kümne aasta tagune kakaolõhnaline nostalgia

Mäletan nii pagana hästi üht õhtut, mil ema küpsetas kooki ja suures potis kees kuum kakao, päris kakao, see õige, mida enam siinmail saadaval ei ole (Küll aga ostsin kaks pakki Venemaalt, kümme rubla tükk). Istusime kella üheksaks teleka ette. Algas "Viimne reliikvia". Vot see oli sündmus. Umbes nii oli igal korral, kui ETV seda taaskord näitas. Aasta oli siis kuskil 1997-8. Mõned armsad hetked süübivad jäädavald mällu. See oli mu esimene lemmikfilm, mida enesele täisti teadlikult tunnistasin, film, mille lihatükistseen ajendas mind viieaastasena kana teistmoodi sööma, nii nagu see paistsis ekraanilt. Muusika, mis mängis mind unelauluks tuttu. Praktilis-teoreetilised küsimused kirjatuvide ja hobuste kohta. Mäletan neid nii hästi.
Seda ma siiski ei osanud oodata, et " Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad "lugedes hakkavad repliikide hääled paralleelselt lausetega kõrvus kumisema. Kuigi eks nad päris erinevad ole, raamat ja film, aga ka see oli omaette ehmatavalt. . .olgu, eesti keeles ei ole seda sõna, seega las punktid täidavad oma üht külge oma mitmekülgsest otstarbest.