Kollektiiverror

Sõitsin eile rattaga Stromkalt koju. Kõik oli nagu tavaliselt...kui välja arvata see, et minust sada meetrit eespool vuravad inimesed vaatasid minu lähenedes hirmuga seljataha, sest mu ratas kolises sama meloodiliselt nagu äsja juppideks lammutatud vana autoromu, mis veel mingil maagilisel viisil logisedes ringi kooberdab. Tegelikult oli selle põhjus aga väga lihtne: porilaud, mis oli kevadel koolist tulles katki läinud, otsustas täieliku purunemise kasuks, aga ratta küljest ta lahti enam ei tulnudki. Paari nädala eest otsustasin ühel kenal hommikul kuulata oma esimest cd-d. Asetasin selle siis kenasti arvuti plaadimängijasse(?) ja 1, 2, 3, Põmaki!Kildudeks. Isegi müüdimurdjad said sellega hakkama alles peale cd pistmist mikrolaineahju ning tont teab kuhu veel ja mängija pöörlemiskiirust utoopilistesse suurustesse tõstes, kui ma õigesti mäletan. Adoobne fotopood otsustas ka paar nädalat tagasi pillid kotti visata. Ja arvuti lülitab end ise ilma mingi näilise põhjuseta sisse-välja, millal iganes vaid ise tahab. Kõrvaklapid lakkasid töötamast.Paar nädalat tagasi kadus öösel salapärasel viisil paberikonteiner. Ja i-le täpi pani loomulikult see, et nägin öösel unes, kuis hakkasin moonduma jõuluvanaks ja peeglisse vaadates oli mul valge habe, mis iga hetkega järjest pikemaks kasvas...Elu on vahel ikka nii huvitav.Arvesse võttes päris reaalsust ja seda teist reaalsust, mis võtab enda alla küll veidi vähem ruumi kui aeg, mil oleme ärkvel, siis lõppude lõpuks elame me ka unes kõiki neid samu emotsioone läbi. Hetked. Ja hääd ülehomset Plink-Plonkamist kõikidele!