Unenägu vol... ei tea

Nägin järjekordselt ühte väga kentsakat omataolist.
Sõitsin kellegagi Balti Jaamas öösel ning see keegi rääkis, et teab ühte uut omapärast restorani, mille omanikuks oelvat ta tuttav. Sõitsime. See asus kuskil Kalamaja ja Pelgulinna piirimail, vana maja. Läksime sisse. Vana maja peitis endast tõeliselt modernset ehitist, mis meenutas stiililt KuMu. Nägin kahte tuttavat, aga nad ei tahtnud minuga rääkida- niisiis istusin maha, aga kui see tegevus enam nii tore ei tundunud, läksin esimesele korrusele, kus peatas mind üks habemes mees ja ütles: "Ega sul kahte kopikat mulle anda pole?" Mina vastu, et ei ole, kuigi tegelikult mul oli küll, aga ei ole ju tarvis kohe oma rahakotti lagedale tuua, sest kunagi ei või teada, kellega tegu on. Minu eitava vastuse peale olid küsija taha rivistunud veel 3 temasarnast kurja(mit), kes vaatasid kõik mulle küsivate nägudega otsa ja siis ütlesid: "Olgu, aga et sa teaks, põrandaalused asjad nii küll ei käi..." Selle peale jooksin ma ruttu sinna, kust olin tulnud, ehk tagasi teisele korrusele. Poolel teel mõtlesin, et jah, parem annan neile selle, mis tahetud, sest mõte põrandaalustest tehingutest ei olnud just kõige meeldivam. Läksin tagasi ja andsin talle ühe kahekopikalise, mille peale ta küsis, et kas tõesti see on ehtne ja kas tõesti ma olen just Venemaal käinud ja sealt selle ikka toonud? Seekord sa ta väriseva häälega öeldud jaatava vastuse ning pakkusin talle suurest hirmust ka veel teist kahekopikalist. Mehed olid õnnepisarates. Ja ka mina olin õnnelik...imelik küll, et vaid ühe asja üle. Selle üle, et sain oma vene peenrahast lahti ega pidanud seda valuutapunkti vahetama minema.
-Vot sellist imelikku asja vaatasin täna öösel.
____________________________________
Päeva lugu: Vast-"Lost"