Teistmoodi post

Viimasel ajal ei ole ma siin blogis oma elust eriti palju rääkinud. Ja just aeg on näidanud, et see koht siin on eelkõige selleks, et oma painavaid sundmõtteid endast kuidagi välja saada ja kirjutamise läbi enesetunnet parandada. Tõtt-öelda on see nagu kõnelus ja debatt iseenesega. Ja kuigi ei saa kahelda võileivavalmistamise elulises vajalikkuses( sest söömine on ju üks tähtsamaid tegevusi me kõigi jaoks), pole mul veel tekkinud möödapääsmatut soovi kiluvõileivavalmistamisprotsessi kirjeldusega end väljendada. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma oma tegemistest eriti ei kirjuta. Täna teen aga väikese erandi, sest tunnen vältimatut vajadust oma kõikehõlmavalt rõõmsat tuju ja rahulolutunnet selle kujuteldava paberiga jagada.
Esimese asjanda lugesin läbi viis viimast lehte raamatust " Flowers of Algernon", lebasin poolteist tundi voodis, viimase ja kõiksuse üle mõtiskledes, jõudes järjekordselt järeldusele, et kogu ühiskond on juba nii väärastunud, et õilsad on need, keda inimkond üldjuhul keeldub aksepteerimast. Need, kel puudub võimalus teada, teavad tegelikult rohkem kui meie. Vist huvitub üldsus eelkõige huvitamist väärimatust. Kas on meil siis õigust pidada kedagi teadmistetuks, kui me ka ise tegelikult midagi ei tea? Ei!
Kell pool 12 hakkasime sõitma Risti poole, kus toimus ja ikka veel toimub Kärdi vanaema 70 juubel, mida tähistati uhkelt sealses koolimajas. Õnneks ei olnud vist eriti keegi meist kui üllatusesinejatest teadlik ja kõik läks nagu plaanitult! Väikestes kohtades(kuigi 70 inimest pole nüüd nii vähe, aga...) on juba aegade algusest peale olnud kuidagi teistmoodi esineda, eriti veel Tallinnast väljas. Ja üllatuseks. Palju soojem. Samas aga kui rahvast on kas kümme või sada korda rohkem, on jällegi suurem vabadus end välja elada. Kõigel on kaks otsa. Kindel on aga see, et juba pealinnast väljasaamine on suur vabadus omaette, eriti veel maailma parimate kamraadidega! Kärt oli meile valmistanud umbes...5.... mustmiljonit erinevat imelummavat kooki, mida oli lihtsalt patt proovimata jätta ja selle kõrvale mõnusalt juttu vesta. Need hetked elus on lihtsalt hindamatud. Ja seda oli ka me järgmine ettevõtmine. Astusime tagasiteel läbi ka Virge kodust ja veetsime kolmveerand tundi tema imetoreda üllatunud perekonna ja kassi-koera seltsis. Jah, sellised hetked on lihtsalt hindamatud. Nüüd on mul umbes pooleks aastaks lai naeratus näkku kleebitud. Täielik heaolu, säärane rõõm, kõikevaldav eufooriline väsimus.
Kõikidel muusikahuvilistel tasub aga tulla homme umbes kell 14. 15 jõuluturule või siis 11- 23. detsembri kuupäevade hulgast valida meelepärasem ja tulla muusikat kuulama erinevatesse Eestimaa linnadesse. Tõotab tulla üks väga ilus tuur. Oh, detsember, oh detsember!