2. detsember

Kõigepealt: Kaunist esimest adventi kõigile!
See aasta on minuaoks selles mõttes eriline, et ma ausaltöeldes ei mäleta eriti küll sellist teist detsembrit, mil lumi tõesti maas on, aga samas ei ole erilist lörtsi.
Üleüldse, uttav tunne-Raadiost lastakse jõululaule, telekast tuli eile või millagi "Üksinda kodus", poes on ammugi kõik kohad igasuguseid jõuluvidinaid täis ja köögist tuleb hõrku glöggilõhna ja täna sai toredalt üheteistkümneni ka magatud. See kõik on juba liiga ilus, et tõsi olla...samas pannes meid mõtlema hoopis teistsugustele asjadele kui tavaliselt. Asjadele, mida esmapilgul üldse ei märka või siis ei taheta märgata, aga samas see paneb meid väärtustama seda, mis meil tegelikult on. Igal hommikul ärkame me oma pehmest voodist, paneme riidesse, lähme välja, kooli-tööle. Tagasi tulles hüppame poest läbi ja ostame igasuguseid einevaid asju, mida tahame, läheme tagasi koju. See on meie jaoks nii loomulik, muud moodi polekski mõeldav....ometi tegelikult, kui palju on inimesi, kes annaksid absoluutselt kõik, et kas või üks päev ärgata pehme teki alt või osta endale üks tahvel šokolaadi. Sellise jutu peale mõtleks vist paljud, et aga see on ju nende enda süü. Miks nad ei lähe tööle ega rabele ennast sellisest olukorrast välja. Loomulikult on neil see võimalus ja sinna saame meie suhteliselt vähe midagi parata. Sellest on juba oksendamiseni räägitud igalpool ja sellega tavaliselt kogu asi piirdubki.
Ma ei tea, aga mina hakkasin küll mõtlema, et tegelikult on õnnelik olemiseks vaja nii vähe, tegelikult. Millegipärast aga vingutakse väga palju. Me kõik teeme seda. Kõige rohkem vinguvad need, kel on kõike kordades rohkem kui teistel ja tegelikult kel oleks selleks kõige vähem põhjust.
Täpselt sama asi on ka jõulukinkidega...mul pole tegelikult otseselt midagi vaja, ma saan väga hästi prageu hakkama ega tunne, et midagi on puudu....
Lugesin just üht artiklit kuskilt ajakirjast nende kohta ja vanasti oldi nii õnnelikud, kui saadi vanaemalt omakootud villane kampsun. Tänapäeval suuremaltjaolt vist hakkaksid lapsed(ja mitte ainult lapsed) sellepeale nutma ja jonnima, sest tahetakse ju uut playstationit või ei tea veel mida. Võrreldes neid kaht asja-Kampsunisse pani vanaema kogu hoole, armastuse ja energia, ta nägi vaeva. aga igaüks võib minna poodi ja sealt osta kõige kallima ükskõikmille. See kõik on kuidagi nii vale ja võlts ma arvan, et umbes saja aasta pärast omandab sõna jõulud hoopis mingi muu tähenduse. Ulme. Jõulud on minuarust olnud just püha, kus inimesed saavad üksteisele näidata, et nad hoolivad teineteisest, mitte ei osta vastumeelselt rahakottipurustavaid kinke, millega veel lõppudelõpuks rahul ei olda. See on paljude asjadega nii, näiteks on mul viimasel ajal väga raske leida head muusikat, sest kõik on tehtud edetabeli ja raha, mitte muusika pärast. Sellepärast ei viitsigi paljud enam midagi head kirjutada, aga õnneks sõelub aeg välja kogu selle soga, jättes alles vaid südamega tehtud muusika, mis on ehtne!
Olgu, aitab küll nüüd!Olge siis tublid lapsed kõik-päkapikud piiluvad;)!