ungariungariungari

Minu kodu pole sellel kevadvaheajal mitte meie armsas Eestis, vaid hoopis viinamarjade, virsikute ja ungarlaste kodumaal. Matezsalka. Koscord. Úks heleroosa maja keset lilleistandust, koeri, kasse, kalkuneid, úmbritsetuna úhest kilpkonnast, kaladest, valgest linnust ja isegi vőőtoravast. Mul on hea meel, et minu " ungarlane" ráágib, vőrreldes teistega, ikka head inglise keelt ja seetőttu oma igapáevase kúsimusterahe tőttu olen saanud nii ungarlaste, selle kultuuri ja isegi, múelda vaid, őkosústeemide kohta. Nad on eestlastega vága sarnased. Kohati. Nad on meist kardinaalselt erinevad. Kohati. Neil on koolis őpilaste jaoks eraldi suitsuruum, sest seadusest ei hooli siin keegi. Kohati. Minu "ungarlane" tegeleb kunstiga ja láheb Jaapanisse vahetusőpilaseks, nagu mu siinsed sőbrad. All things just come together. Kohati.
Oleme nende kahe páeva jooksul korda saatnud nőnda palju asju, et őhtul tekib nende meenutamisegagi juba raskusi. Eile náiteks kúndisime 4 kilomeetrit mőőda Krazna jőe kallast seljas sinised kilekotid. Tána ujusime termaalveebasseinis ja sőime vága suurtes kogustes toitu. Ráákide toidust...nad sőővad siin rohkem kui meie. Palju rohkem. Tegelikult úleloomulikult palju. Vői noh, páris tegelikult sőővad nad lausa nii palju, et olen súgavalt hámmeldunud, kuidas nende kőhud párast igahommikust-lőunast-úhtust kolmekáigulist toidukoormat pole veel pőhjustanud Euroopa vőimsamat tuumakatastroofi. Tőtt-őelda olen imestunud ka selle úle, et keegi neist ei kaalu eriti rohkem kui kaks udusulge.
Muidugi pean útlema ka seda, et pole ammu nőnda palju járjest naernud kui nende 3 páeva jookusul. Ja ka sőnasaak on páris huvitav seekord, háálduse járgi:
tere- jou
hommikust-reggea
tee-Thea
mesi-mies(miis)
piim-Tej
aitáh-kősőnőm
Pilte praegu ei saa. Olen úsna vásinud ja homme ootab meid ees linnapea vastuvőtt. Sellega seoses anti meile úletamatu úlesanne... váhemalt homme ilus olla. See on raske pingutus, aga suure tahtmise korral vőib-olla isegi vőimalik...nii et I will do my best!
Adios!