Ikka on ilus

Üleeile oli ilus. Oli ilus pool tundi varem ärgata ja näha, et küünaldega jõuluvidin aknal, mis peaks kujutama lumememme, inglit, jõuluvana või kuuske, igatahes ühte neist(ma pole asja olemuses veel selgusele jõudnud), põles kardina taga nii, et tuppa jõudev valgus oli lihtsalt pööraselt lummav. Lisaks sellele veel see kondenseerunud külma vee lõhn, mis pakase tõttu kõikidele raamatutele aknalaual, mis hetkel meenutab küll rohkem raamaturiiulit kui aknalauda, õrna veekihi peale tekitas.
Tegelikult on selle aja jooksul, mil ma midagi kirjutanud pole, nii palju juhtunud, sest on kiire ja ma jälle unustan ennast kuhugi tulevikku...ei peaks. Alles siis, kui Stina, Lilithi ja Evaga laupäeva öösel kell 3 "Black Books`i" vaatasime, jõudis mulle pärale, et mida paganat ma oma mõtetega tulevikus teen, olevik on ju nii pagana hea! Kuigi tänapäeval leitakse vist, et kui inimene nõnda tunneb, on temaga midagi justkui valesti ja tehakse kõik, et inimeselt head tuju ära võtta. Ma langesin ka selle ohvriks eelmisel nädalal.
a)Viisin aja kokkuhoidmiseks sööklas ära ka sõbranna kandiku, kes oli natukene riisi järgi jätnud. Selle eest sõimas mind üks tore inimene läbi: "Mida sa mõtled endast, et toidu järele jätad, toitu ei rüvetata, see on täiesti lubamatu!" Mu püüdlused selgitada, et tegemist ei ole minu kandikuga, ei kandnud vilja. Sõimati teist korda veel.
b)Sain sõimata selle eest, et mu krae oli natukene koledasti kotirihma poolt alla vajutatud.
c)....Ja selle eest, et toetusin vastu aknalauda
d)Reedel virutas keegi uksega mu kandiku puruks. Söögiks oli peedisupp, mis moodustas sööklasse väikese peediveekogu. Mu püüdlused seletada koristajale, et likvideerin ise mopiga põhjustatud kaose, kandsid vaid poolikult vilja, sest koristaja oli grusiin. Õnneks selle eest ma sõimata ei saanud, teistel hakkas minust vist lihtsalt hale.
Iga kord mõtlen ma, kui tühised need asjad tegelikult on, kuigi paratamatult võtab see ära igasuguse inimesena eksisteerimise tunde, kuigi see kestab vaid 2 minutit, on see üks jälgimaid tundeid, mis üldse olemas on.
...iga päevaga näen üha enam seda, et helsinine unistus sellest, kuidas istun koridoris suure ilusa kuuse kõrval ja söön koos sõpradega mandariini, sealjuures kartmata, et keegi tuleb ja palub mul seletuskirja kirjutada, liigub suure kiirusega kaugusesse...
Kuid siiski on mu ümber nii palju toredaid inimesi, igaüks omade armsate veidrustega. Ja see on nii ilus.