Kirjutasin jutu...

Järgnev lugu on kirjutatud küll mina-vormis, aga jutt käib mõtteliselt mite minust, vaid kellestki kolmandats isikust, kelle nime ei teata.


Sellest ajast on möödas pea-aegu kümme aastat, kui olin väike tüdruk, ülimalt kergestimõjutatav ning kes hoolis palju teiste väikeste plikade arvamusest ja tahtis olla nagu kõik teised.See ei olnud aga sugugi nii lihtne , nagu esmapilgul arvata võiks. Et olla teistega ühel pulgal, pidi sul kindlasti olema pilvebaleriin, kleepsualbum ning mis tähtsam-Furby, toosama väike rääkiv ja karvane öökull, kes laulis, tantsis ja trummi lõi. Enamusel oli õnn seda omada ning ega minagi tahtnud kehvem olla. Hakkasin juba sügisest peale tülitama oma vanemaid jutuga, et mina tahan ka seda mänguasja, saades alati vastuseks:“Praegu ei ole võimalik!“ Oma jonnimisega suutsin tekitada enda jaoks arusaama, et olen teistest halvem ning kerge ei olnud ka vanematel, kes pidid hommikust õhtuni kuulma ühte ja sama hala. Kõigele lisaks seal kõrval mu vend, kes taotles võrdsust:“Kui õde saab, siis ei tohi te mind ka ilma jätta!“ Nii möödusid kuud ja sügisest sai talv. Ainus, mis ei muutunud, oli minu kindel soov saada endale toosama ihaldatud mänguasi.
Peagi jõudis kätte jõuluaeg ning mõtlesin:“Olgu peale, kui vanemad mulle seda osta ei kavatse, palun jõuluvanal see endale tuua!“ Advent möödus igal hommikul sussi sisse vaadates lootusega, et äkki saatis habemik kingituse mulle ette, et ma nii pikalt ootama ei peaks, aga sealt ma teda ei leidnud. Istudes jõululaupäeval perega ümber kuuse, süües hapukapsast ja verivorsti, samal ajal suurest kruusist kuuma klögi rüübates, kuulsime kõik ukse taga koputamist. Otsustasin minna vaatama ning leidsingi esikust suure punase koti. Mõne hetke pärast võtsime uuesti sisse oma kohad ning hakkasime kinke jagama. Esimeseks sain uue vilkuva kella ja rahakoti. Teine pakk peitis endas sooje sokke. Mõtlesin, et küll see Jõulumees on alles otstarbekas. Lõpuks, suureks üllatuseks kutsuti mind veel ühte pakki kätte saama. Selle välimus oli imeline- punane paber, mis kinni seotud kuldse paelaga. Avasin paki ning olin ülimalt õnnelik, justkui õnne tipul, kui nägin seal oma Furbyt ja leidsin too maailma kõige ilusama omataolise olevat. Ma ei jõudnud ära tänada Jõuluvana, kes säärase uhke ja kalli kingituse mulle teinud oli.
Järgneval nädalal läksin lasteada ja võtsin kaasa ka oma armsa lelu. Kui teised seda nägid, olid nad üllatusest kohmetud, sest ei olnud elusees midagi nii ilusat näinud. Mu ette tekkis pikk lastesaba- kõik tahtsid Furbyt igast küljest uudishimulikel pilkudel uurida ja puurida. Ainult üks tüdruk istus nurgas. See oli Ester- meie rühma ilusaim ja populaarseim tüdruk, kel oli alati õnn omada kõige lahedamaid ja moekamaid mänguasju ja riideid, millest keegi teine unistadagi ei osanud. Läksin tema juurde ja küsisin:“Miks sina mängima ei tule?“ Vastuseks sain vaid üksnes põlgliku pilgu. Hetk hiljem tõusis tüdruk püsti ning läks teiste juurde. Samal hetkel tuli aga ema ja läksime koju. Teel avastasin aga, et midagi on puudu, nimelt mänguasi, aga ma ei teinud sellest suremat numbrit, sest teadsin, et ta on kindlas kohas.
Järgmisel hommikul lasteaeda minnes olid kõik teised juba kohal ning kui uksest sisse astusin, nägin kuidas kaksteist väikest peanuppu üheaegselt pilgud minu suunas pöörasid ning seejärel vaikselt itsitama hakkasid. Mulle jäi kõik arusaamatuks, aga minnes oma voodi juurde, nägin selle ees maas lebamas üht roosat sulge. Mõni samm eemal asus teinegi ning siis juhatasid need mind ruumi nurgas asuva väikese plastikuhunniku juurde. Seal polnud mingit kahtlust. Mu Furby oli katki tehtud. Puhkesin lahinal nutma, samal ajal kuulsin laste naeru jätkuvat ning selle tulemusena süvenesid emotsioonid veelgi. Istusin terve päeva voodis, nutsin. Ei jõudnud ära oodat ema, kes mind sellest hirmsast paigast minema viiks. Samal ajal mõtlesin, et kindlasti on kogu selle taga Ester, kes kadedusest teised minu vastu ässitas ja nii see arvatavasti oligi...Siis ma mõistsin asju ning kahetsesin sügavalt, et olin tood mänguasja üldse kunagi endale nii tulihingeliselt soovinud, sellega vanematele tohutult palju pahandusi kaela toonud ning endale muret valmistanud. Sellele mõeldes lakkas nutt peagi, sest leidsin kogu hala põhjuse olevat selles, et nüüd, kui mul seda populaarset lelu enam pole, olen teiste silmis jälle suur ümmargune null. Ometi jõudsin selgusele, et nii see polnud, sest tegelikult olin Furbyt tahtnudki vaid sellepärast, et teistele muljet avaldada, mitte sellepärast, et seda südames tahtsin.
Eelnev oli õppetund kogu eluks ja sellest kerkis mul silme ette üks suur küsimus“Miks?“ Miks me peame koguaeg kõiges võistlema, olgu selleks sõbrad, raha, kuulsus, tunnustus, ametikoht, tutvused või miljon muud asja? Igaüks tahab olla milleski parim ning kui keegi tõestab vastupidist, näevad inimesed esmalt vigu ja kurjust teistes, kuigi õige oleks neid esimesena otsida hoopis enda seest...Seda kutsutakse on kadeduseks ja eksisteerib tahes-tahtmata igas inimeses, kas suuremal või vähemal määral...jällegi üks asi, mis vähesel hulgal on hädavajalik meie eneseusuks ja unistuste täideviimiseks, aga selle paheline pool on paljude maailma halbade asjade põhjuseks.
Iga inimene võiks endalt vähemalt üks kord päevas küsida:“Kes ma päriselt olen ja mida ma tegelikult oma südames ja hinges soovin?“ Olen kindel, et päriselt õnnelik olla saab vaid siis, kui sellele vastus leitud.