Vanad kahesed ehk juhtumus Prismas

Seekordse postituse tahaksin pühendada inimestele, kes on õnnetud. Inimestele, kes on õnnetud, sest paduvihma poolt tekitatud lombist teeääres sõitis läbi trollibuss ja nad märjaks pritsis. Inimestele, kes on õnnetud, kui keegi nende silme all viimase koogitüki letilt ära napsab. See on siin esimene kord üldse, kui ma kellelegi midagi pühendan.
Ennem ütlen veel, et pole just palju inimesi siinmail, kes poleks poes käies kokku puutunud pahas tujus müüjatega. Mitte ainult poes. Ja mitte ainult müüjatega.
Läksin järjekordselt poodi, et endale üks jäätis osta. See on justkui väike rituaaliks kujunenud suvine tegevus, milleta on möödunud vaid üksikud päevad. Võtsin kassajärjekorras seistes välja rahakoti, kus sees olid mu viimased viis kahekroonist, mis, võiks öelda, olid üsnagi päevinäinud kahekroonised ning ühel neist oli volditud nurgas tilluke pragu. Ulatasin nad müüjale, kelleks oli umbes 50-aastane proua. Ehk natukene vanemgi.Igatahes, proua selle kõige lihtsamas tähenduses. Ja sellele liigutusele järgnes dialoog:

Müüja tülgastaval toonil:"Issand, kui koledad kahekroonised!Vaata, nüüd pean mina sinu pärast neid sirgeks siluma hakkama ja ma raiskan oma aega."
Ma ei öelnud midagi. Mõnikord on targem vaikida. Tõtt-öelda, mõnikord ei oskagi kohe midagi kosta.
Müüja: "Issand, kas teie siis ei olegi endale pangakaarti teinud. Tehke kohe endale pangakaart!"
Mina:"Mul on küll...pangakaart..."
Müüja(veel põlglikumalt) : No miks te peate seda raha siis üldse sealt välja võtma, kui teil pangakaart on. Ärge enam kunagi võtke raha pangaautomaadist välja!" Seejärel viskusid alusele kolmkümmend tagasi antud senti koos ostutšekiga.
Ka seekord ei osanud ma minagi öelda peale üsna ilmetu "Tänan"i, võtsin oma jäätise ja lahkusin.
Olles just üleeile veelkord lugenud "Väikest Printsi", mis on vaieldamatult üks siiramaid, vahetumaid ja paremaid teoseid üldse, pani juhtunu mind veelkord täpselt samade asjade üle mõtisklema. Kui inimene juba pelgalt veidikene kulunud kahekroonise pärast ärritus, siis mõelda vaid, kui õnnetu ta elu üldse olla võib, kui isegi selles halba näeb. Ja temasuguseid on palju: neid, kes pole õnnetu saatusega , kuid näib, nagu teeks kõik, et õnnetud olla.
Kas polegi siis tavalisel vihmasel päeval astuda uksest sisse ja mõelda:"Oi, kui tore, et täna mind ükski auto märjaks ei pritsinud...või kui ka pritsis, siis:"Oi, kui tore, et mul on uks, kust sisse astuda!"Üks talvel tehtud vihmane pildike.
rRoYjvyGWl