Eilse võin mina küll enda seisukohalt riputada selle suve, kui mitte selle aasta ühe huvitavama ja elemusterikkaima ööpäeva kohale. Minu elu esimene öölaulupidu ja üldse esimene laulupidu, kus sai midagi enamat tehtud, kui ainult lauldud. Seda viimast sai otseloomulikult ka seekord kaare all tehtud. Ohtrasti.
Aga näha, mis kõik selles kaares tegelikult toimub ja kui palju tööd, vaeva ja sebimist selle taga tegelikult on, et kogu üritus õnnestuks ja olla ka ise üks tibatillukene kild sellest, oli üks kuldaväärt kogemus. Vaadata, koos tuhandete inimestega, kuidas Kanter heitis oma võiduketta, laulda koos pea 100 000 inimesega "Eestlane olen ja eestlaseks jään" acapellas, paisutas selle pisara, mis kogu peo jooksul vaikselt silmanurgas oli, eriti suureks. See ongi võimsus. Igal laulupeol on see olemas, aga eile oli see midagi täiesti teisedimensioonilist minu jaoks. Ei ole ju varem olnud nii, et 5 minutit enne selgub, et laulame koos Kaisa, Luisa, Inksi, Susanna ja veel kahe inimesega laulupeo lõpulugu laval koos Koiksoniga. See oli tore üllatus ja päevale ilus punkt. Ja tahaks öelda veel suur aitäh neile kolmele või kahele inimesele, kes kell pool neli öösel (või oleks hommikul vist õigem öelda)meile kenasti tasuta hääd morssi ja sibulasuppi pakkusid. See viimane viis tõesti keele alla. Oli üks tore ja võimas laulupidu, kus sai märgata, et kõik me oleme hinges endiselt üks, missest, et igapäev seda eriti välja näidata ei taha. Oleks mul võimalus ajas rännata, tahaksin hirmsasti näha, kuidas kõik veel 20 aastat tagasi oli, kõik ütlevad, et palju ehtsam. Muidugi. Aga alati kipub ju olema nii, et asjad headusest hakatakse aru saama alles siis, kui ollakse kaotanud , kaotamise äärel või just sellest võitjana välja tuldud. Aitäh veelkord kõikidele!
0 kommenteeringut:
Postita kommentaar