Linnulaat ja tuhnime mälestustes

Üks mõnus nädalake on jälle möödas viimasest postitusest. Rohkemgi veel. Tõsti jube "originaalne" algus, see tüütab ennastki juba, aga mis seal ikka.
Täna pole Meerot: KÕIK on haiged...või vähemalt mingil määral, valus kurk on ikkagi ju märk sellest, et ei oleks pidanud end soojast kevadilmast eksitada lasta ja lühikeste varrukatega pluusiga praktiliselt terve laupäeva ringi laskma. Toimus nimelt Koigi "Laulukarusselli" eelvoor, kus käisin seekord žüriiliikmena. Õnneks ei osutunud otsustamine kuigi keeruliseks: kohad said need, kes viisi pidasid, ehk siis neljakümnest osalejast pidasid enamvähem viisi 10, rääkimata siis laulmisest mõnu tundmisest, aga võib-olla nad ei näidanud seda lihtsalt välja, kuid siiski olid ka üksikud 2-3, kes seda ka tegid. Oli teistmoodi kuulata neid: kohati kurb, kohati tekkis suur küsimärk silme ette, et millega need lauluõpetajad tegelevad, sest kuni 10aastaste laste puhul sõltub ju peaaegu kõik neist, muidugi, oleneb ka õpetatavast, aga siiski. Kõik lood(oli küll paar erandit) olid fonogrammidelt, aga oleks siis normaalsed fonogrammid olnud, aga need olid puhtad karaokefonogrammid: midagi polüfoonilise ja MID-i helina vahepealset. See oli kurb. Lauluvalik oli tingitud parasjagu leiduvatest fonodest ning sellest tingitult ka lastega absoluutselt mittearvestav: valed laulud, valed helistikud. Siiski, tekib küsimus, kas tõesti ei suuda üks lauluõpetaja isegi "Hiiretipsu" klaveril ära mängida. Siiski oli üks tore päev: pärast võistlust läksime süüa otsima, aga kuna "Musta täku tall" ja kõik teised olid kella viiest suletud, läksime hoopis Kirje ja Kertu vanaemale külla ja saime imehead sööki ja vahtramahla(!!!)
Tõnis tõi keldrist pealtnäha kõige tavalisema kilekoti, mis hiljem, kui mina, uudishimulik, nagu ma olen, vaatama läksin, mida see õige täpsemalt endast kujutab, vägagi eriliseks osutus, sest sisaldas igasuguseid erinevaid vihikuid ja töövihikuid umbes viie kuni kahe aasta tagusest ajast. Kopitanud inglise keele testidevihik ja prantsuse keele teise klassi kaustik pakkusid küll päris palju nalja.
Vaiko Eplik ja Eliit on, ma vaatan, jälle hakkama saanud lihtsalt hämmastava sünnitisega" Linnulaat". No täitsa lõpp, kui geniaalne lugu!