Bizarre

Homme on see kõik põhimõtteliselt läbi ja järgmine esmaspäev on sellega tõeliselt kõik: kooliga.Selleks aastaks. Ja ausalt, ma ei taha matemaatikast enam rohkem midagi kuulda ega näha ega ka tarvitada mitte, kuigi seda peab tahes-tahtmata tarvitama, suureks kurvastuseks, isegi suvel. Homme on selles üleminekueksam(Suck the egg, ausõna). Terve nädalvahetus on käinud töötähe all. Täna hommikul ärkasin selle peale, et Niki laulis mu akna all"Äike, päike!", olgu, mitte küll päris akna all, küll aga Hipodroomil, mis tegelikult ikkagi on ju peaaegu akna all, kus toimus mingisuguse õhtujuhi kommentaaride põhjal, mis loomulikult ka meieni hästi kuuldusid, romuralli, aga võim oli nii hullusti põhja keeratud, et sellest ärataks ka suurima unekoti laupäevasel päeval. Mõtlesin, et millega ma selle küll ära olin teeninud. Suhteliselt õudne oli.

Eile oli üle mõningaste aastate jälle hea Eurovisioon(kuigi minujaoks olid vaid kolm laulu head: Prantsusmaa, mis oli Eurovisiooniks liiga hea lugu, Bosnia ja Hertsegovina, millel oli mõnus lõppuosa ning Soome, kellel oli suhteliselt hea lugu, aga mitte midagi erakorselt head, aga siiski naaber, et), aga seda sellepärast eelkõige, et keerasin paralleelselt telekaga käima R2 Juure ja Kivirähu kommentaarid, mis (nagu esimeses poolfinaalis) olid lihtsalt geniaalsed! Ülejäänu Eurovisioonist oli loomulikult jama, pidades silmas grillbroilereid(kelle kõrval kalkun mõjus isegi ilusana),lüürika(Statistikat tegema ei hakka, aga 80% olid küll sisuga:" sa sobid minule, nagu viinamarjad sobivad viinamarjaväätidesse, paneme pidu ja sa ei ole minu jaoks liiga ilus!", keegi eriti viisi ei pidanud, eriti veel esimeses voorus, eesotsas võitjaga.Igatahes saab nende kommentaare kuulata SIIT.

Nägin täna täielikult sürri, tegelikult siiski pigem reaalsusesse kalduvat unenägu, mille tegevus toimus homses. Eksam oli läbi, suhteliselt hästi läks, olime Keidyga viimased ja hakkasime koos koju minema, aga siis avastasime, et meil on kõhud jõle tühjad ning otsustasime selle vea parandada ja kuskile sööma minna. Läksime Hella Hundi juurde, aga see oli kinni ning seejärel kõndisime vanalinnaäärsesse puhvetisse, mis nägi välja nagu putka, aga nimi oli "Puhvet". Tühjadel klaaslettidel asetsesid kolm muffinit ja üks kõrbenud väljanägemisega kringel. Keidy tahtis aga osta jäätist ning noorelt, u 18aastaselt, müüjalt küsides sai ta vastuse, et meil ei ole. Keidy aga teadis, et neil on seda alati olnud ning selle peale vastas müüja, et ta unustas jäätisekarbi külmikusse panemata ning kõik on sulanud. Aga kuna Keidy tahtis niiväga jäätist, oli tal ükskõik, mis kujul see eksisteerib- niisiis ei jäänud teenindajal muud üle, kui väikese karbi, kus sees oli vedel karamellijäätisekissell, jõi sealt karbist pool ära ning ülejäänu valas topsikusse, mille seejärel Keidyle ulatas. Siis olid kõik õnnelikud. Rohkem ma ei mäleta.