minutit tundmatut teemat c) Inglise keeles suvalistel teemadel rääkimine ei ole just mu kõige tugevam külg, mis ausalt öeldes ei tule mulle mingi üllatusena, sest puudub igasugune päris õige suhtlemiskogemus, mis on tegelikult suur probleem, mõeldes natuke tulevikule.... d) Ja kõige tähtsam- Oleks äärmiselt isekas minna ja öelda, et mina mõtlesin nüüd ümber, muutke nüüd minu pärast oma nimekirjad ära, sest äkki teised oleksid ka tahtnud pikemat mõtlemisaega ning see poleks teiste suhtes aus. Teisest küljest näib see mulle ikka veel mahamagatud võimalusena, ah , ma ei tea, mulle sai ikkagi seda siin kirjutades selgeks, et miinuseid on rohkem teades oma praegust vormi. (Sain just aru, et Blogger on üks tänuvärt asi, sest siin saab asju normaalselt arutada, iseendaga, muidugi)Aga mõni teine kord ma ületan ennast...(uusaastalubaduste aeg on möödas, aga ikkagi)Võib-olla isegi kolmapäeval juba, aga jah, nendele, kes lähevad, hoian kõiki pöidlaid ja varbaid!:)