17. aprill

Mul on kahju, et kirjutan sellest alles täna, 19. kuupäeval, aga nüüdseks olen end täielikult kokku korjanud.

Ärkasime kell pool 8, sest äratuskell vedas mind järjekordselt alt. Tegelikult ei ole ta mind kunagi pealt vedanudki, sest ei ole kunagi oma põhikohustuse täitmisega veel hakkama saanud.

Tahtsime Virgega pesema minna, aga kui ta valvelauast võtit küsis, ei näinud ta seal ainsatki hingelist. Teisel üritusel, mis leidis aset umbes kümmekond minutit hiljem, kuulis ta valvelaua alt norskamist ja selle tekitajaks oli ei keegi muu, kui valvelauatädi, kes talle unenägu nähes võtme ulatas ja seejärel oma tegevust rahulikult jätkas. Duširuum oli jääkülm; Suured veepiisad katsid lage ja valge tool oli veelgi mustem. Kaisa, Kärt, Karolin ja Anu tulid ka järjekorda, seejärel saabus koristaja- oh, õilis ennenägematu nähtus, kes teatas heasoovlikult, et all on teine pesemiskoht veel, mis tegelikult juba ammu meile veeögi rämedama nähtusena teada oli, niisiis mõjus koristaja üleskutse vaata, et vähekene irooniliseltki.

Pakkisime asjad ning otsustasime oma kajutisse teiste külastajate eeskujul mingid märgid endast maha jätta, mitte küll loomakombel märgid, nagu eelmistest postitustest lugeda võib, aga viisakad. Kui keegi peaks juhuslikult oma edasises elus sattuma laev-hotelli "Korolenko" 28. kajutisse ja leidma parema ülemise koiku juurest kaks imetillukest hariliku pliiatsiga kirjutatud L-tähte, mille juures paikneb 15-17 aprill 2008, siis teadke, et olen üks teie saatusekaaslastest.

Jätsime hüsteeriliselt nuttes oma koduga hüvasti (AROONIA) ja suundusime eelviimast korda sööma restorani " Gloria", kus mulle otsustati mitte süüa tuua. Sellele järgnes apteegikülastus ja Hematogeenijaht(6. 70 rubla!, eestis maksab 11.-, muide). Teadagi, et tänapäeva hematogeeni pulliveresisaldus on nüüdseks saanud müüdiks, mida vanemad räägivad oma lapsukestele siis, kui neil ei ole parasjagu kaasas 11 krooni, et osta seda toredat maiustust. Nii on see Eestis. Venemaal aga mitte ning kahjuks taipasin seda alles siis, kui terve batoon oli manustatud ning suus oli täielik veremaik(hiljem, kui ema pakendilt koostisaineid tõlkis, osutuski see tõepoolest vereks). Peale seda algas linnaekskursioon ja giid unustas linna tähtsaima ehitise ära, aga vähemalt on mul jällegi üks pilt kollektsioonis "Leeni vs. Lenin" juures. Vabat aega oli 45 minutit ning käisime Supermarketis ehk siis suurimas poes linnas, umbes sama staatusega, nagu meil on Stockmann, aga see nägi välja täpselt nagu kunagine Lahe pood, mis võib-olla eksisteerib veel tänapäevalgi Lille peatuse juures asuvas majas, kuigi märksa kenamal kujul.

Lõunasöök, ühtlasi ka viimane olemine "Glorias", kus mulle otsustati kahte esimest rooga mitte tuua, nagu ka söögiriistu, aga paludes siis ettekandja viisakalt enda juurde ja küsides: "Adin loška, noš ja kafoška, " , sai ta küll naerukrambid, aga vähemalt sai ta minust aru ja oli nõus mulle isegi seaprae tooma, see oli suhteliselt söödav, niisiis ma kasutasin harukordset võimalust ja sõin.

Kodutee visi meid Peterburi poole. Teel nägime palju hirmsaid maju ja kõik ülejäänud teeosa, mis ei eksisteerinud laguneva küla näol, oli mets, täis prahti ja sodi. Ühtäkki nägime hirmsat bussiõnnetust, kus kabass oli sõitnud otsa turismibussile, mille esiots oli täielikult puudu, samuti nagu küljed, ühesõnaga, see ei olnud enam buss, isegi bussi moodi mitte. Selle kõrval vedelesid kaks laipa, üks olevat veel bussis ning teel seisid politseinikud. Edasine tee oli tõeline närvikavarets, pöidlad pihus ja süda kloppimas. Kahe kilomeetri pärast nägime üht rekkat, mis lamas kraavis ega meenutanud enam rekkat- see oli viimane pauk. Järgnevalt oli iga kolme kilomeetri tagant üks pärg, mis oli asetatud teeäärde õnnetuspaikade mälestamiseks. Jälgides natukene sealset liiklust, leidusid vaid vähesed autod, milles istuval autojuhil ei oleks olnud ühes käes rool ja teises viinapudel. Tundsin end õnne tipul olevat, kui paistma hakkasid esimesed Peterburi eeslinna majad, ja et olin elus. Seejärel käisime poes ja ostsin kaks kilekotitäit süüa. Piiril läks kaua, sest meie kõrvale saabus meist pool tundi hiljem liinibuss Tallinn-Peterbur, mis oli oma graafikust üle tunni ees, aga millele anti eesõigus. Ootasime, süües viineri-, kapsa- ja moosipirukaid ning juues Cido mahla.

Umbes tunnikese pärast leidis piiripunktis aset teine sündmus- WC. Elu on ilus, mõtlesin. Olin just seda hetke ammu oodanud, tähendab, terve bussitäis oli. Eesti tollis lasti meile narkokoer bussi, kes sai kõikide poolt pika pai ning meisse suhtuti tõeliselt hästi. "Kohe näha, et vanad sõbrad..." Telekasse pandi film " Cavebear`s clan", mis peaks vist eesti keeli olema "Koopakaru klann" Jäin magama. Poolel teel ärkasin kuumade bussiradiaatorite mõju tõttu ja ütlesin: " Kuulge, mu jäätis sulab!" Just, olin endale kaasa ostnud jäätise, mis bussis radiaatori alla sattus. Kaisa mõtles vahepeal radikate külmemale režiimile lülitamist bussijuhile serveerida lausega" Tere, kas oleks võimalik radikaid natuke külmemaks keerata, Leeni jäätis keeb." Hõissa, manustasin juues jäätise reede hommikul. Pool 12 õhtul saabusime Balti jaama, kus Virge teatas, et võtab takso. See tekitas paljude peade kohale suure küsimärgi "Taksoga Turbasse?", aga ta vastus oli palju parem:" Ei, Rock Cafe`sse!" Nii oligi. Keskööl saabusin koju. Kodu, kullakallis, pehme voodi. Kodu- see on rohkem veel, kui sõnas selgeks teeb, kodu- see on headus, mis meid paremateks teeb. Reisi Lõpp.