Üleväsimus võtab võimust
ja tulemus on siin...
veidi teistsugune
kui
muidu
Tahan lennata, aga ikka eriti kõrgel,
sest kõrgel päike naeratab lumepilvedelt vastu.
Naerab mulle näkku.
Las naerab.
Naeran tallegi vastu.
Ometi on raske naerda vastu pilvedelt, mis sünkjasmustad
Võime küll maalida pildile surnud kalad
kiles tantsides kanda otsast oma väsinud jalad.
Kas see ka midagi aitab?
Ei tea.
Oli kevad. Kõik oli hea.
Kuid kas see, mis neile,
on ka meile...
hea...
Ja see, mis palju neile,
palju ka meile...?
Ei tea.
Ei tea,
miks ei tea.
Miks ei mäleta.
Või miks aru ma ei saa.
Ei, ei ole see maa.
On vastus AMNEESIA.
Ei siiski üle ega ümber saa-
ilus, ilus on see maa.
Isegi kui paljust hästi aru ei saa.
Nagu sellest siin
või tollest seal.
Või sellest, kui on liiga palju,
millest aru saad.
Pole erinevad me erinevad maad.
On erinev ka aeg,
me puudus ja ikaldus.
Ja see, mis uus ja vana,
ka see, mis IKARUS.
Ja erinev reaktsioon.
Ja leivalabidaks üks surnud kana,
on mõtteainet loov,
sest erineb me traditsioon.
Ja erinev on sõna ja soov,
viis minutit und
viis minutit
kuulsusttoov.
Vist kõigis meis see väike soov.
Ja soov lihtsalt
olla vaba.
Võib näida võimatu,
kuid nii see pole.
Võib näida võimatu,
kui liiga palju mõtleb meel.
Ja ülesanne võimatu,
meil leida ühtne keel.
Ühtäkki selgub teel,
et võimatu
pole võitmatu.
Ei ole miski võimatu.
Ei ole.
Kui jah, siis asjad vähesed.
Oli võimatu peatada
iseenda vananemist.
sel reisil küll vähemalt vist.
Sest suveniiridena talletanud kõigi me näole
paar sügavat kortsu
on lõpmatust naerust!
Nüüd kevadest naasnuna valgesse talve,
kus taevasse jäänud vaid üksainus täht:
me taeva viimne külmetusnäht
ning öelda jääb vaid
suur
suur
suur
AITÄH!
KÕIK PILDID ASUVAD
SIIN
