Reisipäevik "Kontsertreis Viiburisse"

See on täiesti esimene kord, mil katsetan midagi seesugust- kirjutada reisiblogi.

Niisiis, saage osa ühest suurest kogemusest, proovilepanekust ja seiklusest Venemaa aladel.

15. aprillil alustasime reisi Viiburisse, eesmärgiga tutvustada Eestimaad ning eesti kultuuri, toitu ja muusikat sealsetele venelastele. Meero(Kaisa, Karolin, Virge, Kätlin, Kärt, Agnes, Luisa, Anu, Marie ja mina) ja Kuljus, kunstinäitus ja eesti toitude esindaja.

Viiburi reis osutus üheks omapärasemaks omataoliseks mu elus, sest see oli lihtsalt niivõrd erinev kõikidest teistest, mille eesmärgiks tuua välja kõikide riikide positiivsed küljed. Seekord nägime seda pahelist maailma, mis asub teisel pool Narva piiri, ilma roosade prillideta. Just sellisena, nagu elu tegelikult on.

Järgnev tekst sisaldab auklikke teid, hallitust täis "hotelli", täiskusetud voodilinu, kolme laipa, kaht bussiõnnetust, vene perverte, kilomeetrite viisi puulobudikke ja tulekahjusid, mis tingitud massilisest kulupõletamisest, prahti, haisu, hallitust, tolmu, roiskunud vett ja palju muudki. Loomulikult ka palju (tragi)koomilisi situatsioone ja erakordseid elamusi ning emotsioone, mida ma kahjuks eriti hästi edastada ei suuda. "See kirjutis võib lugejale näida pelgalt fantaasiarikka väljamõeldisena, " öeldi mulle, aga see siin on tegelikul tolukorra leebe kirjeldus.

Tagantjärele mõeldes olen ääretult õnnelik mulle antud tohutu kogemuse üle. Võin öelda, et see oligi see vajalik asi, et aru saada, mis on õnn. Olen õnnelik inimene, sest mul on võimalik igal hommikul tõusta oma pehmest voodist, katus peakohal ja riided seljas. Saan hommikul ärgata mõtteta, et äkki jääb tänane bussisõit tööle viimaseks. Mulle on antud võimalus elada Eestis- see ongi Õnn.